Tiina Jõgeda: Valusad mängud
Kust tuleb nauding, kui sa kellelegi teisele füüsiliselt haiget teed, küsis Areeni toimetaja minult kui inimsettekaevude tühjendajalt. Kas sadism ja masohhism on pigem kultuuriline ja sotsiaalne ilming või peitub selles midagi bioloogilist või geneetilist, arutles Priit Hõbemägi, kes Areeni kaaneloos vahendab värskeimat kirjandusmüsteeriumi, naisautori E. L. Jamesi sadomasoromaani, mis on praeguseks vallutanud kõik menukiletid.
Psühholoog võib seksuaalse alatooniga vägivallastseenidesse (BDSM) suhtuda kaheti: võtta neid lihtsalt või keeruliselt. Lihtne suhtumine tuleneb moodsast psühholoogiast, mis ütleb, et kõik, mis ei kahjusta teisi inimesi ja toimub rangelt vabatahtlikult, on normaalne ning kombluspolitseil või psühhiaatriakliinikul pole sellega asja, milliseid riistu keegi enda lõbustamiseks magamistoas kasutab. See psühholoogia toetub pornotööstusele: andke minna, peaasi, et te meie sex shop’ist korraliku arsenali soetate. Modernne psühholoogia käsitleb piinakambriteks dekoreeritud buduaarides ahelate kõlinal ja lateksi rudinal toimuvat terapeutilise psühhodraamana: loova ajastu inimene kompab uudishimulikult oma isiksuse piire, sooviga endast midagi rohkemat teada saada. Sellise etenduse peamine tingimus on turvalisus: “piinamise” reeglid (aeg, mille jooksul “ohvrile” nõelu küünte alla aetakse, turvasõna, mille peale “timukas” viivitamatult nülgimise ja sõimu lõpetab jne) on rangelt kokku lepitud. Kunstnik Sandra Jõgeva on blogis oma aastatetagust eksperimenti dominatrix’ina tabavalt kirjeldanud.
Et sadomasomängud võivad toimida omamoodi tervendusseanssidena, näitab ka Nick Broomfieldi dokumentaalfilm “Fetišid”, milles BDSM-salongi teenindajad tunnistasid, et paljud juudi soost kliendid soovivad, et nende dominatrix’id oleksid natsivormis ja ruum kujundatud gestaapo piinakambriks, saateks antisemiitlik sõim; sama salongi rikkad neegerkliendid aga soovivad mänge, kus teenindaja kehastuks valgeks orjapidajaks. Seda võib võtta kui alateadlikku (või ka teadlikku) soovi elada läbi oma esivanemate kannatusi.
Vana kooli psühholoogid, kes porno kommertsialiseerumisest veel undki ei näinud, eesotsas mu vana sõbra Freudiga, mõistsid 20. sajandi algul aga sadomasohhismina õige keerukat tunnete-tungide kompleksi. Paarikümne aasta jooksul tuli Freud oma traktaatides sadismi ja masohhismi ning nendega seotud seksuaalsuse teema juurde ikka ja jälle tagasi. Ta püüdis eritleda poisslaste ja tütarlaste sadismi-masohhismifantaasiaid, nägi neis Oidipuse kompleksi äraspidiseid varje, ühes töös pidas ta primaarseks sadismi, mis võib moonduda masohhismiks, teises aga arvas vastupidi ning lõpuks tunnistas ikkagi, et masohhism pole sugugi ökonoomne psüühikailming. Kui organismile on valuaisting vajalik hoiatusena ja tähelepanu juhtimiseks, siis kuidas saab valu esile kutsumine olla eesmärk omaette, mõnuallikas pealegi, imestas vanameister. Ja kui inimese ülim taotlus on jõuda rahu ja tasakaaluni (nirvaanaprintsiip), siis miks ometigi tekitab ta endale sadismi ja masohhismi abil pingeseisundeid? Masohhism kui abitusseisund ja vastutuse käest andmine on enesele suunatud sadism, leidis Freud. Sadismi kui kontrolli ja domineerimisvajaduse äärmuslikku väljendust illustreeritakse aga poliitik Henry Kissingeri tsitaadiga, et võim on ülim mõnuallikas (“the ultimate aphrodisiac”).
...Lugesin Areenile vastust otsides uuesti üle ka termini “sadomasohhism” ristivanemate teosed, markii de Sade’i “Justine’i ehk Vooruse õnnetused” ning Leopold von Sacher-Masochi “Veenuse karusnahas”. Neist esimene kirjeldab küüniliselt, mis juhtub naisega, kui ta hoiab kinni moraaliklišeedest, teine aga kujutab oma südamedaamile pühendunud armunud mehe tüüpilist hingeseisundit. Valu ja kannatused olid nende pärisosa. Mängust, mänguvalust ja turvalisest lõpusignaalist oli asi kaugel, sama kaugel kui porno päriselust.
