Ühel õhtul vaatasin DVD-lt koos hea sõbraga Leni Riefenstahli filmi “Triumph des Willens” (Tahte triumf), mis on kuulsa naisrežissööri propagandafilm 1934. aastal Nürnbergis toimunud natsipartei kongressist. Film tehti Hitleri tellimusel, kuid kinematograafilisest vaatevinklist on tegu absoluutse meistriteosega, mis seisab uhkelt kõrvuti näiteks kümme aastat varem tehtud Sergei Eisensteini filmiga “Soomuslaev Potjomkin”. Nüüd räägitakse, et just režissöör Riefenstahl pani natsid oma plaani järgi marssima ja lavastas ise suurima partei-etenduse.

Mis viibki meid küsimuseni – kas esimene mastaapne ja teatraalne poliitlavastus toimub varsti ka Eestis? Nagu teatripaar Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo sel kolmapäeval teatavaks tegid, peetakse 7. mail Tallinnas Saku Suurhallis “Ühtse Eesti suurkogu”. Kohale on ooda­ta 6500 inimest!

Mõtleme natuke. Kaks juhtivat teatritegelast – inimhingede inseneri – eksperimentaalteatrist, kelle ametiks on suurte tunnete väljatoomine inimestest ja neile vabastava(?) katarsise pakkumine, lisaks 6500 statisti-näitlejat-külalist, vägevad dekoratsioonid, võimas välireklaamikampaania, uue erakonna hümn “käes on aeg… pea valge laev… läbi tulest ja veest… Eesti eest…”. Tekib ühine hingamine, tekib…

Jah, mis tekib? Ei tea, mis tekib, ja ma arvan, et ka lavastajad ei tea veel. Aga üht ma tean küll – viimase pika ja pimeda talve jooksul, masu-aastate jooksul ühiskonnas kogunenud äng, viha, pettumus ja nõutus vajavad ventiili. Sellist ventiili, kus need tunded saavad tuhandetes inimestes korraga ühineda, seguneda ja omandada uue jõu. Parteibürokraatia kummiseinad, mis Eesti ruumi ümbritsevad, on ammu muutunud lämmatavaks vanglaks. Pole aknaid ega uksi, torudes on süstemaatiline erakondlik tsirkulatsioon, mis tekitab juurde äravahetamiseni sarnaseid poliitbroilereid või nihutab vanu nägusid ühest parteist teise.

Mida Semper-Ojasoo ikkagi kavatsevad? Mängida totalitaarsetel või ultrarahvuslikel tunnetel? Sellise mängu juures on alati võimalik, et kui idee on liiga hea ühekordseks kasutamiseks, siis võib selle üle võtta keegi, kes suudab ideed ka igapäevases elus rakendada. Reanimeerida Loominguliste Liitude pleenum, et südamele kogunenud taak kõnepuldist välja hüüda? Kultuuritegelaste autoriteet ei lubaks establishment’il sellele jutule kurdiks jääda, kuigi tegusid ilmselt ei järgneks. Ironiseerida? Teha väljakutse? Või midagi kolmandat-neljandat? Aga äkki ongi võimalik, et tuhanded inimesed, kes on tüdinenud elust ristteel, kus teeviidad on puudu, soovivadki väga, et saaks ühte jalga marssida, kätt tõsta ja kooris karjuda “Ühtse Eesti eest – elagu!”.

Priit Hõbemägi,

peatoimetaja