Toivo Tänavsuu: Kaitseväe "eliitsõdurite" elu Afganistanis keset taliibe, skorpione, madusid ja malaariasääski
Seda teksti kirjutades olengi mõtetega seal telgis, kui öö kottpimeduses ulub õues pöörane, justkui ekstra selleks ööks vaenlase poolt sinna saadetud liivatorm. Telgi seinad värisevad ja selle konstruktsioon koliseb hirmsasti, torm on seda iga hetk maast lahti rebimas ja koos minuga ei tea kus suunas lennutamas. Kell neli hommikul laseb kusagil eemal palvelaulu lahti moslemivaimulik, kes kõlab kuidagi kurjakuulutavalt.
Hommikuks on terve telk, suu ja silmad liiva täis. Hea, et alles siis selgub, et lisaks tapvale 50–60kraadisele kuumusele on baasis tavapärased ka mõned külalised: mürgised maod, skorpionid ja malaariasääsed.
Lühikeseks peatuseks on sellised ekstreemsevõitu olud ideaalsed. Aga Eesti kaitseväelastel tuleb Wahidis elada pool aastat. Seda jalaväekompaniid kutsutakse meie parimateks poegadeks (ja tütardeks), kes peavad saama kaitseväe parimad vahendid. Nende töö vili on muljetavaldav – paljud imestavad, et kui veel mõni aasta tagasi oli Helmandi provints sügavaimas anarhias, siis nüüd on see üks neist, mis tahetakse esimeses järjekorras afgaanide endi kontrolli alla saada.
Siiski, Eesti sõdurid ei ole Afganistanis mitte riigi ülesehituse, ega isegi mitte Eesti turvalisuse tõstmise (terrori vastu võitlemise) pärast. Nad on seal väljakutse ja raha pärast, sest missioonisõduri tasu on ligi kolm korda kõrgem, kui nad Eestis teenivad. See on uhke tunne, kui võid tööle sõita ohtlikusse ja eksootilisse riiki, eirates lähedaste palveid stiilis “segi oled või, ära mine”. Mees ise teab, mis mees teeb.
Kummaline asi nende parimate poegadega seoses on see, et kaitsevägi pole mingil põhjusel juba mõnda aega suutnud Juhkentali tänavalt Lõuna-Afganistani toimetada hädavajalikke, kuumust, tuult ja liivaseid olusid arvestavadi kõrbesärke. Nii oli Eesti rühmaülem sunnitud varem koju sõitnud missioonisõdurilt vana särgi ära ostma!
Aga on siis Afganistanil lootust või ei ole? Kindel on see, et lääne poliitikute väljaöeldu on enamasti liigoptimistlikult kallutatud. Telgitagustes susiseb üks huvitav protsess. Tagasilennul Kabulist Dubaisse avastasime, et äriklassis sõidab Talibani endine minister ja suursaadik Pakistanis, kes vahendab praegu Afganistani valitsuse, USA ja terroristliku Talibani vahel peetavaid rahuläbirääkimisi.
Abdul Salam Zaeef, keda on hoitud ka Guantanamo vangilaagris, sõitis koos turvamehega Maldiividele, kus otsitakse konfliktile poliitilist lahendust. Muid lahendusi mägirahva lepitamiseks ilmselt polegi.
