Tiina Jõgeda: Tippvormi saladus
Mulle meeldib vaadata iluuisutamisvõistluste järgset demonstratsioonesinemist. Erinevalt võistluspalangust, kus puhta soorituse pinges löövad uisuterad ja võistlejate närvid sädemeid, saab galaetendusel nautida spordiala tema täies ilus. Ka Sheffieldis lõppenud Euroopa meistrivõistlustel tõid võitjad jääle hoopis lahedamad kavad ja vaimukamad kostüümid kui võistlustel, ning rittbergerid, lutzid ja kolmekordsed axelid õnnestusid mõnusa lennukusega. Ei mingit sooritushirmu, ehe tegemise rõõm! Puhtakujuline mojo, teataks selle tunde kohta Marshall Goldsmith.
Mojo on seisund, kus inimene usub ja teab, et praegusel hetkel läheb tal kõik ülihästi. Ta on enesekindel, võidukas, ta teab, mida tahab, ja saab, mida tahab. Oma sõiduvees ja nagu lepase reega ütleksid vanad eestlased. Seksikas öeldaks tänapäeval. Tippvormis ütleksid sportlased. “See on hetk, mil teeme midagi sihiteadlikku, mõjuvõimsat ja positiivset, ning kogu ülejäänud maailm adub seda,” ütleb Marshall Goldsmith äsja eesti keeles ilmunud “Mojo”-nimelises raamatus.
Kunagi tähistas mojo uskumust voodoo-amuleti või mingi rituaali üleloomulikku jõusse. Praeguseks on tähendusväli nihkunud, viidates positiivsele meelestatusele ja õige tegevussuuna tunnetamisele. Eriti käib see spordi, äri ja poliitika kohta.
Suurde sporti tagasi pöördunud Jevgeni Pljuštšenko etteastest sähvis mojo iga teleka ees lösutajani. Mäletatavasti sai Pljuštšenko 2010. aasta suvel eluaegse võistluskeelu, kuna tema tervis ei lubanud osaleda MMil, küll aga sai ta samal ajal esineda hästimakstud jääsõudel. Pärast mitmeid läbirääkimisi muudeti keeld üheaastaseks ning nüüd paneb 29aastane “vanameistriks” ja “elavaks legendiks” tituleeritu endast kõik välja. Ta lubab võitu Sotši olümpiamängudel ja muidugi tõotab sooritada ka neljakordse hüppe. Tema arvel on iluuisutamise ajalugu muutvaid hüppeid juba üksjagu.
Aga kus siis minu mojo ennast peidab? Miks minu dieet ei kesta kauem kui hommiku- ja lõunasöögi vahe? Miks ma pole trenni jõudnud, kuigi... Noh, sel nädalal on ikka liiga külm suusatama minna, eks järgmisel nädalal näeb! Ega Tartu maraton eest ära jookse, tulevaks aastaks on enese vormi ajamine juba käkitegu!
Meeste terviseajakirja Men’s Health andmeil ebaõnnestub enese seatud tervisevormi saavutamine 70 protsendil inimestest. Jutt pole mitte Hawaii raudmehetriatloni vormist, vaid viisipärasest jõusaalikülastusest paaril korral nädalas. Miks kogeb suurem osa meist läbikukkumist, mitte edu nagu Pljuštšenko?
Arvatavasti pole meie oma mojo’t piisavalt rakendanud. Võimsa mojo retsept sisaldab nelja komponenti. Esiteks otsige üles oma identiteet: kes te enda arvates olete. Ilma selle teadmiseta pole lootustki imelist voodoo-enesetunnet kogeda.
Teiseks sättige mõttes ritta oma saavutused, tähendusrikkad kordaminekud. Kolmandaks tuleb maine: mida teised teist arvavad. Neljandaks piibellik leppimine nende faktidega, mida te oma elus muuta ei saa, ning nende seikade muutmine, mida saate…
Motiveeritus, positiivne mõtlemine, eelkõige aga selge pilk oma soovidele – see kõik kokku ongi mojo. Armasta seda, mida sa teed, ning näita seda välja. Optimism on see kütus, mis toidab muutuste mootorit. Optimism pole pelgalt meelelaad – see on käitumismall, mis juhib kõiki meie tegevusi.
Tahad teada, kas oled pigem mojo-inimene või pigem nojo (no-joy, “ei rõõmule”) inimene? Vali, kumb rohkem sinu kohta käib:
Sa armastad seda, mida teed, võtad vastutuse ja lisakohustusi, tervitad võimalusi, võtad olukorrast parima, mõjud inspireerivalt, oled tänulik, uudishimulik, hooliv ja elurõõmus. Või teed sa oma töid-tegemisi ainult kohusetundest, rahuldud miinimumnõuete täitmisega, mängid ohvrit, kannatad olukorrad kuidagimoodi välja, oled vimmakas, ükskõikne, huvitu ja zombilik?
Peaks Pljuštšenko käest küsima, mis tema endast arvab, ta käib ju vahel Eestis treenimas.
