Veiko Märka: Eesti Euroopa viie tähendusrikkaima riigi hulka!
Adraseadmise aeg peaks tänaseks juba möödas olema, aeg on hakata uut põldu kündma, st tähendusrikkust kasvatama.
Arvestades meie vehklejate äsjast triumfi maailmameistrivõistlustel, võib küsida, kas sport sobib meie tähendusrikkuse tõstmiseks. Kindlasti sobib. Kuid mitte vehklemine – ala, mille ebaolulisust tõestab kõige paremini selle armutu nülgimine olümpiamängude programmis, nii osavõtjate kui ka alade arvu poolest. Vehklejate edu ei muuda meid oluliselt tähendusrikkamaks isegi lätlaste silmis – nagu ka läti skeletonistide ja BMX-jalgratturite olümpiamedalid neid meie silmis. Lisaks on tippsport väga kallis lõbu ning meie vähest rahvaarvu arvestades ei teki kunagi ka nii palju staare, et publikualadel, näiteks jalg- või korvpallis, tähendusrikkust koguda.
Siiski andis üks hiljutine uudis (postimees.ee, 30.07) lahenduse, kuidas seda lihtsalt ja odavalt teha: “Video kiviga hella kohta saanud Rally Estonia rajatöötajast jõudis maailma meediasse”. On vist pikemata selge, et mida rohkem lugusid Eestist maailma meediasse satub, seda tähendusrikkamaks me muutume. Õieti ongi see ainus usaldusväärne abinõu tähendusrikkuse mõõtmiseks. Kusjuures kivid vedelevad meil teede ääres täiesti tasuta.
Uudis jätkus nii: “Video on levinud maailma erinevatesse portaalidesse nagu näiteks Totalprosports.com, Gtspirit.com. Neist viimane imestas, miks ümberringi seisnud inimesed aitamise asemel naerma puhkesid.”
Jätamegi meelde teise olulise tähendusrikkuse allikana eestlaste muu maailma silmis kentsaka reageerimise.
Sihtmärk on meil nüüd olemas. Mil moel selle poole teele asuda? Olgem ausad: meil ei ole nii palju rajatöötajaid, et neid riski alla seada. Sest selline tähendusrikkuse suurendamise viis on ikkagi tervist kahjustav või vähemalt valus.
Aga mida ütles juba Jakob Hurt? “Kui me ei saa suureks arvult, peame saama suureks vaimult!” Niisiis: pole vaja mitte võimalikult suurt hulka rajatöötajaid, vaid väheseid, kes see-eest saaksid eriti hella kohta ja eriti suure kiviga. Efekt oleks kahekordne: ümberringi seisvad inimesed naeraksid rohkem ja maailm imestaks rohkem, miks me naerame.
Kogu selle tähendusrikkuse saavutamiseks pole vaja muud, kui läbi viia korralik arvutisimulatsioon, et kivid reaalselt ikka õigel ajal õigesse kohta jõuaksid. Ja muidugi rohkem rallisid korraldada.
