„Pilvelapsed ei saa ema kallistada, tuul neid pillub igaühte oma rada,“ laulis üks pisike laps telekas, kui mina väike olin. Õhtuti mõtlen, kas minu lapse esimene sõna saab olema „tuul“ või „puu“. Tuult on muidugi keerulisem nii öelda kui ka mõista. Puu on konkreetsem. Seisab paigal. Aga tuult on ta oma esimesel eluaastal tublisti kuulnud, näinud ja ka tunda saanud. Oleme hommikuti alati esimese asjana aknast vaadanud, kuidas tuul puhub. Mõnikord puhub see nii tugevasti, et puud on lausa vibuks kaardunud. Õhtuti räägin, et see, mis akna taga kolistab ja korstnas undab, ei ole midagi muud kui tuul. Kui ta kukub ja haiget saab, puhun peale: „Tule, tuul, ja puhu ära, meie lapse valu.“

Oleme õues puulehti taga ajanud, mida tuul lennutab justnagu suuri laperdavaid liblikaid, kõrgele taevasse. Tuul on kiskunud meil rätid ja mütsilotud peast ja sikutanud pikali mänguautod, lennutanud kastekanne ja ämbreid aia kaugematesse nurkadesse. Kirsipuud mu aias ongi ühele poole kaldu, tugevad loodetuuled on nad ära painutanud. Mullu murdis tuul õunu täis valge klaari jala pealt maha ja tassis vana kasvuhoone uude kohta. Loodetuul, taevaluud, viib kalad kausist ära, öelnud saarlased vanasti.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel