Mu lapsepõlve mängumaa oli Kadriorg, suveti aga Oru lossipark Pühajõe ­ääres, kus kõrgel merekaldal seisis valge muinasjutuloss. Elasime Kadrioru lossi tiibhoones, hiljem praeguses presidendi kantseleihoones. Saksa ajal elasin Rahumäel, Kurni tänaval. Mu kooliteed märgivad Riiklik Inglise Kolledž, Õpetajate Seminari algkool ja Reaalkool. Tihti käisin klassivend Eerik Hanseni kodus, kus kohtasin ta isa, A. H. Tammsaaret. Kõigest sellest on raamatus juttu.

Rööbiti mu lapsepõlvega kulgeb raamatus minu isa, kolonel Herbert Grabbi lugu. Ta sündis Kopliranna kalurikülast pärit metallitöölise pojana ja kasvas üles Pelgulinnas. Käis kaubanduskoolis ja võitles noore ohvitserina maailma- ja Vabadussõjas. Lõpetanud Pariisis sõjaväeakadeemia, sai temast Sõjakooli ülem. Selles ametis langes ta ülesandeks 12. märtsil 1934 tuua Sõjakooli kolm kompaniid Tondilt kesklinna, julgestamaks valitsuse tegevust võimaliku vastulöögi eest vapside mõju alla sattunud väeosadelt. Hiljem oli isa president Pätsi vanem käsundusohvitser. Ta arreteeriti 1941 Eesti territoriaalkorpuse diviisi staabiülemana. Süüdistatuna nõukogudevastases sõjalises vandenõus lasti ta Norilskis maha.


Käsitlen laiemalt kogu Eesti ohvitserkonda ja esitan põhjaliku uurimuse selle hävingust Norilskis. Esile tõusevad isa kolleegid, kindralid Brede, Jaakson, Jonson ja Reek ning kolonelid Ahman, Ermaste, Pinka ja Raidna. Raamat lõpeb 1944. aasta Tallinna märtsipommitamise ja eestlaste suure põgenemise kirjeldamisega.


Raamatu tiitellehel on alapealkiri “Mälestuslikud esseed”. Kumba žanri siis raamat kuulub, kas esseede või memuaaride hulka?


Raamatus ristub ja põimub esseistika memuaristikaga, allikaviidetega dokumenteeritud ajaloouurimus belletristliku fantaasiaga. Osa sündmusi on nähtud lapse või poisi (vanuses 4–14) pilguga, mõned sündmused läbi isa silmade. Tegevusaeg libiseb keset jutustust minevikust olevikku, inimesed hakkavad rääkima otseses kõnes, ümbruse kirjeldus poetiseerub, esineb ulmelisi passaaže.


Mäluprotsessid ei kulge realistlikult. Kuid esitatud ajaloosündmused ja -faktid on alati tõepärased. Näiteks lõik “Ždanov saabub”, mis on esitatud isa silmade ja teadvuse voolu kaudu, rajaneb Nõukogude saadiku Nikitini päevikul, kus on kirjas Ždanovile vastu tulnud ametiisikud. Väide, et kindral Brede vaidlustas Laidoneri otsuse mitte vastu hakata, on võetud Jugoslaavia kommunisti Karlo Stajne­ri raamatust “7000 päeva Siberis”, Stajnek kuulis seda Brede enda suust Norilski tribunalivanglas.


Ühendad memuaristika jaankros­siliku ajaloolise romaaniga. Mis on siiski teose peamine eesmärk?


Päästa unustusse uppumisest, olematusse haihtumisest oma lapsepõlve kadunud maailm, jätta kirjasõnasse mälestus oma emast ja isast ning tänada neid ja Eesti Vabariiki ilusa lapsepõlve ja ellu kaasa saadud väärtushinnangute ja isamaa-armastuse eest. Ühtlasi on see raamat mälestusmärk kõigile vapratele Eesti ohvitseridele, kelle elu lõpetasid kuulid vene tšekistide nagaanidest ja kes hukkusid Venemaa vangilaagrites. Selleks ma kirjutasin.


Raamatus on ulmeline episood, kus ma koos oma lapsepõlvesõpradega külastan hävinud ja ainult meie nõiutud silmadele korraks taastuvat Oru lossi. See maailm elab veel vaid minu mälestuses. Tahan jätta sellest jälje.


Ra amatu lõpus seisad üle Läänemere jõudnud põgenikelaeva pardal Gotenhafeni sadamas oma 15aastase sünnipäeva hommikul. See nagu eeldaks jätku?


Kirjutamisel ja koostamisel on kaks raamatut, mõlemad on pooleldi valmis, katkendeid neist on ilmunud ajakirjades. Üks, “Vabariigi lapse” otsene järg, räägib elust sõjaaegsel ja sõjajärgsel Saksamaal ning aastakümnetest Ameerikas. Teine käsitleb minu seitset uurimis- ja õppereisi hõivatud Eestisse aastail 1968–89 ning mu poliitilist tegevust Washingtonis aastail 1989–92 ja Tallinnas 1992–96. Praegu ei teagi, kumb enne ilmub.

Ždanoviga perroonil

Katkend raamatust “Vabariigi laps”,
 Ilmamaa, 2008.


NSV Liidu saadik Tallinnas Kuzma Nikitin märgib 19. juunil oma päevikus, et hommikul olid Ždanovil raudteejaamas vastas välisminister Piip, saadik Rei, protokolliülem Tuldava ja kolonel Grabbi. Isa ei esindanud valitsust nagu teised, vaid presidenti, ja seda tehes oli tal ülesandeks Ždanoviga kokku leppida Pätsi ja Ždanovi kohtumise teostumine ja selle aeg.

Jõudes perroonile, märkab kolonel Grabbi, et tema on Ždanovile vastutulnute seas ainus sõjaväevormis eestlane. Samas perroonil seisab mitu kõrget Nõukogude sõjaväelast, kellest ta kolme nägupidi tunneb. Teistest pikem ja kogukam on Leningradi Sõjaväeringkonna ülem, armeekomandör Kirill Meretskov, kes oli möödunud sügisel Vene-poolne pealäbirääkija baaside lepingu sõjaväelistel kõnelustel ja kellega kolonel Maasing nii raskelt tülli läks, et pidas paremaks kohe Eestist lahkuda. Nüüd dikteeris Meretskov alles kahe päeva eest Laidonerile Narvas sõjaväelise okupatsioonirežiimi tingimused, andmata Laidonerile võimalust küsimuste vastastikuseks arutamiseks.

Meretskoviga vestlevad Balti mere Punalipulise Laevastiku ülem, admiral Vladimir Tributs, kelle laevad blokeerivad Eesti mereteid ja seisavad juba Tallinna sadamas, ning kindral Tjurin, üleeile Tallinna hõivanud 65. laskurkorpuse komandör. Mehed räägivad omavahel naerunäol ja käituvad igatpidi, nagu oleksid nad oma kodus ja mitte võõrriigi territooriumil.

Eesti aeg on läbi saamas, saabunud on Vene võim ja saabumas Vene aeg, nendib kolonel endamisi, pigem kibeduse kui kurbusega.

Ta läheb ja tervitab omaette tropis seisvaid Eesti valitsuse esindajaid.

Valitsus astus eile tagasi, aga eks Piip täida välisministri kohuseid kuni uue nimetamiseni.

Piip seletab rohkem küll jutujätkuks kui selgituseks: “Uluots ei tahtnud tulla, ütles end
haiglase olevat, pealegi etiketi järgi pole peaministril selleks kohustust.

Lõppude lõpuks, kes on Ždanov, ainult Stalini käsutäitja. Kui Jossif Vissarionovitš ise saabuks, küll siis seisaksid nii Uluots kui ka Päts ja küllap Laidonergi praegu koos meiega siin perroonil.” Piip lubas endale väikest nalja, aga keegi ei naera, pole naerutuju.

Ainult alati tõsise näoga Rei, kes on Stalinit korduvalt kohanud, üritab viisakuse pärast naeratada, mis aga hästi ei õnnestu.

Piip pöördub Grabbi poole: “Ja kuidas on meeleolud Kadriorus?” “President on optimistlik,” vastab Grabbi sõnaahtralt. [–] Rong sõidab ette. Möödub mitu minutit, enne kui Ždanov väljub perroonile, saadetuna saadik Nikitinist, kes on talle Narva vastu läinud. Kolonel tunneb Ždanovi kohe ära – too kannab Stalini eeskujul frentši, kurguni nööbitud lihtsat sõjaväekuube, ja proletaarlikku nokkmütsi. Perroonil ruttab Ždanovit tervitama saatkonna nõunik Botškarjov. Saadikut tunneb kolonel hästi, vastuvõttudest nii Kadriorus kui ka Nõukogude saatkonnas.

Botškarjovi on ta kohanud vaid formaal­selt, kuid teab, et Botškarjov on Nõukogude luure resident Tallinnas ja kõige mõjukam mees saatkonnas. Ka Nõukogude kindralid ruttavad saabunut tervitama.

Kolonel ei jää ootama, mida välisministeeriumi härrad teevad.

Kui ta venelaste juurde astub, sosistab Nikitin midagi Ždanovile kõrva; nähtavasti informeerib, kellega tegu. Hästi, pole vaja end esitleda. Kolonel Grabbi kõnetab Ždanovit laitmatus, õige väikese aktsendiga vene keeles: “Gospodin Ždanov, lubage mul edasi anda Eesti Vabariigi presidendi tervitused Eestisse saabumise puhul.

President loodab teid oma ametiruumides vastu võtta juba täna, varasel pealelõunal. Kas see sobib teile?” Ždanov on veidi üllatunud nii otsekohesest esinemisest, aga ta pöördub kõrvalseisva Nikitini poole: “Mis teie kohaliku inimesena arvate, kas jõuame? Ja mis kellaks?” Tüsedavõitu Nikitin pühib taskurätikuga otsaeest higi, ilm on soe ja tal on ebamugav. Ta pelgab Ždanovit. Nikitinil on tunne, nagu seisaks Stalin ise ta kõrval.

Nikitin: “Vast jõuaksime kella üheks.” Ždanov: “Minugipärast – kui ka teie nii arvate.”

Ždanov vaatab kolonelile otsa.

Grabbi: “Sobib ka meile. Kell kolmteist siis.” Ta lisab kergemas toonis: “Härra saadik tunneb teed Kadriorgu ju hästi.” Nikitin: “Muidugi, muidugi, härra polkovnik... Nii mitmed toredad vastuvõtud...” Ždanov katkestab saadiku jutu, tõstab hoiatavalt näpu ja ütleb teeseldud karmusega: “Šampanjast pead täna loobuma, Kuzma Ivanovitš. Täna teeme töövisiidi.” Olles rahul, et ülesanne on täidetud ja ka õhus olevat pinget veidi maandatud, paneb kolonel tervituseks käe mütsinoka juurde, teeb täispöörde ja lahkub perroonilt.

Niipea, kui ta väljub jaamahoone esisele, sõidab ette presidendi tume “Packard”. Kolonel viipab tõrjuvalt autojuhile, kes on ukse avamiseks autost väljumas, tõmbab ise ukse lahti ja istub tagaistmele.

Võtab mütsi peast, vaatab selle higist siseserva, asetab mütsi enda kõrvale ja laseb siis seljal vajuda mugavalt vastu polstrit. Puhata on aega seitse minutit, niikaua kestab sõit
Kadrioru administratiivhoonesse.

“Packardi” aknast paistab Paks Margareeta, kui teda tabab terav pahameelehoog. Kuradi venelased... käitusid ja laiutasid jaamas nagu peremehed... seda nad juba ongi... Eesti on nüüd neil peos... muidugi... ultimaatumi tagasilükkamine oleks olnud meeletus... ülekaal niivõrd suur... lasksime vaenlase sügisel baasidesse meie rinnet katvate vägede seljataha... liiga hilja vastu hakata... sügisel... jah, sügisel oleks pidanud seda tegema...
sõjavägi ja rahvas olid valmis, moraal oli kõrge... moraal loeb lahingus väga palju... võitlusega saavutatud iseseisvuse ja noorsoo rahvusliku kasvatuse loogika tingis vastupanu... Brede ja Raidna ütlesid seda Laidonerile näkku... argumenteerides, mitte karjudes... Laidoneri prestiiž hoidis meid vaos... mine sa tea... meil on sõjameeste, aga Pätsil poliitiku vaistud... survele järgi anda... säilitada väikegi võimalus asjade mõjutamiseks... mitte paisata rahvast hävitavasse sõtta... oodata ära Saksa sõjakäik Itta... luureandmed räägivad sellest... aastaid esitas neid presidendile Maasing... Saarseni andmetel olevat ta nüüd Saksamaal... läks sügisel salaja terve perega... Reek olnud maruvihane... kisendanud staabis isegi reetmisest... kurat seda teab... järsku Maasing saadeti meie poolt sakslaste juurde... sidemehena... siiski väheusutav, seal on juba Jakobsen... miks Maasing ei läinud Inglismaale... endise luureülemana olnuks võimalusi... ei tohi mängida ainult Saksa kaardile... Saksa on praegu võidumees... haakristlased trambivad mu armsas Pariisis... Saksa ja Hitleri alla ei taha kah jääda, orjasime saksu aastasadu... Laidoner arvab, et inglased jäävad lõpuks siiski peale... Ameerika astub sõtta brittide poolel, nii nagu see oli ilmasõjas... sakslane lööb Venemaa puruks ja Ameerika lööb Saksamaa... jah, miks ta ei läinud Inglismaale... Maasinguga olime samal kursusel kõrgemas sõjakoolis, kokku kaheksateist väljavalitud Vabadussõja läbiteinud ohvitseri... meie lendu peetakse kooli kõige tugevamaks... minust jäi ta siiski lõpetamisel tahapoole, ees olid vaid Jaakson ja Traksmaa... ega mind muidu esimeste seas Pariisi akadeemiasse saadetud... Maasing on tark mees... kolleegide seas siiski mitte kõige targem... Jaakson on vahedama mõistusega ja Brede on erudee­ritum, aga Maasing on kavalam... õige luurejuht peabki kaval olema... vaat kuidas lahendas nime eestistamise... pani Masingule ühe “a”-tähe juurde ja oligi tehtud... võis Eenpalule öelda: riiklik programm täidetud... nimi jäi aga peaaegu samaks... mina ei saanud nime eestistamisega hakkama... kas seda oligi nii väga vaja teha... nimi ei riku meest, mees nime küll... vana Päts ütles: kõik pole veel kadunud, venelastega oskavat ta rääkida... eks näe, kuidas ta Ždanoviga hakkama saab...
Auto jääb seisma ja seekord jõuab autojuht mõttesse vajunud kolonelile ukse lahti teha.

Kolonel astub välja, müts käes, surub siis selle kindlalt pähe, ruttab trepist üles ja mööda saluteerivaist vahisõdureist, teatama presidendile Ždanovi saabumisest kell üks.