Tuuli Stewart: Nägude kontroll kiriku uksel
Just ja kui sa mind kuulda võtaksid, arm,
siis näeksid, kui ilmaasjata on sinu hirm,
sest see teeb sinule veel vähem kahju kui kirbu surm...
Nii kirjutas kord inglise kirjanik John Donne, 12 lapse isa ja sügavalt usklik otsija, kel üheplaanilise sobitumisega omad probleemid olid.
Vana ja Uus Testament on täis geisid, ajalugu mäletab neid, nad vaatavad meile iga päev vastu meedias, kunstis, muusikas, äris. Me ei mäleta neid mitte nende privaat-eelistuste tõttu, vaid oleme valinud oma ellu inimestena. Juba Taaveti salgas tema isa maha, kui noor kuningas ei valinud mitte imekaunist printsessi, vaid oma poiss-sõbra. Homoseksuaalsuse kui haiguse vastu on võimetud olnud nii Hitleri surmalaagrid kui nõukogude vanglad – naised sünnitavad neid edasi. Millised on geile sobilikud ametid tänases või tuleviku-Eestis? Vaid Saun 69 piletikontrolör pärast Angel-klubi sulgemist? Võrdse kohtlemise seadus §2 lõige 2 on altari alla peidetud.
Kihutame Euroopasse. Et kiiremini ja mugavamalt kohale saada, ehitame 2020. aastaks otse-raudtee. Kes mahuvad rongile, mis viib geipealinnadesse Berliini ja Madridi, ühendab meid Amsterdami ja Pariisiga?
Heino Nurk ja Harri Haamer olid ühed neist, kes 1980ndatel hulgaliselt noori läbi kiriku ümber toimuva usu ja väärtuste juurde tõid. Nii Tarvastu kui Suure-Jaani maaliti taas Eesti kaardile. Haamer oli veetnud pikki aastaid vangilaagris, tema väikesed lapsed metsas; Heino lahkus patsifistina nõukogulikust Tartu Ülikoolist. Suure-Jaani saabunud noore õpetaja pastoraat oli taastavale tegutsemisele ja väärtustel põhineva rahva ühendamisele avatud. Noored leidsid koosolemise ja -tegemise rõõmu nii Kõpu kiriku taastamisel kui noorte kristlikes laagrites, ühislugemistest ja -laulust, kirikaedade koristustest ja abitöödest hoonete taastamisel. Magati külmas kirikus külma tundmata. Hinged lõõmasid lootuses.
Noor õpetaja ei väsinud tolmuseid teid pidi kohaliku bussiga ootajateni jõudmast. Tal oli missioon. Ja ta kandis seda teadmise optimismiga. Tartu üliõpilaskodudes oli ta sama oodatud kui noored üle Eesti Suure-Jaanis ja Kõpus. Ta oli üks meist. Oli ärkamise aeg, mis vajas äratajaid. Aeg leidis nad.
Noorele pastorile mehelemineku mõtetega tüdrukud jäid Viljandimaal pika ninaga. See ei vähendanud taasärganud lootust olla koos milleski suuremas kui voodi ja veimevakk. Enamik tänaseid kirikuõpetajaid ei viitsigi lapsi teha ja rahulduvad keskmisele kohase lastearvuga. Nad on oma kogukonna peegel. Nagu needki, kes isiklikus elus hoopis teise raja valinud – teenida, olemata kristlikus abielus. On neil vähem anda? Kirik väidab täna, et nende sõnum, tegutsemistahe, organiseerimisvõime, usaldusväärsus ja missioon on väärad.
Meil on kirju minevikuga kuulutajaid ja kirikuliidreid ikka olnud, on praegugi – tormilised noorused, korduvad kriminaalkuriteod, kahtlased rajad oma usus ja teedes – nad on surelikud otsingutes ja ekslikud selles elus. Me anname neile võimaluse ja lubame nad hingi juhatama, lootes, et katsumused ja teisesed teed on olnud neid rikastavaks õpetajaks. Nad on võimu, ühiskonnagrupi või inimeste silmis aegade vaheldudes sobimatud olnud. See, mis on ühendanud, usu ja väärtuste kaudu sama lõkke äärde toonud oma tõrvikut läitma, on olnud pühakirja kaante vahele surutud ning ristimärgiga õnnistatud.
Kust on tänased kohtumõistjad õiguse saanud? Issandalt? Vale – minu Jumal sosistab mulle muud. Kas meil polegi üks Jumal teenida ja kummardada? Või ei ole ma kuuljate seast. Siis küsin – kas kurdil on kirikusse asja, kas vaegnägija olla on lubatud? Kellele lubatud? Kas inimene olla on piisavalt hea, et pühakoja uksele koputada ja sisse astuda? Kellele kuulub see koda? Kes on need eksinud ja kes õiglased otsustajad?
Kirik jätab oma inkvisitsioonis selgitamata, kas hiljuti antud aukiri heale karjasele võetakse tagasi. Mis saab neist abieludest, pühasse kirikusse ristitud lastest ja viimsele teele saadetud surijatest, kellele Heino Nurk õnnistuse on andnud? Kas need kehtivad või on sama sobimatud kui õpetaja ise?
Viimase 25 aastaga on EELK kahtlemata muutunud. Kas paremaks, targemaks ja õigusega rahvakirikuks püüdlevaks? Kas me sellist kirikut ehitasimegi kunagi, külmal pingil päevast puhates, südamed leegitsemas? Kas meie lapsed kiirustavad nädalavahetuseks samuti maakirikusse või otsivad usku ja lootust hoopis kõigest sellest, mida moodsal elul veel pakkuda?
Kõpu kirik kuulutab endiselt, et ta on teelistele avatud. Ikka on. Pisut lagunev, sest noored on läinud ja vanadel pole jaksu. Kuid ikka avatud. Peatume seal mööda sõites, puhkame kirikaias jalga ja mõtet. Ainult et nüüd valitakse teelisi, kes kirikuuksest sisse mahuvad. Näe, need uksed on nii kitsaks jäänud, et õpetaja isegi ei mahu enam läbi. Kes siis veel? Kui kirik pole inimestele, siis kellele? On ta nüüd maja, kus uksel nägude kontroll ja reeglid muudetavad vastavalt tuule suunale või muutuvale valimisplatvormile?
Harri Haamer kannatas oma eluajal palju, mõned tema pere ja sõprade hulgast ei elanudki aega üle. Ometi – tal oli vaenlane ja olid omad. Need seisid eraldi ja teineteise vastas. Need olid tollal riik ja teisel pool inimeste südamed, tema rahvas, tema usk. Mis saab Heinost? Eesti kirik ütleb, et ta on siiani tööriistana sobinud, aga nüüd pole kõik see, mis ta on olnud ja kellena paljusid mitte ainult lohutanud, vaid ka kasvatanud ja õpetanud, enam kristlase nime väärt.
Kirik on lubanud olla kodu ja lootus kõigile. Siin pole kohta silmakirjalikkusele, valedele ja nugade selga tampimisele. Võimalik, et Lunastus ootab meid, kui usume ja usaldame. Usaldame end Looja enese kätte, mitte ajaliste otsustajate meelevalda!
