Kas võib öelda, et sinu huvi on olnud teatavas mõttes minevikuline, klassikutele keskenduv?

Leidsin hiljuti Rein Taageperalt tõdemuse, mida sügavalt jagan: “Kui “kõik progressiivsed inimesed” peaksid hullumaja poole tormama, ei tunne ma mingit tungi nendest ette jõuda.” Kuna uusimal ja laviinlikul raamatuturul kehtivad ja eksitavad pahatihti muud peavoolukriteeriumid peale kirjanduslike, olen ma valinud endale nõustajaks aja ja vaatan, millised autorid ja raamatud on temalt karaadi saanud ehk siis ajaüleseks osutunud. Neidki saab aina rohkem ja sageli on lihtsalt kahju, kui palju tõsiväärtuslikku, mille läkitus pole aga sugugi aegunud, unustusse langeb. Seda teenimatut ülekohut olen ma katsunud oma subjektiivsel valikul pareerida ja muidugi teeb heameelt, kui maa, mille autoreid olen eelistanud, ehk siis Austria, seda ka märkab ja tunnustab.

On vastandatud Preisi vaimu ja Austria vaimu. Milline on Austria kultuuri vaim?

Sedalaadi üldistused on alati natuke kurjast, aga tihkan siiski öelda, et minu meelest iseloomustab Austria uuemat kirjandusklassikat ja üldse inimlaadi mänglevam võimalikkuste adumine ja fantaasiarikkus, kui võrrelda seda saksa tõsimeelsuse ja süstemaatilisusega, ka irooniat valdav kergem meel, elurõõmsus ja savoir-vivre, mis eriti paistis olevat omane kadunud “eilsele maailmale” ehk Austria-Ungari monarhiale, “mida enam ei ole, mida enam ei tule, mida me aga ometi veel kaua-kaua meeles peame”, nagu on öelnud Ain Kaalep. Seda eripära peegeldab valss “Ilusal sinisel Doonaul” ja kõik need vanad kaunid müüdid Franz Josephi ajast, mida võib muidugi kahtluse alla seada. Teatud graatsia ja elukunstilisus iseloomustab austerlast tänapäevani, ilmekalt tuleb see esile Heimito von Dodereri romaanis “Strudlhofi trepp”.

Seda ei saa öelda just nende autorite kohta, keda sa oled tõlkinud. Alates Kafkast ja lõpetades Musiliga õhkub neist peaaegu kõigist raskemeelsuse hõngu…

Kafka ei kuulu minu meelest otseselt Austria-Ungari konteksti. Tema olemust on määranud juutlus. Ja keset tõsidust on “Orva”-raamatus siiski ka üks erand, Fritz von Herzmanovsky-Orlando, kelle laad saab kuuluda küll ainult austerlasele – tema “Genius’te maskimängus” on nii palju mänglevust ja kergust. Ja ka šveitslane Robert Walser vaatab elu klouni pilguga, mis on küll kurb.

Aga Musil, Kubin ja Kraus keskendusid tõepoolest rohkem impeeriumi ängistavusele. Murdepunkt oli Esimene maailmasõda, kus mitte üksi ei leiutatud tapmise efektiivsed meetodid, vaid ka aktsepteeriti need. Valmidus tappa sadu tuhandeid eurooplasi mürkgaasiga nihestas kõigi osalevate rahvaste eneseteadvust. Austria lagunes üleöö ja keegi ei osanud seda ette näha. … Niisiis – eilne maailm oli korraga kadunud. Kui Saksamaa kaotas ainult sõja (ja monarhia), siis Austria-Ungari jäi lisaks ilma tervest impeeriumist ja üksnes selles võimalikust eluhoiakust. See šokk või kergendus oli muidugi sügavam ja ehk andis ka oma kirjanduslikule mõtestamisele hoogu takka. Mõtestamine oli enamasti tagasivaatav, sest tahapoole jäi lisaks kõigele absurdile ometi ka üks kultuuritervik, mida Austria-Ungari siiski oli. Võib-olla lisas selle muudatuse ehmatus vahedust ka tema kujutamisele, aga igatahes tundub mulle, et vanade väärtuste üleöö segadusse paiskumist on just endise impeeriumi autorid kõige haaravamalt kujutada osanud. Vahest see on üks põhjusi, miks nad uusi sundseise aimavale vahendajale, s.t mulle, kuidagi kõnekamad paistavad. Neil oli oma küsimisega tõesti tõsi taga ja sellele kaasaelamine nõuab ka teatud lugejapoolset pingutust, mis tänapäeva anything goes-tuultes saab minu meelest ainult positiivne olla.

Oma aja traagikast sündinud tekstid on ometi meie päevini vastu pidanud.

Käsitletud autorid on olnud väga kriitilised oma kaasaja suhtes. Toonastest peavooludest jäid nad suuresti kõrvale, mis tähendab, et mõnedki neist on avastatud alles pärast surma, nagu Herzmanovsky-Orlando ja ka Robert Walser oma tegelikus tähenduses. Kafkast rääkimata. Kõik nad on jätnud endast maha tiksuva masinavärgiga miini, mis oma tõelist olemust on avaldamas alles nüüd. Nad on tõusnud kõrgemale omaaegse elu absurdist ja just absurdi – tänuväärset materjali autoritele – pakkus Austria-Ungari tublisti. Enamiku eestlaste ettekujutusele on selline Austria impeerium tuttav Švejki “Juhtumustest”, kus seisab ka, et nii lolli riiki ei tohiks üldse olemas olla. Ometi tekitas selle häving järsu nõksaku üldinimlikes väärtustes ja moraalis.

Selle muutuse traagika kirjanduslikult silmapaistev kujutamine ongi ehk nende autorite ühisnimetajaks ja seepärast on nad sageli avastatud siis, kui inimkonnal on jälle kitsas käes.

Kuna oled tõlkijana just need autorid valinud, siis kas võib öelda, et kriitilisus tegelikkuse suhtes on ka sulle omane?

Ei saa salata, et vaimulähedus on mind tagant tõuganud. Kõik selles raamatus käsitletud autorid toetuvad mingile suurele moraalsele mõõdupuule, mis tänapäeva postmodernistlikus kõikelubatavuses on kadunud. Isiklikult minus äratab see kõhedust. Musil on moraali allakäiku katsunud katki pureda kahel tuhandel leheküljel, aga lõpuni ei jõudnudki. Praegune olukord näib lausa seniste tõekspidamiste kadumisena, kuigi päriselt pole see vist moraali teatava sünnipärase kodeerituse tõttu võimalik. Kas või ohvri hinnaga – mõeldes Hölderlinile ja Kafkale – on mu tõlgitud autorid püüdnud inimlikele põhiväärtustele truuks jääda. 

Jeremias Gotthelfile piisas traditsioonilisest kristlikust moraalist, Hölderlin ja Rilke aga lõid oma isikliku metafüüsika, mütoloogiagi suveräänse maailma kujul. Tahtmatus aktsepteerida teatud väärtuste liiga kiiret kadu on kasvaval määral nõutust sünnitanud ja see on kõiki neid mehi kirjutama pannud. 

Jagan seda nõutust. Pealegi on kole kahju, kui tõeliselt suured inimesed ja anded lihtsalt ununevad. Olen püüdnud inimese havimälule vastu töötada ja meenutada, et mõnedki väga kaugesse aega jäänud küsijad pole oma küsimusele veel vastust leidnud. 

Oled rõhutanud Franz Kafka erilist kõnekust. Milles tema fenomen seisneb?

Oma päevikutes on ta korduvalt osutanud oma võimele näha nägemusi. Neile nägemustele tõi ta ohvriks oma tegeliku elu. Tegu oli väga eriskummalise ja haruldase andega, kes enda tavalisest hälbimist ka teravalt tajus. Jumalale tänu, et Kafka testamenditäitur Max Brod tema viimset tahet, käsikirjad põletada, ei arvestanud. Kafkas oli võime panna kujundi vormi eelkristlikesse aegadesse ulatuv juutluse traditsioon vürtsitatuna Austria-Ungari eripäradega. Pärast teist ilmasõda, koos eksistentsialismi tulekuga muutus Kafka eriti tähenduslikuks. Tänaseks on tema tekstide ürgjõud igati alles, kuigi kafkaloogia on ehk mõndagi lugejat eksitanud. Kafka ei jäta lugejat rahule. Ta küsib, kuigi vastust ei anna. Tema ammutas sügavamalt kui omast ajast.

Kas oskaksid nimetada ka nende sugulasvaime – kriitilisi vaime eesti kirjanduses?

Kõige oma eripäraga kuulus sellesse vennaskonda ilmselt Uku Masing. Vahest ka Ristikivi, kelle vaimuelu oli tema argipäevast väga lahus. Suured küsimused on alati painavad.

Elavatest ehk isemeelne ja isekeelne Nikolai Baturin. Usun, et üks jäävuse eeldusi on see, kui katsud küsimusi esitada eeskätt iseendale, mitte niivõrd lugejale, tema huviga kaasas käies. Küsimus peab olema sulle endale kõige tähtsam. Ka Tõnu Õnnepalul on oma teemadega n-ö tõsi taga.

Millised autorid olid raskemini, millised kergemini tõlgitavad?

Tõeline nauding oli tegelda Hölderlini, Rilke ja Claes Anderssoni värssidega. Kafka “Päevikud” olid näiteks keerulisemad kui Musili “Omadusteta mees”. Döblini “Berliin, Alexanderplatzi” võtsin teadliku väljakutsena. Kahtlesin, kas see raamat on üldse tõlgitav, sest dialoogid on Berliini murdes. Veelgi hullem oli Herzmanovsky-Orlando, kelle Viini dialektis dialoogide kõrval leidub ka Baieri murret Saksi sugemetega. Tuleb tunnistada, et kaod selliste teoste vahendamisel on paratamatud. Tema naljasoon on suuresti keeleline. 

Karl Krausi puhul kasutasin ära tõsiasja, et teda on väga andekalt parodeeritud, ja paroodiate vahendusel püüdsin anda aimu tema fanaatilisest keelekriitikast. Kraus tegeles terve oma teadliku elu ajakirjanduskeele analüüsiga. Meile oleks väga tarvis sellist analüütikut, kes suudaks kirjeldada, kuidas toimib keel meie ajuloputuslikus meedias. 

Kraus suutis näidata, mida üks keeleviga või -lohakus tähendab ideoloogilises plaanis. Ta kirjutas ka suurepärase analüüsi natside keelest. Ühiskondliku süsteemi läbinägemiseks piisab teatud keelejoonte äratundmisest.

Mis on järgmisena plaanis?

Joel Sang vaatab parajasti toimetajana üle Hans Jakob Christoffel von Grimmelshauseni “Seiklusrikast Saksa Simplicissimust”. See on esimene saksa romaan tänapäevases mõttes, 1668. aastal ilmunud barokkromaan Kolmekümneaastase sõja ajast. Vahest mahub sellesse aastasse veel austria uuema klassiku George Saiko 1948. aastal ilmunud romaan “Triivimisi”. Saiko on esimene tõsiselt võetav autor, kes transformeeris psühhoanalüüsi kirjandusse. 

Kust tulevad need lugejad, kes loevad meie päevil pakse köiteid vanade aegade moraalsetest dilemmadest?

Kuigi trükiarvud on sellistel raamatutel väikesed, usun siiski, et kunagi ei kao päriselt tegelikkust mõtestada püüdvate isikute hulk, kes leiavad ka aja, et lugeda läbi mammutlik “Omadusteta mees”. 

Tänase ühiskonna haprus ja haavatavus on tunda näiteks siis, kui suurlinnas kaob elekter, siis selgub, millised jõud kerkivad pimedusest esile. Seega pole tehniline supertsivilisatsioon suutnud neutraliseerida inimese ettearvamatust. Arvan, et tänane ilmakord ei saa lõppeda ilma teatud kriisi ja ootamatusteta. Üks võimalus on uskuda spengerlikult, et asjad peavadki aina hullemaks minema ja allakäigus pole midagi üllatavat. Oswald Spengleri biologistliku ajalookäsitluse järgi on igal kultuuril oma loomulik areng ja seega jõuab paratamatult kätte ka loojang. Isiklikult ma tema preisi tõsidusega esitatud snobistlikku pessimismi ei jaga. Aga mingid ootamatused tabavad meid kindlasti ning tõlgitud autorid võivad omandada uue tähenduse või kõnekuse. Väärtused ja moraal – alustades inimese tavateadvusest ja lõpetades maailma reaalpoliitikaga – on ju praegu kõige segasemas seisus. Nood vanad austerlased võivad juhtida meie otsingud uutesse kanalitesse, kuhu me pole enam harjunud oma mõtteid suunama. Nad pole aegunud, nende küsimused on siiani vastuseta.