Vandenõuteooriate päästerõngas
Hiljuti käisin Lavakunstikooli üliõpilastele rääkimas, mida ma arvan vandenõudteooriatest. Jakob Karu kinnitas, et teemat palunud lavakad ise. Ma ei tea, miks. Aga kuna õhk on vandenõuteooriatest olnud eriti tiine just viimasel kümnendil ja kuna nähtuse metastaasid vohavad ka kultuurielus (ei pea ma silmas sarja “Salatoimikud”, pigem seda, mis toimub kultuurilehe Sirp ümber ja sees), siis võib lavakate huvist aru saada.
Mõistet “vandenõu”, ladina keeli conspiratio, ei pea eraldi lahti seletama. Ladinakeelse sõna teine tähendus on “salasepitsus”, kuid oluline on ka sõna esmane tähendus – “üksmeel”, “kokkulepe”. Võtame näiteks Egiptuse meedias levitatud jutud Iisraeli salasepitsuste kohta: juute süüstatakse aidsi levitamises araablaste hulgas, narkootikumide ja satanistliku kultuse propageerimises, lõpuks isegi araablannade õhutamises kergemeelsusele. Seda viimast tehtavat Iisraelis toodetud närimiskummi abil, kuhu segatavat sugutungi üles piitsutavaid aineid.
Sõna conspiratio kohaldub siin mõlemas tähenduses – araablased usuvad juutide salasepitsusi, ning nad on üksmeelel, et kõik, mis on Araabia maailmas mäda – kaasa arvatud araablannade litsiks pööramine – on juutide põhjustatud. Vandenõuteooriad ongi nõrkade relv. Vaenuliku jõu kahtlustamine konspiratsioonis lükkab edasi valusa hetke, kui tuleb iseendasse vaadata ja küsida omasüülisuse järele.
Kristlikus maailmas levivad vandenõuteooriad on valgustusajastu sünnitis. Inimene tappis 18. sajandil Jumala, asudes oma kõikvõimsa intellekti ning teadusliku ettenägemisvõimega tema asemele. Järelikult pole ka need kriisid, mis inimkonda aeg-ajalt tabavad (käeolev kriis algas 11. septembril kolm aastat tagasi), iseeneslikult tekkinud, vaid kellegi poolt voluntaristlikult kavandatud ja juhitud.
Mida kõrgelennulisem ja pöörasem on vandenõuteooria, seda enam asendab see 18. sajandil tapetud Jumalat. New Yorgi tornide hävitamine oli liialt apokalüptiline, et kahtlustada selles mingisugust Araabia nomaadide oragnisatsiooni Al-Qaida. Raske on uskuda, et suvaline kõrbepoeg võinuks sõita lennukiga Maailma Kaubandusorganisatsiooni tornidesse, kuhu oli väidetavasti koondunud globaalne võim. Kas meie maailm on kaardimajake, mille suudab uppi lüüa ükskõik kes? Psühholoogiliselt painav olukord laheneb, kui nimetada nomaadid pimedaks tööriistaks väga võimsate jõudude kätes. Hetkel on ajalikus maailmas kõige võimsam jõud Ameerika Ühendriigid. Järelikult – Ühendriikide valitsus või siis tema taga (tema kohal?) asuvad organisatsioonid korraldasid hävingu New Yorgis ainult neile teadaolevatel põhjustel. Valgustusajastul lõhutud kosmos on sellega taastatud – Jumal on küll surnud, kuid tema asemele on tulnud Saatan, kes juhib maailma varjatud hoobade abil. Olgu nendeks templirüütlid, vabamüürlased, CIA, Bilderbergi grupp või ÜRO. Konspiroloogid on leidnud tuhandeid niite, mis ühendavad neid organisatsioone, nii et lõppkokkuvõttes on see kõik üks ja seesama läbi aegade kestev vandenõu. Eesmärgiga haarata maailmas võim.
Tõelise intellektuaali tunneb ära põlglikust suhtumisest vandenõuteooriatesse. Haritlane ei lähe liimile, mille keemiline koostis on talle teada, ja nii ongi kellegi süüdistamine konspiratsiooniteooriate väljamõtlemises muutunud omaette poleemiliseks relvaks. Näiteks kui ma kirjutasin kunagi Eesti Ekspressis sellest, kes ja kuidas võiks olla seotud Eesti eurovoliniku määramisega, soovitas Henrik Hololei mulle saadetud eraviisilises meilis edaspidi hoiduda vandenõuteooriate sepitsemisest. Öelda, et keegi sumpab konspiratsiooniteooriates, tähendab tema nimetamist ullikeseks. Õigustatult.
Ometi me teame tegelikkuses juhtunud vandenõusid. Näiteid on lõputult: Caesar langes Brutuse ja Cassiuse vandenõu ohvriks, vandenõudest kirendab renessansiajastu Itaalia ajalugu, Eesti teisele isesisvumisele eelnes Moskvas putš, mis on samuti määratletav vandenõuna.
Mis eristab reaalset vandenõu müstifikatsioonist? Eristab aeg ning eesmärk.
Reaalne vandenõu on ettevõtmine, mis peab toimuma suhteliselt lühikese ajaga (pool aastat, maksimaalselt aasta), ning sellel peab olema selge eesmärk. Näiteks tappa Caesar või kõrvaldada võimult Gorbatšov. Kui aga vandenõu kestab sajandeid või suisa aastatuhandeid ning selle eesmärk on võimu haaramine maailmas, siis on tegemist müstifikatsiooniga. Vandenõu venimisel liiga pikaks puhkeb konspiraatorite hulgas vältimatu tüli, kes on boss number üks ja kes boss number kaks, kusjuures hierarhiline või koolkondlik võitlus muutub lõpuks asjaks iseeneses. Ja miks ka mitte, sest võimu haaramine maailmas on nagunii liialt udune ning määratlematu, seega teostamatu eesmärk.
Tulles tagasi Eesti eurovolinku juurde, võiks projekti koodnimega “Siim eurovolinikuks” nimetada soovi korral reaalseks vandenõuks. Aeg: pool aastat. Eesmärk: selgepiiriline. Tegevusplaan: koostatav. Mida teha Eestis, mida Brüsselis, mida Strasbourgis. Meediatoetuse eest hoolitseb seltsimees K, peaministriga räägib S ise, Europarlamendi äramoosimise asjus pöörduda härra TH poole, sest targa inimesena saab ta aru, et isamaalised kaalutlused on üle erakondlikest. Selge ja teostatav kava. &nb sp;
Müstifikatsiooni valdkonda kuuluv on aga projekt “Eesti põllumajanduse hävitamine”, milles olla süüdi, kui ma ei eksi, Mart Laar. Kas ajakulu on siin aasta, viis või kümme? Ja eesmärk on… milline konkreetselt? Kas kolmandiku või kahe kolmandiku põllumaa jätmine sööti? Piimakarja drastiline vähendamine (kust algab drastilisus)? Või äkki saavutatakse eesmärk tootmise suunamisega suurtalunike käppade vahele? Ääremaade laostamise ning Harjumaa ülespoputamisega? Põntsuga Võhu veinitööstusele? Maarahvast etanooliga mürgitades? Midagi veel jubedamat?
Balti ruumi vaevav vandenõuteooria on praegusel hetkel Leedus toimuv segadus. President Rolandas Paksas olla segatud afääri, mille niidid viivad justkui Moskvasse, kusjuures on raske aru saada, kas niidid jooksevad mööda Vene maffia radasid või on siin kuidagimoodi mängus Vene luure käsi. Ettevõtmise eesmärk? Paksase vastased ütlevad üldsõnaliselt, et Leedu diskrediteerimine enne liitumist ELi ja NATOga. Paksase pooldajad nimetavad seda aga hoopis teistsuguseks vandenõuks, mille eesmärk olla mujal: korrumpeerunud eliit endise presidendi Valdas Adamkuse kehastuses (Chicago leedu maffia, loe ja imesta!) ei taha oma positsioone loovutada, kartes rahva tõelise poja Paksase karmi kätt. Ja siis see kamp tilgutabki Paksase kohta mürki massimeediasse. Kus on tõde ja kus väljamõeldis, ei tea enam keegi. Ei tea enam isegi Leedu ajakirjanikud.
Kahjuks puudub siin originaalsus. Vaadates Leedust lõuna poole, avaneb kummastavalt sarnane pilt. Ukraina president Lenonid Kutšma, kelle vägitegudest me oleme viimased paar aastat nii palju kuulnud (maffiasidemed, tellitud mõrv), esines äsja avaldusega, et tema ründamine kõik need aastad oli Ameerika vandenõu eesmärgiga allutada Ukraina. Leedust läände minnes näeme vaprat Poolat, kes laskis just äsja Brüsselis põhja Euroopa põhiseaduse vastuvõtmise, võideldes… õige, vandenõuga, mille eesmärk oli Poola iseseivuse hävitamine. Ja keskel on Valgevene, mille tarmukas president Aleksander Lukašenka võitleb juba aastaid kõikvõimalike Valgevenet maapinnalt pühkida soovivate vandenõudega.
Leedu, Poola, Valgevene ja Ukraina ajalooline ühisnimetaja on hõlmatus kunagise Leedu-Poola suurriigiga. Nimetada balti-slaavi vandenõuteooriate leili mingiks eriliseks Rzeczpospolita sündroomiks oleks ehk ennatlik, kuid ühe kindla sotsiokultuurilise protsessi tagajärg on see kindlasti. Paksas, Lukašenka, Kutšma ja Leszek Miller on siin sugulashinged.
Tunnistada, et kunagine Rzecpospolita ala on probleemne piirkond, ei suuda ennekõike nende alade endi liidrid. Jäävad vandenõuteooriad. Ülemaailmne trend toetab neid selles. Conspiratio, hulkade uus kirg.
;
