Ühelt poolt ei takista praegu miski avaldamast ükskõik millist raamatut, kui selle tõlkeõigused ära ostetakse. Teisalt aga nõuab kasvanud nimetuste arv üha uusi tõlkijaid. Ja siis veel see kurb tõsiasi, et kui raamatute tiraažid on langema hakanud, võib nii mõnigi tõeliselt hea ja meie kultuuriruumi avardamiseks vajalik raamat jääda avaldamata lihtsalt sellepärast, et on liiga mahukas ja läheks liiga kalliks.

Samas kostab nurinaid, et raamatuid on liiga palju ja tõlgete kvaliteet käib alla.

Tõlkijatest ja tõlgete kvaliteedist

Paadunud lugejana ei saa ma kunagi nõus olla sellega, et raamatuid on liiga palju. Suurem nimetuste arv tähendab aga seda, et lugejatel tuleb teha valik.

Nüüd aga tõlkijatest ja tõlgete kvaliteedist. Tuleb tunnistada, et praegune pilt on üsna kirju ja sellel on mitu põhjust. Kõigepealt see, et tõlkimine on üsna raske töö. Selleks on kõigepealt vaja osata väga hästi eesti keelt. Just nimelt väga hästi, sest keel on see tööriist, mille abil saab edasi anda originaalteose nüansse ja stiili eripära. Võib saada suurepäraselt aru originaalist, aga kui tõlkijal pole sõnavara ega keeletaju, jääb eestikeelne variant kas hädiseks ümberjutustuseks või siis kohmakaks tekstiks, kus hoitakse kramplikult kinni tõlgitava keele lauseehitusest.

Oma keele pidev õppimine käib tõlkija elu juurde, aga ka sellest ainult ei piisa. Tuleb väga hästi osata ka keelt, millest sa tõlgid. Ja mitte ainult seda, sest ilukirjandus ei ole kunagi üksnes keel. Tõlkides ilukirjandust, tõlgime teist kultuuri, selle seoseid ja tagapõhju, ning neid teadmata jääb originaalist järele vaid hale vari.

Tõlkimine on kõige eredam näide sellest praegusest moemõistest, elukestvast õppest, sest iga raamat on uus maailm, millega tõlkija peab ennast kohandama, millesse ta peab sisse elama. Ta peab tundma piisavalt maailmakultuuri, ajalugu ja palju muid valdkondi, et tunda tõlgitavas tekstis ära kõik, mis vajab üle kontrollimist. Sest kõige suurem oht, mis tõlkijat ähvardab, on liigne enesekindlus.

See liigne enesekindlus ongi sageli põhjuseks, miks lugejateni jõuavad vigased tekstid, kus kahjuks pole suurt alles jäänud ka originaali hingusest. Kogenud toimetaja Maret Käbin meenutab niisugustel puhkudel alati üht tõlget, mis kõlas nii: “Ta jooksis metsa poole ilma mõistuse osavõtuta.” Nii sünnib kahjuks ka tõlkeid, mis on valminud “ilma mõistuse osavõtuta”.

Need sünnivad siis, kui tõlkija ei tee endale selgeks, mis originaalis toimub, kuidas mingi tegevus käib või kuidas mingi ese või masin välja näeb ja mida see teeb. Ja ka siis, kui sõnaraamatust võetakse esimene vaste, mis ei pruugi konteksti üldse sobida. Nii sünnivad näiteks niisugused laused nagu “politseinikud näitasid tühjas majas tõrvikutega tuld” — inglise keeles tähistab tõrvikut ja taskulampi üks ja seesama sõna.

Või juba klassikaks saanud “Ta läks ülakorrusele ja muutus” — jällegi üks ja seesama inglise keele sõna muutumise ja riiete vahetamise kohta. Või suurepärane termin “korduvkasutusega tuumalõhkepead”. Rääkimata sellest, et üha enam kohtame pärisnimesid, mille kuju on pärit inglise keelest (Bavaria — Baierimaa) ja näiteks Kreeka mütoloogia tegelaste nimesid, mis on samuti saanud inglise varjundi.

Paraku on lugu nii, et kui algajale tõlkijale on võimalik selgeks teha tüüpilised keelevead, siis laiema kultuuritausta peab ta ikka ise omandama. See aga nõuab meie kiires ja püsimatus maailmas aega ja vaeva, mida kaugeltki kõik pole valmis nägema.

Tõlkija kui kaasautori panus

Päris tore oleks, kui noor inimene annaks endale enne esimese tõlketöö kallale asumist aru, et temast saab raamatu kaasautor, ja et tekstis, mis jõuab küll autori nime all lugejateni, on ka tema panus.

Tema võimuses on panna see raamat eesti keeles helisema ja lugejaid vaimustama nii, nagu see vaimustab originaalkeeles, aga tema võimuses on ka see raamat tappa. Ta vastutab nii autori ees kui lugejate ees. Raamatud on Eestis kallid ja see suurendab veelgi nende tegijate vastutuskoormat.

Õnneks on meil siiski üsna palju häid tõlkijaid ja neid tuleb ka kogu aeg juurde, kuigi mõned tõrvatilgad võivad rikkuda ka kõige suurema meepoti. Asjal on siiski veel teinegi külg ja nimelt see, kuidas tõlkijate tööd hinnatakse. Ma ei pea praegu sugugi silmas raha, kuigi ka see või õigemini selle vähesus on oluline.

Eestis on igasugune kirjanduslik looming — ja ka tõlkimine on looming — väga alatasustatud, aga sellega ei saa muidugi õigustada halbu tõlkeid. Ma pole veel kuulnud, et näiteks päästjad ütlevad, et me kustutame maja poolikult, sest meile makstakse vähe. Küll aga olen ma kuulnud, et küll me ikka tõlgiksime hästi, kui meile hästi makstaks. Ei tõlgiks.

Need, kes tõlgivad hästi ja südamega, teevad seda nagunii (see ei tähenda, et nende tasu ei peaks tõusma), aga need, kes tõlgivad lohakalt ja süvenemata, ei hakka seda tegema paremini ka siis, kui neile rohkem makstaks. Neil viimastel oleks ilmselt õigem endale mingi muu töö otsida.

Hindamisest kõneldes pean ma eelkõige silmas seda, et sageli ei peeta tõlkeraamatust rääkides üldse oluliseks tõlkijat mainida.

Tõlkija nimi ei esine tihtipeale teatriplakatitel ning ühel juhul anti Eestis isegi auhind tõlketeosele, nagu see oleks olnud algselt eesti keeles kirjutatud. Tõlkija nimi ei tulnud kordagi jutuks.

Me oleme olnud Eestis uhked oma tõlkekultuuri üle ja väärtkirjanduse tõlgete puhul ei ole meil midagi häbeneda ka praegu.

Küll aga tuleks püüda sinnapoole, et ka ajaviitekirjanduse ja teiste keeleliselt vähem nõudlike raamatute tõlked kõlbaksid lugeda, ilma et tahaks kogu aeg parandusi teha, või et emad ei peaks tõlgitud lasteraamatut lastele ette lugedes ise teksti muutma, et see vähegi loetav oleks.

Tõlgitud kirjandus on juba eesti kirjandus ja see on meie kõigi asi.



NÄITEID

Mõned tõlkeapsud

- Eesti keelde tõlgitud uudis Soomest: “Soome rahapada mündib euromünte.” Suomen rahapaja on tõlkes Soome rahapaja. Pada ja paja ei saa panna ühte patta.

- Reisiuudistest: “Ida-Islandi populaarsemaid vaatamisväärsusi on moai-kujud.” (Easter Island, Lihavõttesaar ≠ Eastern Iceland.)

- Speer kujutleb vanglahoovis, et kõnnib ümber maailma: “Veel 14 000 sammu Beringstraßeni.” (Kui inimene kujutab ette ümbermaailmarändu, siis ta ei mõtle tänavate tasemel; Straße tulnuks tõlkida ‘väinaks’.)

- (Somewhere happened) devastating earthqake of magnitude 8. —
“…toimus 8magnituudiline hävitav maavärin.” Magnitude’i ei tohi tõlkida mõõtühikuks, sest sellist pole olemas; sõna tähendab suurusjärku, vägevust (Eesti praegune parim selle asja tundja Heidi Soosalu näib eelistavat kasutada võõrsõna “magnituud”, kuigi tema kodumaal Soomes öeldakse asja kohta voimakkuus ‘jõulisus’). Ei sobi “võimsus” ja “tugevus”, sest need on kindla mõõtühikuga füüsikalised suurused ja geofüüsika on osa füüsikast. Arv peab olema mõõtühikuta nagu lapse koolihinne (ei öelda ju, et laps sai täna füüsikas viis ötšiivmenti/’õpiedukust’, vaid sai viie). Niisiis: “…toimus maavärin suurusjärguga (vägevusega, magnituudiga) 8.”

- “Juba Geneesis on öeldud, et oma palge higis pead sa leiba sööma.” Inglise Genesis (Esimene Moosese raamat) on jäetud tõlkimata. Moosese raamatutel pole inglise keeles numbreid, nad kõik on oma nimedega; järgmised on Exodus, Leviticus, Numbers, Deuteronomy.

 “Laborites vaevlevad … guinea sead.” Valesti on tõlgitud guinea-pig ‘merisiga’ (kes pole üldse siga).

- Kellestki “tehti fotorobot”. Väärtõlge vene keelest фоторобот (ei arvestatud, et põhi- ja täiendsõna asendid liitumis on eesti ja vene keeles vastupidised) on visa surema. Tehtut võiks ehk nimetada robotpildiks (on ju tegu mitte fotoga, vaid arvuti mälus olevatest näoelementide variantidest inimese juhiste põhjal kokku seatud pildiga).

- “Berliini loomaaeda on lihtne leida. Samas kandis asuvad kaubanduskeskused ja juba mainitud Emperor William Memorial Church. Loomaaeda pääsemiseks tuleb metrooga sõites väljuda peatuses Zoological Garden.” Puder capsaticum absolutus! Ja samas arvatavasti ka moodsalt öeldes — GOKK (‘grammatiliselt on kõik korrektne’), sest küllap on Saksamaalgi turistide jaoks silte kõikvõimalikes keeltes (näib, et eesti keeles siiski mitte). Ainult et Eestis asjast kirjutades tuleks ikkagi mõelda, kus oldi, mida tõlkida mis keelde ja mida mis keelde tõlkimata jätta. Eriti vahva on va saksa Villemi (Wilhelmi) tituleerimine Emperor William’iks ja loomaaia esinemine kolme nime all — Berliini loomaaed, Tiergarten ja Zoological Garden. Tahaks vaid küsida, kuhu jäi Зоопарк, sest kindlasti oli seal mõni silt ka vene turistidele.

Paar armsat tõlkepärli

- Ernie koomiksist Eesti lehes, kus kana kaagutus on vahendatud eesti lugejale kui “Ba-Gawk!”. Ilmselt välismaa kanaproua lugupidavalt tõlkimata jäetud tsitaatväljend?

- Ajaloomuuseumis on EÜSi tekli juures asjakohase eestikeelse teksti all tõlge vene keelde kujul cоздание эстонского студенческого общества. Nõudis veikest mõtisklust, et taibata tõlkija mõttelühist tekli ja tekke vahel (eksponaati talle ilmselt ei näidatud).

Allikas: keelemees Heido Ots