Priit Hõbemägi alustab oma artiklit teadaandega, et maineka Londoni ülikooli üliõpilased nõuavad Platoni, Descartes'i ja Kanti õppekavast välja arvamist, sest nad on.... valged. Nõnda kirjutavat mainekad ajalehed The Telegraph, The Independent jt. Ning igaks juhuks lisab Hõbemägi kohe avalauses, et tegemist ei ole libauudisega. Just valge lääne filosoofi üle parda heitmine olevat üks Londoni Ülikooli orientaalse ja Aafrika õpingute kooli SOAS (School of Oriental and African Studies) õpilasesinduse 2016/17. aastaks valitud haridusprioriteete.
Olles ise riigiteaduste ja rahvusvaheliste suhete õpilane Londoni ülikoolis Goldsmiths, olen saanud lähedalt jälgida, mil kombel on teema meedias käsitlemist leidnud. Tõepoolest, mitmetes Briti väljaannetes (Daily Mail, The Telegraph, RT, Huffington Post) levisid jaanuari alguses näited, nagu oleks SOASi õpilased nõudnud valgete filosoofide õppekavast väljajätmist.
Samal nädalal selgus, et Briti kohalik meedia kajastas SOASe õpilasesinduse poolset tudengiinitsiatiivi õppeprogrammi mitmekülgsemaks muutmiseks puudulikult, jättes konteksti analüüsimata. Nüüdseks on Daily Mail’i, The Telegraph’i, The Independent’i jt poolne algallika väärtõlgendamine peavoolumeedia poolt kinnitatud ning on tunnistatud, et esialgsed väited ei vastanud tõele. Vähehaaval on SOASi õpilasesinduse ettepanek ka laiemale publikule selgemaks saanud.
Alustama peaks ehk sealt, et nagu nimigi ütleb, keskendutakse SOASis just nimelt orientalistika ja Aafrika õpingutele.
SOASi poliitteooria sissejuhatuses käsitletakse praeguse õppekava kohaselt 28 filosoofi. Hoolimata kooli suunitlusest nn globaalsele lõunale on vaid kaks nendest – Mahatma Gandhi ning Frantz Fanon – pärit luubi all olevatest piirkondadest. Häda pole mitte valgenahalistes filosoofides, küsimuse all on lihtsalt nende asjakohasus spetsiifiliste, globaalset lõunat puudutavate teemade käsitlemisel.
Arvestades seda, et maailm on muutumas nii erinevate tsivilisatsioonide vaheliste konfliktide kui globaliseerumise tõttu, tundub erinevate taustadega filosoofide lisamine õppekavasse vaid tervitatav – see muutus kasutaks traditsioonilisi teadmisi hetkel poliitmaastikul toimuva tõlgendamiseks. Ka muudaks see omakorda diskussiooni vastavatel teemadel küpsemaks, kuna õpilased oleksid rohkem kursis kultuurilise taustinformatsiooniga, mis on maailmas toimuva analüüsimiseks vältimatu. Ei saa üle ega ümber sellest, et filosoofide ja kirjanike mõtte adekvaatsemaks käsitlemiseks tuleb arvesse võtta nende eluajale vastav ajalooline kontekst, ning vice versa tuleb ajaloo käsitlemiseks arvesse võtta tol ajaperioodil levinud filosoofide ideed. Seetõttu tundub SOASi tudengite soov kaasata õppeprogrammi filosoofid, kes ei ole üles kasvanud Lääne koloniaalriikides, täiesti põhjendatud.
Valge mehe lohutuseks võib öelda, et lääne filosoofe tahetakse jätkuvalt kaasata kõikjal, kus see on teemakohane ja vajalik. Kant ja Descartes säilitaksid oma koha sedavõrd, kuivõrd nad edendaksid õppekavades olevate teemade paremat mõistmist. Ka Hobbesi “Leviaatan” või Locke’i “Kaks traktaati valitsemisest” ei jääks riiulisse kopitama.
Miks peaks see teema Eesti lugejale üldse korda minema?
Esmalt seepärast, et õppekavade pidev arendamine on küllap ka iga Eesti ülikooli eesmärgiks. Ülikoolid on institutsioonid, mis peavad tähtsustama kriitilise meele säilitamist ning avardama õpilaste maailma, aidates taibata ideede mitmekesisust.
Ent ka iga Eesti Ekspressi lugeja on väärt seda, et vildakad faktid saaks korrigeeritud ja teemad käsitletud sügavuti, mitte tingimata skandaalimaiguliselt.
Ma ei taha uskuda, et Priit Hõbemägi staažika ajakirjanikuna oleks tuginenud oma artiklis Briti meedias levinud libauudistele pahatahtlikkusest. Loodan, et kirjutis sündis kiirustades ja teemasse süvenemata.
Ometi on see üks lihtne näide sellest, kui oluline on olla allikakriitiline nii lugejana kui ka ajakirjanikuna.
