Tiina Jõgeda: Tunded kui narkootikumid
Kui noor neuroteadlane Candace Pert pärast hobuse seljast kukkumist haiglas lebas, tekkis tal küllaldaselt aega analüüsimiseks, mida tuimestavad morfiinisüstid temas tegelikult teevad. Arvatavasti peab rakus olema mingi retseptor, mille külge väljastpoolt tulevad keemilised ained kinnituvad, mõtles ta.Tal oli parasjagu käsil doktoritöö opiaatretseptori mõõtmismeetodist. Opiaatretseptor on tilluke struktuur raku pinnal, millele avaldavad mõju morfiin, heroiin, marihuaana, oopium. Aga võiks ju arvata, et neil retseptoritel on mingi otstarve ka siis, kui inimene midagi illegaalset ei manusta?
Läks veel mõni aasta, kuni teadlased möödunud sajandi 70ndate keskel saidki jälile ainetele, mida aju ise toodab. Nende seas on ka endorfiinid. Tänapäeval teab iga koolilaps, et see on mõnuaine, mida organism ise toodab näiteks pärast korralikku trenni. See on ka looduslik valuvaigisti. Candace Pert, kelles peitub lisaks teadlase-andele ka turundusgeenius, ristis leiu “tunnete molekulideks”. Tema samanimeline raamat sai 1997. aastal bestselleriks – nagu nüüd juba paar aastat lööb laineid tema raamat “Kõik, mida on vaja teada, et tunda end jumalikult”.
Iga tunnet – rõõmu, kurbust, viha, meeleheidet, igatsust, hirmu, armastust, paanikat, ärevust jne – saab väljendada keemilise valemiga! Tunded, mille käes me hommikust õhtuni kas vaevleme või mõnuleme, pole muud kui proteiinidest koosnevad aminohapete ahelad. Neid on praeguseks avastatud üle kahesaja. “Me oleme kavandatud mõnu järele jooksma,” tegi dr Pert järelduse, lisades: “Ma arvan, et me oleme naudingust sõltuvuses ja aju on loodud naudingut talletava ja otsivana.” Ta arvab, et inimorganismi (aga sama protsess podiseb ka palju algelisemates organismides) eesmärk on leida naudingut ja vältida valu.
Nagu teada, valu – ei emotsionaalset ega füüsilist – meil vältida ei õnnestu. Huvitav küll, miks? Sest lisaks organismi-sisestele mõnuainetele on jumal meisse istutanud ka võime reageerida erinevalt eri stiimulitele, anda olukordadele tähendusi, õppida ja unustada, mõtestada ja hinnata mälestusi. Olles korra näpud kuumal pliidil ära kõrvetanud, ei topi me oma sõrmi enam keedupotti. Olles korra romantilises suhtes kõrvetada saanud, läheneme me järgmine kord ahvatlevale ettepanekule umbusklikumalt. Ja ongi mõnu läinud!
Inimene on oma tunnetest sõltuv samamoodi nagu narkomaan heroiinist, ütleb dr Pert, ja see pole ilukirjanduslik kujund, vaid neurokeemiline tõde. Ühesama emotsiooni, olgu hea või halva, korduval läbi elamisel, hakkab keha sellega seotud keemilist ühendit ootama ja nõudma. Täpselt nagu alkohoolik, kes teab väga hästi, milline õudus teda pärast pudeli tühjendamist ees ootab. Just niisamuti vajavad mõned inimesed oma ellu hädaldamist, masendust, läbikukkumistunnet, raevu... Ja iga korraga rohkem, sest emotsiooniannused peavad rahulduse saamiseks suurenema, kuni hakkadki oma pahura pilgi läbi nähtud maailma objektiivseks reaalsuseks pidama.
Kuidas inimene saaks muutuda tunnete orjast oma tujude peremeheks? Ja kes üldse on selle keemiakombinaadi juht, kas hüpotalamus või mina kui vaba tahte ja intellektiga isiksus? Pert ja tema jüngrid ütlevad, et tahtega saab tundeid ümber õpetada ja tundemolekule lõhustada päris edukalt. Käitumispsühholoogid on seda kogu aeg uskunud. Selleks tuleb end harjutada positiivseid tundeid tundma – eesmärgiga asendada üks sõltuvus teisega: kurnavate emotsioonide asemel kergemad-helgemad tunde- ja mõttemustrid.
Asi pole pelgalt selles, et paha tuju sõltlane levitab enda ümber emotsionaalset vingugaasi. Negatiivsus on ohtlik tema enda tervisele! Üle kümne minuti mossitamist võib kaasa tuua tõsiseid ihuhädasid, kinnitavad uuringud, sest paha tuju molekulid lähevad mööda keha laiali ja teevad seal oma laastamistööd. Aga kuna tunnetest sõltumine on inimlik, siis parem juba sõltuda heast tujust ja rõõmsast meelest. Jõudu võõrutusravil!
