Tulin linnast. Lumesadu.Tööd ei leidnud kusagilt.Niisugust, et õhtul taskussäraks Jakobsoni pilt.
"Ärge riiki vahetage!"
sotsid soovitavad, kuid
mina olin rahast lage
juba nädalaid ja kuid

Ilmselt oleksingi pannud
Soome siit ja asi jokk.
Õnneks märtsivalimised
võitis meie meeste blokk.

Edu nõudis ränka raha,
tõsist tööd, ja selleks, et
võtta suurem pinge maha,
tehti väikene bankett.

Vaikne kena kohakene
Radissoni katusel.
Lilled, õlled, šampad, kõned,
tantsuks mängis Rock Hotel.

Juba taevani käis tuju,
järsku vaatan: minu ees
õõtsub nagu tuttav kuju -
erakonna esimees.

Ütles: "Sind on väga vaja -
üks minister puudu veel!
Tühjaks kipub jääma maja
Rävala mis puiesteel!"

Vastasin, et: Selles rollis
mina ennast küll ei näe,"
mille peale tema võttis
kokku kogu veenmisväe.

Meelitas, et teeb must mehe,
keda nägupidi teab
iga neeger. Laia lehe,
kellest maailm lugu peab.

Kissinger või Ahtisaari -
diplomaat on ikka popp
Näiteks tõi veel ühe paari:
Molotov ja Ribbentrop.

Vastasin, et: "Laias illmas
kõik see võib ju kehtida.
Väikerahvas hoidku silmas
kohalik spetsiifika.

Kuidas eestlane ei püüa,
kuulsaks iial ta ei saa,
et end välismeedias müüa,
Eesti liiga väike maa."

"Väiksus pole tõe kriteerium,"
vaidles vastu esimees,
"oli välisministeerium
isegi ENSV-s.

Aastakümneid Greeni Arno
valvas meie välisust,
kui New Yorgis vana Jaakson
hoidis järjepidevust.

Tööd on vähe, suunad teada -
NATO ja Euroopa Liit.
Ka on aega atra seada,
võtta õppust sealt või siit.

Vaatad, kuidas tõstab põlve
võluv Condoleezza Rice.
Teostad positiivse hõlve
vähemsõbralikes mais.

Mehele, kes tööd ei pelga,
eeliseid on teisi ka:
sul ei kasva sammal selga -
tohutult saad reisida."

Tunnistan, see maiuspala
tõmbas, kuid ka kohutas.
Äkki kõrben? Vana kala
osavalt mind lohutas:

"Ega sina kui minister
poleks halvem sellisest
nagu Ojuland või Ilves,
rääkimata Vellistest!"

Nõnda üleöö mul tekkis
töökoht, mida väärisin -
vanas Vaino kabinetis
käised üles käärisin.

Esimese mulje järgi
tundus päris mõnus ruum.
Katsusin ka otseliini
USA-sse - see oli kuum.

Peagi endast märku andis
presidendi kantselei.
See on kontor, millele on
väga raske öelda: "Ei!"

Pihtisin, et idasuunda
ma ei jaga eriti.
Hetke pärast oli kuulda,
et mind instrueeriti:

"Olukord on Vene rindel
aastasadu olnud sant.
Nii et pole üldse kindel,
kas ja millal taltub vant.

Vahel Moskva kisa lakkab,
kuuldub vaikset nurinat,
kuni järsku jälle hakkab
kostma lausa urinat!

Lõpuks - siis, kui riigikogus
mõeldi välja vinge pull:
keevitati piirileppe
külge väike preambull -

selgeks sai, et jutt ei aita
selle Kremli bandega.
Tuleb koha peale sõita
eriülesandega:

vaikselt, ei tõuseks kära,
nagu nõuab etikett,
leida üles, tuua ära
presidendi hõbekett!"

Kui on vaja, siis on vaja!
Risti ette ma ei löö.
Kõrgem ülemjuhataja
määrab, mis ministri töö.

Olen korraldusi saama
harjunud kak milenki.
Jooksin kohe Balti jaama,
võtsin Moskva pileti.

Tagasi ei riskind võtta -
mine tea, mis ootab ees?
Venemaale nagu sõtta
sõidab Eesti riigimees.

Kas seal läheb kuu või aasta,
seda ainult Putin teab.
Asjad aetud võib ka saada
poole päevaga, kui veab.

Selleks kehtib vana nõue,
mida täitku diplomaat:
enne reisi panna põue
pudel "Vana Tallinnat".

Nõrganärviline Mokvas
muud ei saa kui kahvatab:
iga kell võib juhtuda, et
jälle kuskil plahvatab.

Sellepärast otsustasin:
ma ei hakka riskima.
Võtan takso, käin objektil,
asi jutti, ja aidaa!

Sohver ise juurde kargas,
ja kui küsis: "Kuhu sõit?" -
"Oružeinaja palata!"
vastasin ja jäin siis vait.

Kuni meenus:"Äkki saatkond
solvub, kui ma seal ei käi?
Mõnus on ju, ülemus kui
paitab alluvate päid."

Nõnda inimlikult mõeldes
saigi öeldud aadress uus:
"Malõi (Väikene) kislovski
pereulok number...viis

Selguski: ma ise oleks
ikka täitsa mööda pand,
kui mind aidanud ei oleks
lahke proua Kaljurand.

"Oi!" lõi saadik kaht kätt kokku,
"küll sa oled ajast maas!"
Õnneks proual endal leidus
uuendatud andmebaas.

Selle järgi kett ei olnud
enam seal kus alati.
Mitte seal, kus signe otsis,
mitte Relvapalatis.

Nimelt oli sealsel rahval
tulnud nutikas idee
teha mõttetust reliikviast
Leninile kaelakee.

Ilus väljak keset linna
nüüd me aarde asukoht,
ja et ta võiks kaotsi minna -
absoluutselt puudub oht!

On ju ehe mausoleumis
kuulikindla klaasi all.
Sinna sammud seadsingi, sest
eluruum tal sügaval.

Karauulipoiste vahelt
läbi hüppasin kui kits...
Keldris lamas see, kes pidi -
surmaväikene Iljitš.

Habe kikkis, kolju kiilas,
silmis kaval tuluke,
kaelas aga vanal hiilgas
Pätsilt pätsatud trofee.

Kergelt närvis, jalgadele
ometi jäin püsima.
Lenin tõusis istukile
ja kukkus küsima!

"Kust sa tulid, kuhu lähed?
Kas sul naine, võõras mees?"
"Eestist tulen, sinna lähen,
olen vaene riigimees."

"Mitu venda sul või õde?
Isa-ema elavad?
Kas ka ajalehte "Tõde"
Eesti proled tellivad?

Ega veel ei ole lauldud
Eesti enamlaste laul?
Kuidas noored kommunistid:
Välja, Rüütel, Vaino, Saul?

Kuidas läheb töölisklassil
tänapäeva Revelis?
Kapitalism mitmendas on
staadiumis ehk level´is?"

Vastasin: "Tõus esialgne
alustas just taandumist.
Samas tõusik, kahepalgne,
loodab pehmet maandumist."

Turgutamaks jututuju
kaasa toodud meelehealt -
kuna punnivinn jäi koju -
hammustasin korgi pealt.

"Vana Tallinn" Leninile
teise hingamise tõi.
Kuigi mehel aju sile,
muudkui pajatas ja jõi.

Ning et käsi pudeliga
päris tihti suu peal käis,
revolutsioonigeenius
kaunis kiiresti jäi täis.

Mõtlesin, et lõpu loole
teen, kui Volli silm ei näe.
Ihaldatud keti poole
vaikselt sirutasin käe...

Vaevalt puutus sõrm metalli -
ruumi täitis põrgulärm:
silmad vidus, Lenin kallis
rõhus nupule "Alarm"!

Südant halvas hirmuvärin,
kuni lõpuks märkasin:
see mu oma kella plärin
ja ma üles ärkasin.

Lihtne on mu laulu mõte:
unenägu poleks toond
seda jampsi silme ette,
kui ma eile poleks joond.

Looming 10/2007 Toomas Kall "Välisministri song"