Ma ei usu, et need laused kellegi meelt muudavad. Näen sageli, et inimesed minu ees ostavad sigarette, vaevumata kirjutatut lugema. Ma ei tea, kas nad on liiga rumalad, ükskõiksed, tahtejõuetud või ei oska eesti keelt. Aga põhimõtteliselt on mul nendest sama kahju kui iseendast. Räigete tapmisähvarduste laviin ei sobi tänapäeva Eestisse, mis on ikkagi suhteliselt kultuurne ja turvaline riik.

Teen ettepaneku asendada primitiivsed tapmis- ja piinamisähvardused tsitaatidega eesti luuleklassikast. Mõne aasta eest olid sellised värsid rongiakendel, samuti igaühele vaadata. Tore oli, tuju muutus paremaks ja vahel avastasin isegi tõelisi pärle.

Üht-teist sobivat võin kohe välja pakkuda: “Ma pahvin paberossi, sest / saan uima imeõndsa” (Heiti Talvik); “Kui on tubakal ots, otsas on sõbrad kui suits”

(F. R. Faehlmann); “Paneme piibud põlema, / vanad tobid tormama,/ uhked tobid uhkamaie!” (rahvaluule); “Panen suitsu põlema, sest niimoodi on šefim” (Ivar Põllu). Intellektuaalne ja emotsionaalne vahe praeguse olukorraga oleks määratu.

Kuigi palju selliseid sobivaid luuleridu kahjuks ei ole. Asjakohane antoloogia jääks õhemaks kui Peeter Oja elulooraamat. Siit teine ettepanek: tervishoiu- ja kultuuriministeerium korraldagu võistlus sigaretipakkidele sobivate luuleridade saamiseks. Nii tabaksime kaks kärbest ühe hoobiga: asendaksime banaalsed ähvardused kõrgkultuuriga ning kirjarahvas saaks lisateenistusvõimaluse. Küllap kasvaks ka kaupluste käive.

Kui erineva tekstiga suitsupakke oleks piisavalt ning valik aeg-ajalt uueneks, kujuneks neist tänuväärne kollektsioneerimisobjekt – seda ka mittesuitsetajate jaoks. Sigaretid ise võib ju pikemata tualetipotist alla lasta. Mis nendega ikka targemat teha.