Justkui eeldatakse, et kõik, ka lapsed, saavad aru, mida teevad, kui riputavad oma eraelu - fotod, koduvideod, isikuandmed - võrku vaatamiseks, kommenteerimiseks, sageli mõnitamiseks. Elu pole siiski arvutimäng, nagu kübersuhtlusest vahel võib mulje jääda.

Hansapank kaalub ID-kaardiga pangakasutajatelt uuendusena juba kahe PIN-koodi nõudmist. Ka siis, kui arvel sada krooni. Samas saab mujal küberruumis rahus tegutseda ennast tegelikult identifitseerimata, luua ja vahetada identiteete, manipuleerida. Kahtlemata on igaüks huvitatud, et tema raha virtuaalpangas jääks alles. Et virtuaalruum on tegelikkus, mõistavad samuti kõik, kui juttu tuleb e-meditsiinist ja n-ö delikaatsetest isikuandmetest vererõhu, kehakaalu ja uriinianalüüside kohta. Kuid kas isiksus, emotsioonid, mis küberruumi paljudes suhtluskeskkondades mängus, on midagi ebareaalset?

Eesti e-riik rokib maailmas küberkaitse pioneerina. Meile rajatakse NATO küberkaitsekeskust, ehkki naljamehed on leidnud, et meie nn kübersõda seisnes ühe häkkija tegevuses mõne asutuse koduleheküljel. Kibedasti valmistutakse järgmiseks kübersõjaks, ometi on riik ükskõikne oma alaealiste vaimse tervise suhtes. Mäletatavasti kuulub Rate.ee pooleldi EMT-le, kus osanikuks Telecom ehk Eesti riik.

Netikommentaarides lokkava vägivalla ohjeldamine, kui seda üldse tehakse, on ka ajalehetoimetustes täna juhuslike inimeste tervistkahjustav kõrvaltöö. Blogides avalduva logorröa eest ei kaitse keegi. Muidugi võib anonüümselt läbi sõimatu, kui viitsib jamada, pöörduda politseisse, kes siis selgitab näiteks laimajate või tapmisega ähvardajate "päris" identiteedi.

Kui keegi virtuaalses pangas petab arvelt välja minu virtuaalset raha, siis see on päriskuritegu. Virtuaalvägivald on nähtamatu ja hiiliv, kuid kas virtuaalne tapmisähvardus on kuidagi vähem tapmisähvardus?

Tehniline turvalisus panganduses ja riigiga IT abil turvatud suhtlemine on cool, edumeelne, seksikas, tegelikult ka lihtsalt teostatav nagu igasugune delo tehniki. Interneti sisu turvalisemaks muutmine, reguleerimine aga on vähemalt Eestis olnud väga keeruline, sest igasugune katse võrgu sisusse sekkuda toob kaasa süüdistused suukorvistamises, tsensuuris, vanameelsuses, tädiluses, vaimse vabaduse ahistamises. Mäletate, kuidas kukkus läbi Rein Langi algatatud nn Delfi eelnõu? "Vaba rahvas" oma rahvaesindajate kujul seda alla ei neelanud. Isegi väga soliidne ja levinud võte ohjeldada netikommentaatoreid, nõudes registreerumist, pole Eesti ajakirjanduses levinud. Eesti Päevaleht seda kunagi tegi. Üllataval kombel vähenes kommentaaride arv vaid ajutiselt, saavutades peagi endise taseme. Kuna aga konkurent Postimees jättis kommentaarid vabaks, naasis ka EPL endise praktika juurde.

Netivägivalla teema annab maailmas üha enam kõneainet. USAs raputas avalikkust juhtum, kus MySpace'is tegutsenud teismeline tüdruk tegi enesetapu, kui ühe tema kaaslase vanem mitme vale­identiteedi all oli tüdrukuga manipuleerinud. Eesti lapsed on täna Rate.ee's, kuid popid sotsiaalsed võrgustikud Orkut, Facebook ja MySpace on teadagi ülemaailmsed. Euroopa Liidu tasemel on alaealiste ja virtuaalruumi teema vägagi teadvustatud. Mitmed riigid on seadnud turvatingimusi vanematele, kelle lapsed virtuaalruumis suhtlevad. Organisatsioon EU Kids Online on 21 riigi andmete põhjal teinud esimese süstemaatilise olukorra kirjelduse Euroopas, Eestist lööb kaasa Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituut. Hea, et algus on tehtud.

Interneti sisu ja kasutamisvabadust tuleb ka Eestis hakata reguleerima, enne kui saame teate esimesest elust loobumisest, mille taga on "virtuaalne" vägivald.