Ameerika psühholoog ja psühhiaater George E. Vaillant leiab, et ei võida mitte see, kellel on surres rohkem asju, vaid see, kes elab kauem hästi — ilma haiglasse sattumata ja rõõmsal meelel (siinkohal tervitused Ekspressi kujundaja Kristeli 108aastasele vanaemale!). Meie “võitjate” finišid on loodetavasti veel kaugel. Kui nad surevad enneaegu, nagu eesti meestele kombeks, siis polegi nad võitjad, vaid vastupidi.

20. sajandi suurim psühholoogiauuring on ilmselt Harvardi ülikooli nn Granti projekt. 1938. aastal käivitas säästukaubamajade impeeriumi omanik William T. Grant (kes ise oli end arendanud “ajalehepoisist miljonäriks”) uurimistöö, kaardistamaks juhinatuuri ja ettevõtjageene. Luubi alla võeti 268 Harvardi parima peaga poissi parimatest peredest. Iga paari aasta tagant otsisid küsitlejad oma “objektid” üles — olid nood siis sõjaväes, börsihoones või Valges Majas — ja tegid märkmeid nende saatuse kohta. Esialgsest plaanist jälgida ühte põlvkonda kuuluvate meeste tervist ja karjääri kasvas välja tänaseni kestev uurimus, sest mõned “objektid” on endiselt elus.

Asudes 1960. aastatel uurimisgruppi juhtima, leidis Vaillant, et liialt jälgitakse meeste n-ö füüsilist elu. Teda huvitas hoopis nende arvamus oma lähisuhete ja tunnete kohta.

Olgu öeldud, et eliitpoiste grupi kõrvale võeti ka teine, 332-liikmeline seltskond Bostoni nn white trash’i hulgast. Ning lõpuks lisati uuritavate hulka ka grupp naisi, maineka kooli silmapaistvamad tudengineiud.

Vaillant on ligi 70 aastat kestnud uuringust kirjutanud mitu raamatut. Esimene, Adaptation to Life, räägib kohanemismehhanismidest, mis aitasid õnnelikult läbi elu purjetanuid. Teine, Aging well, vaatab 1930. aastate noori nüüd, nende eluõhtul.

Mõneti on tulemused ootuspärased: eliitgrupis oli eluiga pikem ning rahulolu eluga suurem. Rasketest oludest pärit poistel oli rohkem probleeme nii tervise, töö kui ka perekonnaeluga. Haridus mängib eluga rahulolus väga suurt rolli, see on tähtsam kui raha.

Mõistagi polnud kõik haritud poisid elus läbi löönud, leidus ka end surnuks joonud isendeid. Üks särav nooruk töötas vanuigi postkontoris, mõni oli üksildane ja kibestunud, kuid protsentuaalselt oli neid vähem kui teises grupis. Kuigi n-ö lumpenirühmas oli eluiga lühem ja haigusi rohkem, leidus seal küllalt neid, kes eluõhtul kõigiti rõõmsad ja rahul olid. Vaillant tuvastas ühe oluliselt inimese saatust mõjutanud teguri, mis ei sõltunud haridusest ega majanduslikust seisust. Ta nimetab seda kohanemisstrateegiaks. Psühhoanalüüsis nimetatakse seda ego kaitsemehhanismideks.

Inimesed pole läbinisti ratsionaalsed olevused. Me juhindume tihtipeale oma emotsioonidest, lapsepõlvetraumadest, alateadvusest. Ja inimene on osav end ise õnnetuks mõtlema. Igale inimesele on antud kaasa ports mingeid andeid-võimeid. Et nendega toime tulla, kasutatakse erinevaid lahenduskäike. Õnnelikuks eluks on tähtis kasutatada täiskasvanulikke, küpseid toimetulekumehhanisme. Näiteks negatiivsete emotsioonide positiivsena välja elamine (s.t tegelemine spordi, hobide ja kunstiga), altruism (heategevus, pühendumine). Täiskasvanulikkus tähendab muu hulgas ka teiste inimeste aktsepteerimist sellisena, nagu nad on.

Vaillant nimetas seitse rahulolu alustala, mis lubavad tervislikku vananemist. Tema õnne valemisse kuuluvad: haridus, stabiilne paarisuhe, normaalkaal, füüsiline koormus, mittesuitsetamine, mõõdukas alkoholi pruukimine ja täiskasvanulike toimetulekustrateegiate kasutamine. Stress ei tapa, ütleb Vaillant, sest elu on stressirohke kõigil. Mõned on aga osavamad pingete maandajad — ja neist saavad võitjad. “Ainus, mis tõeliselt loeb, on suhted teiste inimestega,” võttis Vaillant oma 44 aastat kestnud töö ühe lausega kokku. Seda võiks meie “võitjate põlvkond” finiši poole rühkides silmas pidada.