“Olen 30aastane. Mul on küllalt elukogemust ja olen edukalt karjääri teinud, kuid pole leidnud sobivat partnerit. Mida siis teha? Abielluda iseendaga,” selgitas ta. Kui jätta kõrvale läbi huumoriprisma esitatud väljakutse klassikalistele soorollidele ja traditsioonilisele peremudelile, on Chen Wei-yih’ jutus iva sees. Küünilist abieluakti põhjendab ta nii: “Enne tuleb armastada ennast, kui teist armastada saad.”

Jah. Iseendale tõotuse andmine armastada ja austada ennast elupäevade lõpuni, nii heas kui halvas, nii rikkuses kui vaesuses, nii õnnes kui mures on vajalik, tehtagu seda siis altari ees, kui muudmoodi ei saa. Teisipäeval 90aastaseks saanud suur mõtleja Fanny de Sivers on öelnud, et elu eesmärk on saada iseeneseks. “Jumal on meid loonud teatava ideega. Me kõik oleme keskpärased, kõik omamoodi isiksused, kellel on oma ideaalpilt absoluutses mõttes olemas. Ja selle ideaalpildi on minu teooria järgi algpatt ära lõhkunud. Me peame katsuma selle pildi uuesti kokku seada. Minu arust peaks see olema meie missiooniks, sest ka pühaduse definitsioonis on pühak see, kes jõuab elu lõpul oma õige näo kätte saada,” ütles ta Postimehele. Pärispatt on Piibli järgi looja keelust üle astumine: inimene maitses hea ja kurja tundmise puust ja heideti soojast paradiisist maa peale lihtsureliku patust elu elama. Fanny de Siversi järgi oli inimesel paradiisis enda kohta täiuslik arusaam olemas ning ta usub, et inimese põhiline maa pääl askeldamise eesmärk peakski olema iseendaks saamine. Suurem osa meist ei tea, kust seda paradiislikku Mina leida, ta on ennast hästi ära peitnud ega anna end kergelt kätte. Ega lase end seetõttu ka armastada.

Üha rohkem inimesi võtab kutsungit eneseotsingutele tõsiselt. Nii tõsiselt, et eneseleidmisest on kasvanud toitev tööstusharu. India aašramid ja Tiibeti kloostrid on täis meditatsioonis vaikivaid lääne inimesi, Santiago de Compostela tolmustel mägiteedel kõmbivad tuhanded palverändurid, Mina järele seilatakse avamerepurjekatel, vändatakse uhhuduuridel, seda otsitakse surfirandadest ja rabamatkadelt. Hästimakstud valgekraed tõmbavad selga kirjud hõlstid, istuvad tundide kaupa lootosistes pühamu kivipõrandal, nälgivad ja külmetavad kitsastel puukoikudel, ja seda kõike ühe eesmärgi nimel: leida võõral maal võõras keeles puterdavate šamaanide abiga üles killuke iseendast. Kui see kannatamine ei ole igatsus, siis mis see on?

Käisin minagi vaatamas kultusfilmi “Söö. Palveta. Armasta”. Jutt on naisest, kes loobus oma turvalisest abi- ja tööelust, sest ei kujutanud end ette järgmised viiskümmend aastat sama leigelt kena elu elamas. Ta tahtis päris-endaga tuttavaks saada, oma piire kombata! Lugu sisaldas sõnumit: lõpetage oma elus mõni kurnavaks muutunud teema, avage umbseks muutunud sisekosmoses uus uks – ja siis te alles näete, mida head maailmal teile varuks on. Film oli pikk ja igav (raamat veidi parem), Julia Roberts ebausutav, aga mis siis. Enese, s.t elu mõtte otsingute teema erutab praegu paljusid. Kinosaal oli täis Julia Robertsi kloone: kolmekümne tuuris kauneid daame, sekka mehi ka.

Samanimeline raamat müüb mürinal juba mitmendat aastat, nagu müüvad ka eesti autorite samas tonaalsuses autobiograafilised reisikirjad. Kulgemine tõelise minani on julgust röövivalt vaevaline. Psühholoogiline ökonoomika ütleb, et inimene venitab muutuste ellu viimisega nii kaua kui saab, sest säästlikum on elada vanal režiimil. Kui vähegi kannatab, siis normaalne inimene radikaalseid muutusi ette ei võta. Üheksast viieni tööl käia on turvaline, haigekassa kaarti omada on mõistlik...kuni tekib küsimus: milleks see kõik. Järgneb kõne reisibüroosse.

...Pärast abiellumist iseendaga plaanib taiwanlanna Chen Wei-yih minna Austraaliasse pulmareisile. Et leida veel keegi, kellega abielluda.