Aastate jooksul kogetu põhjal võib Eesti vaesuse kohta välja lugeda nii mõndagi. Kui 2002. aastal tõmbas Tallinna “Ema Teresa” Milvi Aaslaid kodutuid lumehangedest välja, siis praegu on igal soovijal kusagil peavari ja soe voodi. Teisisõnu, neil on katus pea kohal, puudub aga ambitsioon, enesekindlus ja vaheldus.

Ka Oleviste jõulupuule tulnutest kvalifitseerus heal juhul kolmandik mingis mõttes kodututeks. Ülejäänud olid täiesti tavalised kinnisvararentnikud või -omanikud, nagu me kõik. Neil lihtsalt ei jätku raha pärast üüri, elektri, vee ja muu hädapärase eest maksmist.

Kunagi kurtis üks Kauge tänava varjupaiga elanik, et enim ei tunne ta puudust mitte toidust ja riietest, vaid kultuurist. Saaks korragi käia kinos või teatris. Huvitaval moel on kirikud tänapäeval ühed vähestest kohtadest, kus tehakse head muusikat mitu korda nädalas tasuta. Nii pääses ka neljapäeval Olevistesse Jaanika Sillamaad ja Marju Länikut kuulama täitsa muidu. Kui kontserdi juurde käib veel tasuta soe söök, on see meelelahutusturul vaieldamatult parim pakkumine! Pealegi, kaua sa ikka jaksad seda telekat vahtida.

Uuema aja trend on seegi, et kodutute üritustel ja supiköökides käivad täiesti normaalselt riides ja hügieenist lugu pidavad inimesed. Nad tunnistavad, et neil on töö kaotuse järel raske ning nad võtavad igasuguse abi tänulikult vastu. Erinevalt aastatetagusest ajast, mil abituse tunnistamine oli häbiasi, millega sai otsaette justkui luuseri templi. Ja paljud näljased jalutasidki supiköökidest mööda, tahtmata end näidata ebameeldivas valguses.

See ei pea olema Ansip, kes inimestele leiva lauale toob. Ega Savisaar, kellelt peavad tulema küttepuud ja kartulid. Eestis on sadu abivalmis vabatahtlikke, kelle poole võib sotsiaalkeskuste, turvakodude või koguduste kaudu pöörduda, saades neilt absoluutselt kõik eluks vajaliku. Ja erinevalt poliitikutest ei tee need inimesed sellest suurt numbrit, sest abistamine on loomulik ja inimlik.