Tiina Jõgeda: Tasuta lõunad on olemas
Käibetõde ütleb, et tasuta lõunaid pole olemas. Kõige eest siin ilmas tuleb maksta! Tegelikult on vastupidi: mõnes olukorras võib rahakotiga vehkimine asja hoopis hullemaks ajada ja suhted igaveseks rikkuda. Ja ratsionaalne käitumine võib kedagi hingepõhjani solvata.
Võtame näiteks viimasel nädalal kõneaineks olnud küttepuude toomise. Üksik vanaproua külmetab. Linnaosavalitsus toob ta õuele koormatäie jämedaid pakke. Mul pole nendega midagi peale hakata, kurdab vanainimene, pole kedagi, kes neid lõhuks ja riita laoks. Ahah, ütleb ametnik ning laseb puukoorma uuesti autokasti tõsta ning õuelt ära sõidutada. Heatahtlik abiaktsioon moondus hingesülitamiseks ning kokkuvõttes oli sellest isegi rohkem kahju, kui oleks olnud abipalvet üldse tähelepanuta jättes. Ratsionaalselt võttes käitus tippametnik loogiliselt: kui puudega midagi teha pole, siis tuleb nad jalust ära koristada, eks. Aga inimene pole ratsionaalne, vaid irratsionaalne olevus.
Äsja ilmus eestikeelsena Ameerika käitumispsühholoogi Dan Ariely “Irratsionaalne inimene. Kuidas me teeme oma igapäevaseid otsuseid”. Poliitikud võiksid seda lugeda, enne kui nad hakkavad jälle põhjendama elektrihinna tõstmise möödapääsmatust või kuskilt mõnda mälestusmärki teisaldama. Inimkooslustes on palju rohkem neid olukordi, mida tuleb lahendada loogikat välja jättes, kui mõistuse kontrollile alluvaid olukordi.
Kui te aru ei saa, millest jutt, siis tuletage meelde, millal teile viimati seksi eest maksti. Või kas te ikka maksite vanaemale nende pannkookide eest, mis ta pühapäeva hommikul küpsetas. Kui need küsimused tundusid teile praegu kohatute ja solvavatena, siis peaksite mõistma, et on olukordi, kus ratsionaalsus pole esmatähtis.
Eksisteerib inimväärtuste mõõde ehk sotsiaalsete normide kogum. Neile vastukaaluks kehtivad ka mõistuspärased turunormid. Turunormide maailmas valitsevad selged üksühesed tehingud – palgad, hinnad, rendid, intressid, tulud ja kulud. Saad seda, mille eest oled maksnud. Majandusteooria kohaselt ei ole tasuta lõunaid olemas, sest kõik püüavad oma kasumit maksimeerida ning tegevust optimeerida: kaalukausil on kaupade ja teenuste väärtus ning iga otsusega kaasnev õnnehulk (s.t kasu). Seevastu sotsiaalsetes normides on tasuta lõunad vägagi toimivad.
Võtame näiteks üksteiselt väikeste teenete palumise. Naabrimees aitab diivanit nihutada. Laenad kolleegile Barbara Cartlandi viimase teose. Võtad hääletaja peale. “Sotsiaalsed normid kuuluvad meie sotsiaalse olemuse ja seltsinguvajaduse juurde,” kirjutab Ariely, “need on tavaliselt soojad ja ebamäärased. Mõlemad tunnevad sellest naudingut ja vastastikusus ei ole nõutav.” Selliste teenete eest ei eelda normaalne inimene tasustamist. “Tasu” on see, et sul on võimalik end hetkeks parema inimesena tunda. Piir jookseb sealt, kus inimene võib hakata tundma end ärakasutatuna.
Seal, kus kehtivad turunormid, ei saa rakendada sotsiaalseid norme ja vastupidi. Neid ei tohi segamini ajada, siis saab keegi kindla peale haiget.
...Uuriti, kas inimesed töötavad paremini raha eest või ilma rahata. Ühele katsegrupile maksti ülesande täitmise eest priskelt, teisele näruselt, kolmandal grupil paluti aga lihtsalt nii kena olla ja katses osaleda.
Väga tublisti töötasid need, kellele maksti hästi. Nadi “palga” eest töötati tervelt 50 protsenti halvemini. Aga kolmas, aitähhi eest töötanud grupp? Need töötasid veel kõige paremini, paremini isegi kui “kõrgepalgaline” grupp! Tõmban siinkohal kiiresti alla oma tööandja elevuse, kes eelnevaid ridu lugedes arvatavasti juba plaanis suuremat tänukampaaniat...
Igasuguste tasuta asjade-teenuste puhul rakenduvad sotsiaalsed normid, s.t heatahtlikkuse ja sõbralikkuse printsiip. Raha eest midagi tehes käitume ikka turunormidele vastavalt, s.t ratsionaalse olendina, kes oskab oma huvide ja vajaduste eest seista ega lase end ära kasutada.
