Ülo Vooglaid: Haridusest. Otsekoheselt
Eesti ajakirjanduses on pööratud aasta-aastalt üha rohkem tähelepanu haridusele, eriti kõrgharidusele ja ülikoolidele. Raske on ära arvata, kas seda tähelepanu on põhjustanud kiiresti kasvav mure rahvusliku eksistentsi pärast, või lootus just ülikoolide varal kõige hullemat vältida. Võibolla sunnib sõna võtma häbitu ülekohus, mida tehakse nn tasulise ja tasuta kõrghariduse andmisel? Võibolla tunnevad paljud intuitsiooni, vahetu praktika või loogilise analüüsi varal, et hariduse üle arutlemisel on tegelikult kõne all midagi muud? Kui haridussüsteemiks peetakse koolivõrku, kui kujutatakse ette, et koolis toimub vaid üksainus tegevus ja see on õppimine ja haridussüsteemi asemel käsitletakse vaid fragmente, siis võib inimestel pikapeale süda täis saada. Ajakirjanduses ei ole ilmunud ühtki analüütilist teksti kõrghariduse kui probleemi kohta, rääkimata selle probleemi põhjuste ja tagajärgede käsitlemisest. Räägitud ja kirjutatud on palju, selgust on lisandunud vähe, aga paremuse poole pole muutunud mitte midagi. Miks?
Ühte, ainust ja peamist põhjust, miks avalikud arutlused üks teise järel liiva jooksevad, pole mõtet otsida!. Nagu kultuuris ja ühiskonnas (kogukonnas, perekonnas...) ikka, on siingi tegemist paljude tegurite koostoimega. Kuna kõne all peaks olema Eesti arengu eeldus, siis ei maksa imestada, et nii palju inimesi hariduse ja eriti kõrghariduse pärast südant valutab. Kõne all on nii suur, tähtis ja raske teema, et ükski ajaleht ei ole saanud sellest mööda hiilida, aga ükski väljaanne pole tahtnud (julgenud?) seda ka täie tõsidusega ette võtta. Kuna muid kohti ühiskonnas kujunenud „kitsaskohtade“ enam-vähem hoolikaks arutamiseks ei ole, siis... on viimasel ajal kombeks kuulutada teema riiklikult eriti tähtsaks ja panna see Riigikogu päevakorda. Paraku pole ju sealgi ühelgi juhul veel kuhugi välja jõutud. Kui uuringuid ei ole, siis ei saa olla ka teaduslikke fakte ning arvamused, teadmised, unistused ja uskumused ei eristu; siis jäävad käsitlused eklektiliseks ning pinnapealseks. Oma arvamust esitama kutsutud „eksperdid“ on rääkinud Riigikogu kõnetoolist huvitavaid jutte, ent ükski neist ei ole veel esitanud probleeme ega üritanud avada nende põhjuseid ja muid seoseid. Järelikult ei ole saanud tulla kõne alla ka meetmete süsteemid probleemide tekke, püsimise-süvenemise-laienemise põhjustest jagu saamiseks ja keskkonna, eesmärkide-vahendite, tegutsemise printsiipide, organisatsiooniliste ja muude struktuuride, ametnike armee koosseisu vm muutmiseks. Kui Riigikoguski aina räägitakse üht, mõeldakse teist ja tehakse kolmandat, siis pole midagi imestada, et mujal toimitakse samamoodi. Selles mõttes võib öelda, et ka Riigikogu tegevus on ebarahuldav. Kui Riigikogus ja Valitsuses räägitakse „tegevuse eesmärkidest“ ja „arendamisest“ ja ei ole õnnestunud veel aru saada, et eesmärgid on inimestel, mitte tegevustel, et areng on põhimõtteliselt objektiivne ja arendada ei saa mitte keegi mitte midagi, siis pole ju ka ülearune küsida, kus sellised inimesed on kujunenud? Küllap ikka on selles oma osa ka ülikoolidel? Selles ei ole raske veenduda. Kui heita pilk kasvõi nendesse tekstidesse, mida ülikoolides nimetatakse magistri- ja doktoritöödeks, siis on juba esimesel leheküljel näha, et autor kirjutab „töö eesmärgist“... Eesmärk on autori otsus. Vastutustunne ja aktiivsus, nagu teada, kujunevad läbi otsustamise. Mingi „töö“ ei saa otsuseid teha ega vastutada ei tegevuse ega selle tagajärgede eest. Seega, tegemist ei ole pelgalt filoloogilise nüansiga, vaid põhimõtteliselt olulise küsimusega. Tegevuse subjekti peitmine on salakaval demagoogiavõte, mida Eesti koolides ja ülikoolides häbitult kasutatakse. Ühiskonnateaduste osas on muutunud olukord sedavõrd räbalaks, et kõrvalseisjatele võib tunduda selle igasugune kirjeldus liialdusena. Sel põhjusel ei ole võimalik olla allpool väga lakooniline.
Arusaamad teadusest ja teaduslikust uuringust, uurimusest ja uurimistulemuste kasutamisest innovaatilistes protsessides, on haihtunud peaaegu olematuks. Ühiskonna-alaste uuringute asemel tehakse ülikoolides ja teistes nn uurimisasutustes küsitlusi ning muid kirjeldusi, referaate ja esseesid. Kõrgkoolides ja muudes nn rakenduslikes õppeasutustes ei tehta viimasel ajal neidki. Ajakirjanikud, aga nüüd juba ka kultuuri- ja haridusasutustes, rääkimata valitsus- ja omavalitsusasutustes ametis olevatest isikutest, tunnevad ühiskonnas kulgevaid protsesse ja ühiskondlikke nähtusi üsna ähmaselt. Me panime tähele, et paljud neist ei oska teadusliku uuringuga tuvastatud teavet lugeda ja süsteemset, usaldusväärset infot väärtuseks pidada. Pealegi on nii, et paljud neist ei vaja teaduslikku teavet, sest asutused ja tegevused on umbe politiseeritud. Akadeemiliste kriteeriumite asemel arvestatakse juba pea’ kõikjal mitte fakte, vaid nende esitaja erakondlikku kuuluvust ja ustavust. Kõikjal käib võitlus enda nimel ja rahva arvel, raha saamiseks ja teistele ära tegemiseks. Eesmärgiks paistab olevat suurendada oma erakonna konkurentsivõimet (NB! mitte koostöövõimet). Avatud arutluste ja argumenteeritud ettepanekute asemele on imbunud salatsemine ja avaliku teabe salastamine. Stiiliks on kujunemas kuulujuttude rääkimine, salakaval kius ja õelutsemine, vaen ja viha. Selle kõige tagajärjeks võtab üha enam maad hirm, hoolimatus, usaldamatus, eskapism.
Väga palju on ühiskonnas võõrdumist ja võõrandumist, indolentsust ja frustreeritust. Kuhu Eesti Haridus- ja Teadusministeerium kurssi hoiab? Võibolla hoiab kurssi keegi teine, hoolimata HTM-ist?
Haridusministeeriumi ametnikel oleks vaja võtta aega selleks, et vaadata-kuulata, mida Eesti koolides ja kõrg- ning ülikoolides mõeldakse sõna „sotsiaalne“ all? Kas Sa tead, milliseid sotsiaalseid nähtusi ja protsesse peaksid tundma eri eas inimesed ja milliseid nad tegelikult tunnevad? Mida peaksid inimesed teadma sotsiaalse problemaatika kohta igas eluvaldkonnas ning igal regulatsiooni- ja juhtimistasandil? Muidugi peaksid ka HTM ametnikud teadma, mida peaksid Eestis inimesed teadma inimesest, perekonnast, kogukonnast, ühiskonnast ja kultuurist, elust ja elukeskkonnast, elustiilist ja –laadist, tegevussüsteemist ja eri tegevustest, sh tööst ja juhtimisest. Nad peaksid teadma ka seda, mida Eestis maal ja linnas elavad eri eas ja eri rahvusest inimesed tegelikult kõigest sellest teavad, mida neil oleks vaja teada.
Inimesed, kes ei ole küllalt haritud, informeeritud ja kogenud selleks, et aru saada oma õigustest ja kohustustest, ei saa käituda kodanikuna, sest nad ei saa oma põhiseaduslikke õigusi kasutada. Nii on muutunud fiktiivseks ka suure hulga inimeste osalemine valimistel. Rahvaharidus, sh igaliiki „täiendusõpe“ on olnud sihitu ja primitiivne. Eesmärgiks on peetud mingitel kursustel käinute protsendi suurendamist ja selle kaudu „kõrgema näitaja saamist“ ÜRO egiidi all koostatavatesse INIMARENGU ARUANDE tabelitesse.
Olemise asemel pingutatakse mitte ainult ülikoolides, vaid kogu nn haridussüsteemis näimiseks (näitajate tootmiseks ja nendega enda ehtimiseks ning õigustamiseks)?
Tänapäeva ühiskond on infoühiskond, mille aluseks on kultuuri, hariduse ja teaduse koostoimes kujunev intellektuaalne, vaimne ja sotsiaalne potentsiaal. „Majandusjutud“ kuuluvad nüüd „kurejuttudega“ ühte rubriiki.
Meie rahvuslikuks põhirikkuseks on anne, mitte põlevkivi, turvas, põhjavesi, või mingi muu maavara... Ühiskonna arengu teguriteks on loovus, töökus, arukus, haritus, informeeritus, hoolivus, usk, usaldus, millega võib kaasneda sünergia, looming, koostöö, vaimustus, armastus ja kõik muu inimlik. Paraku peab tunnistama, et suur osa siia sündinud andest hukkub enne, kui lapsed jõuavad üldse kooliikka ja ega sealgi lapse individuaalsed eripärad tähelepanu keskmesse satu! Pigem vastupidi! Eesmärgiks on enamasti õppekava läbi võtmine ja kõrge õppeedukuse (keskmiste hinnete) saavutamine. Ehkki keegi ei kujuta enamasti ette, mida hinnatakse ja kuidas hinded toimivad, on hindamisiharaid ametnikke kõikjal. Huvi hävitamine ja asendamine sundusega tundub olevat HTM-i misjoniline ülesanne. Kuidas muidu seda seletada, et lasteaias on ette nähtud saada selgeks nii lugemine, kirjutamine kui ka arvutamine vähemalt kümne piires, ent esimeses klassis on ette nähtud alustada kõike otsast peale. Ülikoolid „toodavad“ igal aastal juurde inimesi, keda tuleks ametlikult pidada õpetajaks, aga kes sobivad kooli ainult pärast põhjalikku ümberõpet. Tulevaste õpetajate ettevalmistus on sedavõrd lünklik, et tõsise suhtumise korral tuleks algatada kriminaalasi grupiviisilise ja süstemaatilise riigivarguse, suure hulga inimeste petmise ning riiklike huvide eiramise eest.
Kirjutan selleks, et kaasa aidata Eesti edenemisele.
Olgu kohe öeldud, et endale ma ei taha mitte midagi saada; küll aga pean väga vajalikuks üht-teist veel öelda (sõnastada ja avalikustada). Küllap söandavad mõned pensionärid nendele ridadele üht-teist lisada ning analüüsi süvendada ja laiendada. Võibolla lakkavad ka koolijuhid ükskord kartmast ja ka lapsevanematest söandavad mõned oma selja sirgu ajada? Kõik eestlased ei pruugi olla eest ära minejad! Vaja oleks ees minna. Vaja oleks süveneda ja vahetada välja autoritaarse lõimega veneaegne hariduskonstruktsioon kaasaegse vastu. Mingisuguste „näitajate“ paistel enda kiitmise ja soojendamise asemel oleks vaja rajada elukestva õppe süsteem, milles põhiprotsessiks on lapse (igas eas inimese!) areng enesejuhtimise ja sotsiaalse juhtimise subjektiks – arukaks ja haritud peremeheks oma esiisade maal.
Kirjutan mitte ainult seetõttu, et haridussüsteem kui Eesti iseseisva riigina püsimise ja edenemise eeldus, ei ole rahuldav ja et peamiselt viletsa hariduse tõttu on riik sattunud kriitilisele teele. Kirjutan ka seetõttu, et ülikoolide ja seal toimuva tegevuse kohta tehtud märkusi käsitlevad ülikoolide rektoraadid, nagu haned, kellele vett peale kallatakse.
* * *
Eestis on juhtunud esmapilgul uskumatu: juba krooniliseks kujunenud hariduskriisi ja ka aina süveneva majanduskriisi allikaks on ülikoolid.
Võib olla täiesti kindel, et kui Eesti avalikkus ei suuda end maksma panna ja avastada, sõnastada ning avalikustada praegused haridusolud, olukord ja situatsioon ning haridusprobleemide kujunemise (püsimise-süvenemise-laienemise) kausaalsete ja funktsionaalsete seoste süsteem koos nende muutumise teguritega, siis varsti pole selleks enam vajadustki. Kui ühiskond lakkab olemast enesejuhtimise subjekt, siis ta kaotab iseorganiseerumise ja -regulatsiooni võime, lakkab olemast enesejuhtimise subjekt ja ei suuda olla jätkusuutlikul määral mobiilne.
Eesti iseolemise asendamatuks eelduseks on rahvuslik intelligents, mitte diplomeeritud poolharitlased, kellel juba praegu, aga veel enam tulevikus, rakendumiseks vajalikke eeldusi ei ole.
Kirjutan seepärast, et juhtida üldsuse tähelepanu ülikoolides kujunenud ja kinnistunud kujutlustele, et:
· kõik, mida seal mõeldakse ja tehakse, asub väljaspool kriitikat ja selle üle, mis välja tuleb, tohivad teised ainult rõõmustada;
· kogu ühiskond peaks teenima ülikoole (mitte vastupidi);
· õppega peaks kujunema spetsialist - töövõtja, mitte isiksus kui enesejuhtimise ja sotsiaalse juhtimise subjekt;
· ehkki rakenduda ei saa ei teadmised ega eriala, peavad ülikoolid oma ainsaks kohustuseks „varustada“ üliõpilased erialaste teadmistega; teadmiste, oskuste ja kogemuste ühtsust käsitletaks enamasti kohatu utoopiana;
· ülikoolis võib õpe olla impersonaalne;
· elukestvaks õppeks vajaliku valmisoleku, sh vastava motivatsiooni ja orientatsiooni kujundamisel, ei pruugi ülikoolil olla mingeid kohustusi ega võimalusi;
· uuringuteks, loominguks, kaitseks, juhtimiseks, haldamiseks ja muuks produktiivseks tegutsemiseks ühiskonna liikmena ja kultuuri esindajana, ei pea ülikoolis diplomeeritud inimesel üldse mingit ettevalmistust olema;
· õpe, mis jääb erialast kõrvale, on igaühe oma asi; igaüks võib haritlasena rakendumiseks vajaliku ettevalmistuse saada „kuskil mujal“ ning „kunagi hiljem“;
· õpe võib olla rahuldav ka ilma praktikata;
· üliõpilastele ei ole vaja võimaldada iseseisvaks mõtlemiseks, otsustamiseks ja otsuste otstarbekaks täitmiseks, oma ning teiste tegevuse edasi- ja tagasisidestamiseks vajalikku (ametialast) ettevalmistust;
· õppejõududel pole vaja ei tunnetusalast, loomealast ega andragoogika-alast ettevalmistust; peaasi, et nad teaksid-tunneksid seda osa erialasest kursusest, mis on antud õppejõu hoolde usaldatud;
· põhiprotsessiks on õppekava läbi võtmine, mitte üliõpilaste areng;
· õppele võib hinnanguid anda ilma eelnevalt avalikustatud ja üldsuse osalusel heaks kiidetud kriteeriumite süsteemita;
· akrediteerimiseks, atesteerimiseks, konkursside korraldamiseks jms loodud komisjonide tegevuse printsiibid ja hindamise kriteeriumid võivad komisjonid ise endale koostada ja tulemuste kohta pole kellelgi õigust midagi küsida…;
· ülikoolis korruptsiooni ei esine ja korruptsiooniohtu ei ole ka tulevikus;
· selle eest, mis ülikoolis toimuva õppega kaasneb, ei saa ega pea ülikoolis mitte keegi mitte kuidagi vastutama;
· nende pärast, kes ülikooli tõttu tervise kaotavad, pooliku ja vananenud õppe tõttu töötuks jäävad, õpitud abituse sündroomi külge saavad jne, ei ole vaja üldse kellelgi muretseda.
* * *
Väljendub see aga üliõpilase ja õppejõu reaalse personaalse seose kahandamises. Argumendiks on olnud ülikooli konkurentsivõime. Räägitud on ka õppe kvaliteedist, aga kordagi ei ole veel juttu tehtud sellest, et õpe ja õppetulemused vastaksid ühiskonnas juba kujunenud ning lähemas ja kaugemas tulevikus tõenäoliselt kujunevatele vajadustele. Korduvalt on ka muudetud ülikoolide administratiivset struktuuri ja igas ülikoolis sosistatakse aina uutest sellesuunalistest muutustest.
Nõnda tundub nii lähedalt kui ka kaugemalt vaatajatele, et juhtkond muretseb, tegevus toimub ja juhtkonnal jääb aktiivsust ülegi. Täna peab ütlema, et tegelemine teise- või lausa kolmandajärguliste küsimustega kvalifitseerub ikka ja jälle demagoogiaks. Juriidiliselt võttes, on ülikoolides justkui kõik korrektne, ent kui nelja silma all küsida, siis ütleb iga teine õppejõud, et olukord on hapu ning õppetase aina langeb.
Peamiselt võimul püsimise pärast mures olevad poliitikud ilustavad olukorda, olles nõus vaid tunnistama, et ülikoolidele on vaja rohkem raha — küll siis… Rahajuttudest saavad nimelt aru ka need, kellele kõik muu tundub olevat liiga keeruline. Ometi on raha vaid vahend — tegutsemise üks eeldus. Selle lisamine oleks põhjendatud, kui õppe korraldamisel oleks vähemalt soov teha seda otstarbekalt, efektiivselt ja vajadustega kooskõlas.
Seda soovi aga ei paista. Selle asemel levitavad Eesti ülikoolid arvamust, et nemad ei pea arvestama ei ühiskonna ega poliitikutega. Mingist otstarbekusest ei saa rääkidagi. Ülikoolid on ühiskonnast irdunud; nõuavad, et üldhariduskoolid neile „materjali“ ette valmistaksid ja et poliitikud neile rohkem raha annaksid, aga oma „toodangu“ — ülikooli lõpetanute — sobivus ühiskonnas ja elus ei paista neid huvitavat. Ülikoolides ei taheta kuuldagi seda, et õppe tulemus ei kõlba kellelegi, eneseõigustuseks väidetakse, et alati on kõik kuskile tööle saanud!
Ülikooliseaduse tegemise ajal ei osanud keegi ette näha, et paarikümne aasta pärast on ülikoolid võõrandunud ja riigis ei ole kellelgi enam võimalik öelda midagi sellist, mida rektoraat peaks kuulama ja arvestama. Riigikogu kultuurikomisjonis oli omal ajal kombeks kahtlustada kedagi vaid heas ja keegi ei tulnud selle peale, et üsna varsti käsitlevad ülikoolide juhtkonnad autonoomiat õigusena kuulata vaid ennast, teha, mis pähe tuleb ja aina seletada, et raha on vähe.
Meil on aeg teadvustada, et olukorras, kus Eesti ülikoolides toimuva õppe tulemused ei ole kooskõlas Eesti ühiskonnas ja kultuuris kujunenud vajadustega, rääkimata õppe vastavusest lähemas ja kaugemas tulevikus kujunevate vajadustega, tuleb võtta ette hulk kardinaalseid reforme.
Õpe on ülikoolis olnud ja on ka praegu nö ebaühtlane. Ülikoolis on kohti, kus toimub uuringuid ja kus õpe on seotud kogu maailmas, Euroopa Liidus ja Eestis aktuaalse problemaatikaga. Nendes osades on ka õppejõude, kes suudavad vahendada kaasaegset teadmist ning ajendada üliõpilasi otsingutele. Paraku on ka selliseid kohti, kus pole isegi arusaama teaduslikust uurimisest, kus käsitletaks uuringutena mingeid küsitlusi ja muid kirjeldusi, referaate ja esseesid, kus pole metodoloogiast mingeid jälgi ja kus andmete ning faktide usaldusväärsusest ei räägita. Sellistes kohtades söandavad oma õpinguid jätkata ainult need, kellel pole võimalik kuhugi mujale minna, kes ei saa aru, mis tegelikult toimub, või kellel on oluline mitte haridus, vaid mingisugune diplom.
Sellist õpet, mis praegu toimub Eesti ülikoolides, ei ole mõtet täiustada; seda oleks vaja muuta vajadustega vastavusse. Küllap tuleks siis ühtlasi aduda, et haridusest, selle teguritest ja kvaliteedist rääkimiseks on vaja haridus kui fenomen ja kui protsess määratleda ja piiritleda. Euroopa „haridusmaastiku ühtlustamise“ ettekäändel sõlmitud Bologna lepped on mõjunud Eesti ülikoolidele laastavalt. Kümme aastat tagasi, mil need sõlmiti, seletas minister Lukas, et endise nelja-aastase õppe asemel on siitpeale ülikooliõpe Eestis 5-aastane! Tegelikult piirdub umbes pooltel üliõpilastel õpe kolme aastaga ja kõik , kes vähegi midagi teavad ülikoolis toimuva õppe kohta, teavad ka seda, et bakalaureuseõpe ei moodusta mingit sellist tervikut, mida võiks pidada kõrghariduseks. Eestis rakendati Bologna lepetes fikseeritud põhimõtteid otsekohe, esimesena. Paljudes maades pole siiani veel 3+2 süsteemi rakendamisega algust tehtud, sest nad ei olevat selleks veel valmis…
Nüüd räägitakse, et mitme ülikooli rektoraadid on astunud samme täiendusõppele suurema rõhu panemiseks. Räägitakse... Räägitud on kogu aeg. Tegelikult ei ole ülikoolides täiendusõppe korraldamiseks vajalikku valmisolekut.
Täiendusõppe korraldamiseks paljast soovist või käsust ei piisa!
Haridusjutte, mida Eestis aetakse, saaks hakata võtma tõsiselt, kui entusiastid saksid aru, et avalikus ruumis esinemiseks on vaja üht-teist senisest selgemaks mõelda ja märgata, et:
· haridust ei saa ANDA, sest haridust kui sellist, ei ole kuskil valmis kujul olemas; heal juhul on võimalik luua haritud inimeseks ja haritud ühiskonnaks kujunemise eeldused;
· haridust ei saa rahastada; rahastatakse õppeasutusi, programme-projekte…;
· haridus ei saa olla mingikeelne; õpe võib toimuda paljudes keeltes;
· haridus on kultuuri funktsioon; õppida võib ükskõik, mida, ükskõik, kus...ent haritud inimeseks saab kujuneda vaid kultuurist vääristatud keskkonnas;
· haritud inimeseks ja ühiskonnaks kujunemise eelduseks on vaimsus;
· õpe kestab kogu elu ja õpetlik võib olla iga mõtestatud eluhetk;
· õppimine on tegevussüsteemi üks element, mis sisaldab pisut kõiki teisi tegevusi, nagu ka kõik teised tegevused sisaldavad pisut õppimist;
· õppida saab seda, mis on varem tekstiks vormistatud;
· targemaks saab mõteldes ja teadmisi-oskusi ja kogemusi mõtestades;
· tulevikus orienteerumiseks, otsustamiseks ja otstarbekalt tegutsemiseks on subjektil vaja mitte teadmisi, vaid teadmiste, oskuste ja arusaamise/mõistmise ühtsust, mis võimaldab õigeaegselt, küllalt süsteemselt ja täpselt ette näha ja ära tunda, mis on oluline, ohtlik, õigeaegne jne;
· õppes, nagu kõigis teistes tegevustes, saab ennast teostada inimene, kes suudab, tahab ja julgeb olla subjekt, mitte manipuleerimise objekt kellegi käes;
· koolid, sh kõrgkoolid ja ülikoolid, on haridussüsteemi oluliseks osaks, aga oma osa on ka ühiskonna kõigil teistel institutsioonidel;
· formalismist, igaliiki ettekirjutustest, põhjendamatutest piirangutest ja hinnangutest läbi imbunud koolid, kus huvi asemel ruulib sundus, ei soodusta õpilaste arengut aktiivseks, iseseisvalt mõtlevaks ja tundvaks kodanikuks;
· praktika võib olla, ent ei pruugi olla igal juhul ja alati tõe kriteerium;
· ehkki turg ei saa olla ei põhi-, lisa- ega täiendusõppe regulaatoriks, saab pidada elulähedaseks üksnes sellist õpet, mis on õppurite vajaduste ja võimalustega kooskõlas;
· eluläheduse põhimõtte kõrval arvestatakse rahuldavaks peetaval juhul ka mitmeid teisi põhimõtteid, mille süsteemi nimetatakse didaktikaks;
· õppes olekul on põhiprotsessiks õppuri areng; teretulnud on üksnes see, mis soodustab õppurite arengut ja sellele, mis tõkestab arengut, ei tohiks õppes kohta olla;
· subjekti areng on loomingu funktsioon, st mida rohkem on õppes arga ja ruumi loominguks, seda jõudsamalt subjekt areneb;
· loomingu esmaseks eelduseks on vabadus, aga vabaduse esmaseks eelduseks on kord ning korraaustus;
· tegeledes haridusega, ei ole võimalik saavutada uuringute ja õppe korraldamiseks vajalikku selgust; kõnealuse selguse saamiseks on otstarbekas käsitleda inimest üheaegselt nii ühiskonna liikme kui ka kultuuri esindajana, vaadeldes seejuures ühiskonda institutsionaalse süsteemina ja kultuuri holograafilise süsteemina;
· ühiskonna arengu eelduste loomine ja hoidmine ei ole kellegi (ka mitte ühe või teise rektori) isiklik asi, mille võib Valitsus ja Riigikogu jätta juhuse hoolde.
Igasuguse õppe sisu ja struktuur, maht ja korraldus peaks lähtuma üheaegselt vähemalt kahest alusest:
a) akadeemilisest mudelist, mille varal kavandatakse kaasaegses mõttes rahuldav (nii oleviku- kui ka tulevikuvajadustele (prognoosidele) vastav) õpe
· sellise üldharidusliku ettevalmistuse saavutamiseks, mis võimaldab igaühel
o olla elukestvas õppes nii õppija kui ka õpetajana, nii spetsialisti kui generalistina;
o saavutada orientatsioon teadmiste, oskuste, arusaamise/mõistmise ja praktika seostamisele;
o kahelda ja veenduda kahtluste ületamise teel;
o saavutada iseseisva mõtlemise võime, mis on küllalt süsteemne ja kompleksne;
· sellise erialase, kutsealase ja ametialase valmisoleku saavutamiseks, mis võimaldab igaühel
o kujuneda enesejuhtimise ja sotsiaalse juhtimise subjektiks;
o rakenduda vastutusvõimelise asjatundjana (eriala sügavalt tundva spetsialisti või tervikut koos metasüsteemidega tundva generalistina) tegutsemiseks mingil kutsealal ja ametikohal;
o aduda, et mingitesse otsustuskogudesse saadikuks, nagu ka mingitesse organisatsioonidesse või institutsioonidesse ametnikuks võib inimene pretendeerida (on inimesel moraalne õigus asuda) üksnes sel juhul, kui ta on eelnevalt kujunenud võimeliseks aru saama saadikuna või ametnikuna produktiivselt tegutsemiseks vajalikest eeldustest, sh õigustest ja kohustustest ning kõnealuses otsustuskogus või asutuses-ettevõttes-organisatsioonis tegutsemisega kaasnevast vastutusest;
· sellise ühiskonna- ja kultuuriseose kujunemiseks, mis võimaldab igaühel
o käituda haritlasena kõigil regulatsiooni- ja juhtimistasanditel;
o olla pädev nii ühiskonna liikmena kui ka kultuuri esindajana;
o hoida kõlblusnorme ja -väärtusi koos müütide, tabude, aadete ja ideaalidega kui rahvusliku ja riikliku eksistentsi eeldusi;
o pühenduda oma maa ja rahva teenimisele parimal võimalikul viisil;
o olla aus, hooliv, heasoovlik, tähelepanelik ning käituda arukalt;
· sellise tunnetusalase ettevalmistuse, mis võimaldab kõigil
o aduda adekvaatselt ennast ja teisi inimesi, ennast ja teisi ümbritsevat keskkonda, ohte, võimalusi, vajadusi, huve, piire, mõõtu jms;
o näha ja tunda kõike siin maailmas nii staatikas kui ka dünaamikas;
o näha, tunda ja arvestada nii minevikku kui ka tulevikku;
o edasisidestada oma ja teiste tegevust;
o tagasisidestada oma ning teiste tegevust;
o osaleda nii probleemide sõnastamises kui ka nende probleemide tekke, püsimise (süvenemise-laienemise) kausaalsete ja funktsionaalsete seoste süsteemi avastamises, järelduste sõnastamises, tegevuskavade loomises, täitmises, tulemuste hindamises jne,
· sellise loomealase ettevalmistuse, mis võimaldaks kõigil olla
o küllalt avatud kõigele uuele, mis on kooskõlas kõlbelise kreedoga;
o resoluutne kõigest kõlbmatuks vananenust vabanemiseks;
o oskust ja meelekindlust hoida ja jäädvustada väärtuslikku vana ja traditsioonilist;
o küllalt asjatundlik ande (sünnipäraste eelduste ja võimete) avastamiseks, hoidmiseks ja arvestamiseks;
o küllalt nõudlik nii vabaduse kui ka korra hoidjate suhtes;
· sellise kaitsealase ettevalmistuse, mis
o soodustaks dispositsioonide süsteemi kujunemist, mille keskmes on meie Põhiseaduse preambulas sõnastatud aated;
o võimaldaks aduda vajadust olla iga hetk valmis ennastsalgavalt kaitsma ennast, oma kodu, kodumaad ja rahvast, põhiseaduslikku korda, kultuuri ja kõiki kultuuriväärtusi;
o suunaks looma tunde- ja mõtlemisviisi, mille nurgakiviks on inimlikkus ja rahvuslik väärikus;
· sellise mängimisalase ettevalmistuse, tänu millele saaks igaüks
o tundma õppida ennast ja teisi inimesi;
o suhelda ilma suurte raskusteta;
o pälvida usalduse ning austuse kõigil regulatsiooni- ja juhtimistasanditel;
· sellise elualase ettevalmistuse, mis on vajalik elamiseks üha globaalsemaks, avatumaks ja ohtlikumaks muutuvas maailmas ja selleks, et olla Põhiseadust austav kodanik, abikaasa, nii oma vanemate eest hoolt kandev laps… kui ka lapsevanem.
·
b) mistahes eraettevõtluses pakutavast tingel-tangelist, mida korraldatakse „abi“projektide toel või osalejate kulul tegutsevates kommertslikes ettevõtetes.
Esimene peab olema akadeemiliselt rahuldav ning tagama ühiskonnas vajaliku tasemega ettevalmistuse; teine on nö „vabapidamisel“, kus otsitaks, katsetatakse, seostatakse seda, mille sidumist pole kuskil veel proovitud, või mis ei ole varem kuskil õnnestunud jne. Eluõigus on mõlemal! Tunnustust ja toetust väärivad mõlemad üksnes sel juhul, kui nendes toimuv tegevus on tõsiseltvõetav. Kogemus sunnib siiski olema ettevaatlik kasule orienteeritud õppe- ja uurimisasutuste suhtes. Akrediteerimisnõude kehtestamine võiks tulla kõne alla vaid sel juhul, kui oleks loodud avalik süsteem sotsiaalse kontrolli tagamiseks. Seni on akrediteerimisnõukogu toiminud vajalikule vastupidises suunas, formaalselt ja bürokraatlikult.
Pole kahtlust, et täiendusõpet on vaja täiustada. Ehk võib nüüd loota, et lähemas tulevikus võetakse meetmeid ka nn päevase bakalaureuseõppe, magistriõppe ja doktoriõppe sisu ja korralduse täiustamiseks? Ehk tahetakse võtta ühtlasi vaatluse alla nn avatud ülikoolis toimuva õppe kvaliteet?
Võimalik koguni, et õppe eelarve jaguneb tulevikus bakalaureuseõppe, kraadiõppe ja täiendusõppe vahel kolmeks enam-vähem võrdseks osaks ja kolmanda sordi õppest jääb varsti vaid halb mälestus?
Sidusin oma täiendusõpet puudutavad märkused ja soovitused nelja blokki.
1. Täiendusõppele senisest suurema tähelepanu nõudmine põrkub tõenäoliselt TÜ teaduskondade/instituutide tugevale varjatud vastuseisule, sest kõikjal on jõudumööda korraldatud ja tahetakse ka edaspidi korraldada täiendusõpet oma kanalite kaudu ja ... panna kogu tulu oma taskusse, selle asemel, et jagada seda ülikooliga. Pealegi ei oleks omaette asjaajamise juhul vaja arvestada mingite akadeemiliste kriteeriumitega ja võib lasta nii, nagu välja kukub. Sellist stiili on aastast aastasse harrastanud ka mitmete ministeeriumide ametnikud, kes valdavad infot. Ametnikud, kes peaksid suunama selle info võimalikult kiiresti võimalikult suurele auditooriumile, sh koolituskeskustesse, istuvad selle peal ja korraldavad kõrge hinnaga kursusi nii kaua, kuini jätkub huvilisi.
2. Täiendusõppe sisu ja korraldus on kujunenud formaalsete nõuete täitmiseks mõeldud fragmentaarseks (süsteemituks) tegevuseks. Ametnikelt nõutakse "enesetäiendamisel käimist". Selleks on ka iga asutuste eelarves mingi hulk raha. Paraku ei ole täiendusõppeks ette nähtud raha kulutamine ikka veel kuidagi seotud ei inimeste kvalifikatsiooni, orientatsiooni ega muuga, millest sõltub asutuste-ettevõtete-organisatsioonide tegevus ja tulemuslikkus, tegutsemise otstarbekus, kaasaegsus, süsteemsus, efektiivsus ega intensiivsus. Õppe üle peetakse arvet õppeks kulutatud raha, koolitusel viibitud inimpäevade ning koolitusel käinud inimeste % alusel. Õpe, mille tulemuseks peetakse "linnukese" saamist, on sageli kujunenud avalikuks pettuseks, kus õppe asemel pakutakse kas seda, mida pakkuda on, või seda, mida „kuulajad soovivad“, so pigem võimalikult atraktiivset meelelahutust kui personali professionaalsuse saavutamiseks ja hoidmiseks mõeldud õpet. Pole raske aru saada, et kui ülikool jätkab (kiirendab ja laiendab) liikumist "traditsiooni" järgi formaalseks, diletantlikuks ja mänguliseks kujunenud rada pidi, siis ükskord lihtsalt peab kuri karja tulema. Omamoodi karuteene osutas hariduse pärast muretsevatele inimestele ÜRO poolt soovitatud metoodika nn Inimarengu Aruandes haridusindeksi koostamiseks. Kirjaoskajate protsendi ja kuskil kunagi kursustel käinute protsendi alusel ei ole võimalik seada kokku haridusindeksit! Eestis ei ole ei haridusindeksit, terviseindeksit, osalus-(aktiivsus)indeksit, rääkimata stratifikatsiooniindeksist. Raske uskuda, et üheski Eesti ülikoolis ning Haridus- ja Teadusministeeriumis ega üheski teises ministeeriumis või Kadriorus ei ole seda märgatud. Pigem on tegemist hoolimatusega.
3. Täiendusõpe ei ole ülikoolis kõrvaltegevus. Ka täiendusõpe peaks olema teoreetiliselt, metodoloogiliselt, metoodiliselt ja didaktiliselt põhjendatud alusel. Ülikoolides on mõnikord võetud selline hoiak, et täiendusõpe on nn kolmandajärguline tegevus täiendava tasu saamiseks ja seal võib ajada mistahes jutte; peaasi, et kuulajaile meeldiks ja keegi ei sunniks kedagi midagi teadma ja oskama ning millestki aru saama. Riigieelarvest saadud raha eest ei tohiks keegi sellist stiili rahuldavaks pidada. Täiendusõppes on auditoorium põhimõtteliselt palju asjatundlikum ja nõudlikum, kui on üliõpilastest koosnev auditoorium. Järelikult peaks ka täiendusõppe taseme ja kvaliteedi suhtes kehtima keskmisest kõrgemad nõuded, mis kajastuvad ka õppejõudude ja õppepraktika juhendajate tasus.
4. Täiendusõppe korraldamine ei ole (ei tohiks olla) ühelegi ülikoolile nö oma asi, mida võib teha ja ka tegemata jätta! Täiendusõpe on tänapäeval üha kiiremini muutuvas ühiskonnas vajalik, nagu õhk hingamiseks. Täiendusõppe korraldamine ei ole mingi vastutulek, vaid pikka aega tegemata olnud ülesande täitmine. Pole vähimatki kahtlust, et tööhõive (masendavalt suure tööpuuduse) ja tootmise (kogu majanduselu) kidumise üks põhjus on asjaolu, et ülikoolides ja kõrgkoolides (mida millegipärast „rakenduslikeks“ kutsutakse), toimuva õppe tulemused ei vasta ühiskonnas kujunenud vajadustele.
* * *
Kui riigis ei õnnetu kehtestada personaalse vastutuse printsiipi, siis ei kujune vajadust olla asjatundlik ja ühiskonnas ei ole võimalik saavutada õppe, sealhulgas täiendusõppe, sellist taset, mida saab pidada rahuldavaks. Oludes, kus ei ole kombeks eristada teadmisi arvamustest, uskumustest, unistustest jms, ei peeta teadlasi ega ka fakte, ei teooriaid, metodoloogiat ega metoodikaid väärtuseks ja ei ole vaja ei uurijaid ega uuringuid. Kui uuringuid ei ole, siis ei saa kujuneda selliseid õppejõude, kelle sõnal oleks akadeemiline kaal, mida üliõpilased aktsepteeriksid. Kui õppejõude ei ole (kui õppejõudude asemel peetakse ülikoolis ametis igaliiki diletante), siis tuleb tunnistada, et ülikooli ei ole.
Kordan kõige olulisemat: ülikool on teadusasutus, kus toimub ka õpe; mitte õppeasutus, kus tehakse ka uuringuid või midagi muud sellist, mis mingil määral sarnaneks uuringutele! Seetõttu ei sobi üldse rääkida „teadusülikoolist“ kui mingist erilisest ülikoolist. Teistsuguseid asutusi ei saa üldse pidada ülikoolideks. Paraku on juhtunud (on arutul viisil tegutsenud inimeste poolt, või eriti sügavalt ja salakavalalt läbi mõeldud kava kohaselt seatud) nii, et ülikoolid ei saa enam olla rahvusliku eksistentsi kindlustamise oluliseks eelduseks.
Kolmeaastane bakalaureuseõpe ei moodusta mingit sellist tervikut, mille puhul võiks öelda, et selle läbimine tähendab ülikooli lõpetamist. Tegemist on riigipoolse avaliku ja ohtliku pettusega, mis on põhjustanud tuhandetele noortele inimestele ja nende vanematele rohkesti kannatusi.
Kui riik (HTM) levitab arusaama, et haridus on see, mida koolis tehakse ja koolist antakse, siis varitseb oht, et hariduse sisu, struktuur ja tähendus lähevad päris kaduma. Kui õppe ja kasvatuse ühtsust, nagu ka teadmiste, oskuste ja arusaamise ühtsust ei osata oluliseks pidada, siis suruvad diletandid end esiplaanile ja hakkavad karistamatult pingutama asjatundjatest vabanemiseks ja ühiskond kaotab võime olla jätkusuutlik.
Kui kõrgetel ametikohtadel olevad isikud räägivad hariduse andmisest, hariduse rahastamisest, hariduse konkurentsivõimest, töötamisest üldhariduses, kutsehariduses ja kõrghariduses… (pro: koolis või kõrgkoolis), siis on olukord väga nutune…
Omal ajal varises Res Publica kokku just paari-kolme harimatu, aga ülbelt pretensioonika ja küünilise isiku lahmiva tegevuse tõttu. Inimesed, kelle ei olnud mingisugustki ettevalmistust inimese, perekonna, kogukonna-, ühiskonna- ja kultuurialase problemaatika käsitlemiseks, seadsid loosungiks korra ja võimu, rääkisid aina mõõdikutest ja näidikutest...ning muutusid talumatuks.
Ühiskondlik kriis süveneb. Raske öelda, mida nüüd veel saaks ja peaks ette võtma olukorra päästmiseks. Paljude meelest on vaja taastada riigi- ja omavalitsusasutustes kogu personali atesteerimine ja asutuste-ettevõtete ning nende allüksuste akrediteerimine. On ka neid, kelle meelest on ametnikkond sedavõrd korrumpeerunud, et ausast suhtlemisest ja riigimehelikust asjaajamisest ei tule Eestis enam midagi välja. Valimised lähenevad!
Haridusfoorumi listis kirjutas hiljuti üks õpetaja: „Kui ma õppimist alustasin, siis oli kõik nii uus ja põnev ja muidugi nõukaaegne. Arvasin, et elu on kiires muutumises. Lootsin, et haridussüsteemis toimuvad reformid ja kohe-kohe on kõik palju parem.
Õpingute ajast on varsti kümme aastat möödas, aga eelmisel aastal sain järsku aru, et midagi ei ole muutunud. Kõik on ikka seesama, kui siis, mil mina veel koolis käisin. Tegin ühte uuringut ja iseenda negatiivne lasteaiakogemus kerkis esile. Järsku käis selline jõnks läbi ja siis kolisingi oma pere Rootsi kooli ja ise läksin siin tööle.
Pool aastat töötasin siin tavalasteaias ja nüüdseks olen aru saanud, et tegelikult ei ole viga mitte meie minevikus, vaid haridussüsteemis tervikuna nagu ta paljudes riikides eksisteerib, see lihtsalt ei tööta enam. Vaja on leida kardinaalselt uusi lahendusi.“
Igal aastal lahkub Eestist sadu inimesi, kes on kaotanud lootuse, et hariduselu muutub siin mõistlikumaks. Võib olla kindel, et nii palju otsustavust ja energiat, et tundmatusse söösta, on vaid kõige võimekamatel. Selleks, et osa neist, kes on juba lahkunud, kunagi tagasi tuleks, tuleb siin muuta peaaegu kõike. Selleks tuleb hakata rajama kodanikuühiskonda.
* * *
Paistab, et kõikides ülikoolides on rektoraadid ise nagu pantvangis ja ei saa põhiküsimusi päevakorda võtta. Samas pole ju ka kindel, et nad seda tegelikult tahaksidki.
Huvitav, kas keegi peab võimalikuks, et Eesti ülikoolides
· hakatakse raha otstarbekalt kasutama;
· võetakse meetmeid akadeemilise aususe saavutamiseks (igaliiki pettuste, sh spikerdamise, rangeks tõkestamiseks);
· vabanetakse isikutest, kellel õppejõuna tegutsemiseks vajalikke eeldusi ei ole;
· võetakse meetmeid ühiskonnas juba kujunenud ja kujunevate vajaduste tuvastamiseks ning arvestamiseks õppes;
· taastatakse rahuldavaks peetav õppepraktika;
· hakatakse aru saama vajadusest saavutada õppejõu ja üliõpilaste personifitseeritud suhtlemine;
· lõpetatakse teadusliku uurimise asemel toimuv teadusesarnane petutegevus;
· luuakse ja avalikustatakse kujutlus sellest ettevalmistusest, mida eri teaduskondades/instituutides peetakse ideaaliks, sihiks ning eesmärgiks;
· luuakse eeldused ülikoolidevaheliseks koostööks?
Mida siis teha, kui ülikoolil endal ei ole sellist potentsiaali, et kujunenud olusid, olukorda ja situatsiooni ausalt, asjatundlikult ning riiklikus kontekstis käsitleda? Siis ei jää Riigikogul lõpuks muud üle, kui muuta Ülikooliseadust ja Tartu Ülikooli Seadust. Igaüks peaks aru saama, et selliseid riigiasutusi ei tohi keegi riigieelarvest finantseerida, mille tegevuse tulemused ei ole kooskõlas riigis kujunenud ja kujunevate vajadustega.
Kordan: haridus on subjekti üks karakteristik; kultuuri funktsioon, arengu eeldus ja arengutaseme üks näitaja... Haridus ei saa olla ei tasuline ega tasuta. Tasuline saab olla õpe. Miks peaks maksma sellise õppe eest, milles ei ole võimalik kujuneda haritud inimeseks? Sellist õpet ei tohiks korraldada ei üliõpilaste ega nende vanemate raha eest, ei „hariduskassast“ ega ka riigieelarvest antud raha eest. Selliseks õppeks, mille suund on vale ja tulemused ei ole kooskõlas vajadustega, ei sobi raha juurde nõuda ega tohi raha juurde anda.
Enam ei maksa kahelda, kas ülikoolid ja seal toimuv õpe peab olema ka üldsuse (mitte ainult ülikooli nõukogu ja kuratooriumi, vaid kogu rahva, eeskätt kogu haritlaskonna), eriliselt terava tähelepanu all. Ülikooliseadus ja Tartu Ülikooli Seadus on oma aja ära elanud.
Veel oleks Eestil võimalik tupikust välja pääseda. Ülikoolid kujunevad tahes-tahtmata lakmuspaberiks, mis näitab nii valitsuse ja erakondade kui ka kogu haritlaskonna võimet riigi arengu eeldustest aru saada ja soovi adekvaatselt reageerida.
