Tugev ühiskond tähendab kapitali maksustamist
Olin üks neid soomlasi, kes kasutas 1965. aastal võimalust ja sõitis laevaga Tallinna. Avanenud pilt oli trööstitu, aga ma olin sellega harjunud, sest olin külastanud NSV Liitu ja formaalselt sõltumatuid Ida-Euroopa riike. Nii tolle Eestis käigu kui ka varasemate kogemuste tõttu ei tekkinud mul vähimaki soovi näha Nõukogude süsteemis midagi positiivset. Aga see ei tähenda, nagu oleksin kaotanud kriitikameele turumajanduse varjukülgede suhtes, kuna olin aru saanud, et tõrjutute ja kaitsetute kaitsmiseks on vaja tugevat ühiskonda. Mida tähendab tugev ühiskond? Kapitali, tulude ja tarbimise maksustamist. Teatud kaitset neile ühiskonna liikmetele, kes on elu rataste vahele jäänud, kaitsetud või kõrvale tõrjutud, sealhulgas töötud.
Olen mõnigi kord tähele pannud, kui ülitundlikult reageeritakse Eestis minu sõbralikele märkustele, mis ma olen teinud Eesti olude kohta. Kui ma Euroopa parlamendi liikmena kohtusin tollase presidendi Lennart Meriga, jäi mul mulje, et ta reageeris üsna hapu näoga sellele kriitikale, mida ma olin teinud oma ettekandes Eesti kui Euroopa Liidu kandidaatriigi kohta.
See, et mõni riik reageerib ülitundlikult võõrale kriitikale, ei ole mulle uudiseks. Olen pikka aega jälginud norralaste ja soomlaste komplekside küüsis vaevlevat suhtumist Rootsisse, mis omal ajal oli majanduslikult tugevaim riik Põhjalas, vähemalt naabritega võrreldes. Siis leiti Norras ja Soomes, et rootslastel on nina püsti ja nad arvavad teadvat, mis on kõige parem nii neile kui naabritele. Probleemid on vähenenud sedamööda, mida rikkamaks on Norra tänu gaasile ja naftale ning Soome tänu tööstuse kiirele arengule saanud.
Mis Eestisse puutub, siis oli Euroopa Liidu bürokraatiaaparaadile suunatud Eesti propaganda igati tõhus ja edukas. ELis suhtutakse väga mõistvalt Eesti probleemidesse, mis on seotud valulise 50aastase okupatsiooniga.
Välisturistide pilgule avaneb Tallinn, mis lühikese ajaga on suutnud ehitada mugavad hotellid ja restoranid ning teinud südalinna ilusasti korda. Need külastajad ei soovi kunagi kiigata fassaadi taha. Nagu ei taheta välismaalastele näidata ka elu maal. Nagu jäetakse märkimata ka see, et Tallinna majanduslikus tõusus on etendanud kaalukat osa soomlased, kes miljonite kaupa on linna külastanud ja olulisel moel aidanud Eestile välismaa silmis ahvatlevat fassaadi luua.
Eestlaste suhtumine venekeelsesse vähemusse oli selgelt skisofreeniline. Osaliselt oli see tingitud asjaolust, et venelased olid olnud vallutajad ja rõhujad, ehkki iga venekeelset inimest, näiteks last, ei saa toimunus süüdistada, osaliselt eesti keele nõudest. Rõhutati, et rahvas ja keel on omavahel lahutamatult seotud. Kuuluvus omade hulka oli väidetavalt keelega seotud. Ei soovitud avalikult rääkida sellest, et tööstus on sõltuv venekeelsest tööjõust, nagu näiteks Elcoteq, mis pealegi on juhtumisi Soome firma. Selle asemel, et näha vähemuses täiendavat väärtust, peeti seda koormaks. Samal ajal olin sunnitud möönma, et ka Soomel oli Vene ja Nõukogude Vene vahel vahettegemisega olnud raskusi. Soome rahvusvähemuse liikmena olen õppinud hindama soome ja rootsi keele võrdsust riigikeelena. Eestis näis vene keelele seaduslike õiguste andmise lootusest sosistaminegi olevat pühaduserüvetamine.
Eesti maapiirkondades oli elu hoopis teistsugune kui Tallinnas ja selle ümbruses. Vähemalt mõni aasta tagasi nägi maal veel omamoodi naturaalmajapidamist, mis erines nagu öö ja päev sellest muljest, mida jättis Tallinnas toimiv turumajandus. Ei soovitud välismaalasele sugugi rääkida ka sellest, et Eestis on piirkondi, kus vene keel on domineeriv. Kui tuleviku Eestil ei õnnestu sellest keskuse ja perifeeria vahel haigutavast kuristikust jagu saada, on asjalood kehvad. Siis tuleb oodata veel oma 50 aastat, enne kui Eesti jõuab elatustasemelt ELi keskmisele tasemele.
Eelöelduga ei taha ma pisendada Eesti seniseid saavutusi, küll aga tähelepanu juhtida asjaoludele, mis pikema aja jooksul võivad saada takistusteks, selle asemel et olla arengu toetajaks. Nende hulka kuulub poliitika, mille abil on õnnestunud Eesti muuta kapitalismi õnnemaaks, kus kehtivad madalad maksud, kuid puudu on sotsiaalsest turvalisusest ning kõrvale on heidetud osa inimesi, kes ei ole leidnud teed turumajanduse juurde.
Mulle on jäänud mõistatuseks, kuidas osa eestlasi on osanud lühikese ajaga nõnda rikkaks saada, kui ma muidugi ei mõtle Vene näitele, kus käputäiel nutikatel kapitalistidel on õnnestunud oma kätte haarata suur osa Venemaa rahvuslikust rikkusest, mis põhiliselt koosneb naftast ja gaasist.
Eesti maksueelised ei jää ilmselt praegusel kujul kehtima, aga ega ma ka väga ei usu, nagu oleks Euroopas maksude täielik ühtlustamine võimalik, sest nõnda suured on maksuerinevused näiteks Rootsi, Kreeka ja Eesti vahel. Isegi Euroopa Liidus kõnnib iga riik oma teed. Küsimus on ainult selles, kas Eesti tee ei kujune ummikteeks, kui just ei arvata, et Soome turistid ongi ainuke tulevikulahendus.
