Toitumishäiretega mehed kapist välja!

Juhtusin kuulma raadiost rootsi teadlaste poolt läbiviidud katsest, mille käigus paigutati suure külastatavusega kaubamaja fuajeesse peegel. Päeva jooksul peatus peegli eest 412 naist, peamiseks põhjuseks oli vajadus oma soengut kohendada ning 778 meest, kes jäid seisma lihtsalt selleks, et end vaadelda.

Mehed pööravad oma välimusele varasemast palju rohkem tähelepanu. Ülihoolitsetud metroseksuaalne mees ei ole enam vaatamisväärsus - neid tuleb aina juurde. Meeste ja naiste rollid on segunenud, ei saa tõmmata joont tegevuste, omaduste, huvide vahele, mida pidada omaseks kas ainult meestele või naistele.

2007. aastal läbi viidud üle-USAlisest Harvardi Meditsiinikooli uuringust selgub, et 25% anorektikutest või buliimikutest ning 40% ülesöömise all kannatajatest on mehed. Mehed on sama vastuvõtlikud sotsiaalsetele pingetele saavutada täiuslik keha, kui naised, kuid erinevalt naistest, kes soovivad saavutada ideaalkaalu, on meeste eesmärgiks pigem kivikõvad rinnalihased. Aina enam esineb toitumishäireid puberteedieas poistel ning noortel meestel, kes treenivad tunde, mõtlevad välja rangeid toitumisrituaale ning jätavad kõrvale oma hobid ning kohustused, et saavutada ideaalne välimus. Kui naised ihalevad olla tänapäeva iluideaalile vastavate modellide ja näitlejate moodi, sest ajalehekaanelt jääb mulje, et neil on kõik, mida hing ihaldada võiks, siis sama lugu on meestega: hästi hoolitsetud, heas vormis mees - tema saavutab kõik.

Ajakirjandus ja meediaühiskond loob meile teatud pildid, stereotüübid „täiuslikest inimestest", iluideaalid, vormid, millesse peaks mahtuma. Kui ei mahu, tuleb püüelda sinnapoole, sest heas välimuses peitub ju võti edule, heakskiidule, probleemideta elule.

Toitumishäire tekkepõhjused on meestel samad, mis naistel: hea vorm on vajalik töökoha hoidmiseks, ülekaalulisus, narrimine, ebaõnnestumised, eesmärk olla parim ja konkurentsivõimeline, pinged suhetes, pereprobleemid, tunne, et ei suuda kontrollida oma elu. Võrreldes tüdrukutega on poisid üldjuhul vanemad ja juba veidi ülekaalulised, kui neil areneb välja toitumishäire.

Põhjus võib olla selles, et ühiskond aktsepteerib ülekaalulist meest rohkem kui naist. Poiste puhul on probleemiks ka see, et toitumishäireid ei seostata meestega. Arstid pole harjunud ravima toitumishäirega mehi ning vanemad ei oska poja puhul kahtlustada toitumishäiret. Mõjub ju paremini, kui poeg ütleb, et sööb kapsast, et ajada end vormi, kui see, kui tütar ütleb, et on kohutavalt paks ning asub dieedile. Kui mees ka mõistab, et tal on toitumishäire, ei julge ta seda tunnistada, sest neid häireid seostatakse naistega ning tulles millegi sellisega „kapist välja", võib jätta ebameheliku, nö gayliku, mulje.

Sellisest kuulsusest hoolimata on anoreksiat tunnistanud Hollywoodi staarid Billy-Bob Thornton ning Dennis Quaid. Utah' ülikoolis õppiv Joe, keda narriti koolis ülekaalulisuse tõttu ning kes nüüd kannatab toitumishäire all, on öelnud: „Inimesed peavad saama aru, et mehed on oma välimuse suhtes sama haavatavad kui naised, sest välimus määrab ju selle, kuidas ühiskond meid kohtleb".

Kuni ei kao arusaam, et olla ilus, tähendab olla õnnelik, edukas ning omada kontrolli oma elu üle, ei kao ka toitumishäired. Vastupidi, need laiendavad oma mõjuala ning ei küsi ei vanust ega sugu.