„Meie kvoot on null,“ on üks viimase aja populaarsemaid loosungeid Eestis. Viiesaja põgeniku vastuvõtmine on tekitanud ägeda vaidluse riigis, mis ilma pikema diskussioonita on juba aastaid võõrustanud keevitajaid Ukrainast, tudengeid Nigeeriast ja Hiinast, rääkimata kõikvõimalikel põhjustel viimastel aastatel Eestisse kolinud tuhandetest venelastest.

„Laps, vaata mulle otsa! Kas tulevik on Eestis?“ küsis oma essees Hans H. Luik. See küsimus puudutab eestlasi juba aastaid painanud muret – väljarännet. Need kaks eestlaste mureteemat moodustasid vastuolulise koosluse, kui Soomes elavad eestlased käisid Helsingis sinimustvalgete lippude all Lähis-Ida põgenike saabumise vastu protestimas.

See meeleavaldus näitas, et mõnedele eestlastele meeldib vabadus väga, aga nad tahavad seda hoida vaid endile. Kui teised inimesed üritavad kasutada samu vabadusi, mida me eneste puhul enesestmõistetavaks peame, siis tekitab see pahameelt ja šokki. Kui valitsus ja mõned arvamusliidrid üritavad selgitada, et kõik meie vabadused põhinevad kokkulepetel teistega, kellele tuleb vastu anda samasuguseid vabadusi, siis võib see tekitada nõutust ja viha.

Raskused teiste vabaduse talumisel ei puuduta vaid rännet. Ka paljudes igapäevaelu valikutes tahaks osa eestlastest hea meelega teiste eest otsustada ja neile keelata teistsuguste valikute tegemise. Heaks näiteks on suhtumine taimetoitlastesse. Taimetoitlane võib istuda vaikselt oma nurgas ja lihtsalt vältida liha söömist, aga kui natuke suuremas seltskonnas saadakse teada, et ta ei söö liha, siis võib välja ilmuda mõni vihane lihasööja, kes kahtlustab, et taimetoitlane tahab oma isiklike valikutega keelata ka temal liha söömise ära. Vastuseis kooseluseadusele on näide sellest, kuidas osa inimesi häirivad teiste õigused ja vabadused ka siis, kui see kelleltki just nagu midagi ära ei võta.