Tõeline Vabadusmärk
Jooksis ükspäev täpselt seal kohas, kuhu sammas peaks püsti pandama, vastu Riigikogu saadik.
Ja küsima:
"Noh, oled sambale allkirja andnud?"
Mina küsima:
"Kumba pidi?"
Tema, edasi lipates:
"Kas ei peaks sa eestlasena seisukohta võtma?"
Mina, edasi lipates, poolenisti üle õla:
"Mul poogen... pangu kord püsti ja jama kaelast ära!"
Riigikogu saadik juba täiesti üle õla:
"Õige, kurat!"
No õige tõesti, kurat. Kaua võib vinguda... pärast leitakse jälle mingi hõlmikpuu, nagu "Estonia" puhul ja sinna see sammas jääbki. Tehku ära ja igasugu intellektuaalid võiksid oma arvamuse purki ning näitusele välja panna.
"Ma kohe tunnen, et sinu süda tuksub ühes rahvaga," poetas üks mu kolmest valijast peaaegu pisara, "sulle antud hääl ei ole tühja läinud..." Nimelt on kõigest kolm neist 166 lasnamäelasest, kes viimastel kohalike omaviletsuste valimisel mulle oma protestihääle andsid, julgenud niiöelda kapist välja tulla ja oma eelistust ka tunnistada. Eks ma nende kolmega siis regulaarselt kohtungi ja kuulan, mida rahvas tegelikult tahab.
Seekord arvas rahvas - natukese aja pärast - et tegelikult on mõlemad lollid. Nii rahvas kui intellektuaalid, kunstiasjatundjad ja muu sotsiaalne probleem.
"Sammas peabki kole olema!" ütles rahvas. "Milline sammas see esteetiline ja kunstipärane on? Vabaduskell või? Igal juhul jääb nii, et ei olda rahul, kuni lõpuks on puuslik piisavalt vana, et kõik on harjunud ega pööra tähelepanugi! Ja kui teha kunstipärane sammas on see ka niikuinii kõigi meelest kole. Ja sama lugu. Lõpuks harjuvad ära ja vigisevad ainult oma blogides."
"Pealegi," lisas rahvas - olgu mainitud, et tegu on täiesti kunstikauge kõrgharidusega isikuga - "see hudode (st kunstilähedaste isikute, venekeelsest sõnast "hudožnik") mõte on kah samasugune igav, kole ja arg. Mingit sisulist uuendust ses pole. Ikka mingi patsas püsti... Noh, klaasi? Ja mis siis - lugeja? Miljonipeldik on otse selle kohal, paneks siis tolle äravoolu läbi samba või, et oleks ikka täisuuenduslik. Näiteks. Ikkagi - juba idee, et on sammas, on ära tehtud. See on nii... ajalugu."
"Me ei vaja Vabadussammast," kuulutas rahvas siis. "Me vajame uut lähenemist! Me vajame Vabaduse parkla äärde Vabaduse Auku! Sellist pole kellelgi kunagi olnud!"
Jumala eest. Tõepoolest. Nagu naelapea pihta. Rahva hääl on tõesti jumala hääl.
Minule mõte meeldis, nii hakkasime seda usinasti arendama. Sestap ei ole edasi võimalik päris täpselt öelda, kes just mida ütles. Arvatavasti saavad kõik head mõtted niimoodi arendatud, üks ütleb ühte, teine karjub maha ja pakub oma. Nii sünnivad iseseisvusdeklaratsioonid, manifestid, avalikud kirjad ja sketšishowd. Arvatavasti.
Rahvas oli läbini radikaalne ega tahtnud kuuldagi alalhoidlikust ideearendusest, et kas nüüd klaasist sambast kanalisatsioon läbi... äkki aitaks tagasihoidlikest pissuaaridest jalamil. Briti poissmeestele mõeldes, kes, kui Riias enam ei lubata Vabadussambale lasta, ehk uuesti Tallinna üles leiaksid...
"Auk! Rahvas on rääkinud," pani rahvas kõik paika.
Auk, siis auk.
Miks ei.
Kas ei hoitud siis pärast sõdagi vabadusideed maa all metsavendade punkrites? Jälle järjepidevus.
Vabadusauk. 90 meetri sügavune šaht selline. Sümboliseerimaks Vabariigi 90 aastat.
Põhjast võiks 22 meetrit olla valgustatud, sümboliseerimaks sõjaeelse iseseisvuse helgust... siis 50 pimedat meetrit, sümboliseerimaks jõledat nõukaaega ja uuesti valgus, sümboliseerimaks uut helgust...
Ehkki sinna üles paistaks see paar korda aastas ehk päike ka ära. Võibolla siis hoopis vastupidi. Ülevalt 22 meetrit valgust jne.
Siis saaks iga aasta meetrike sügavamaks kaevata, ikka sümboliseerimaks järjekordset iseseisvusaastat.
Kas mingi auvalve peaks olema... et auku igasugu sodi ja lilli ei pillutaks? Lõplikus redaktsioonis: ei peaks. Vabaduse Auk elab eelkõige eestlase hinges! Eestlase hing on sügav! Vabaduse sümbol ei peagi olemagi väljast näha - selles ju kogu asja mõte seisneski!
Ja ei mingeid piirdeid kah! Tuleb keegi poliitilisest või sportlikust huvist vabadusele urineerima ja kukub sisse... Vabadus on alati ohvreid nõudnud ja nõuab veel... Sela!