Veininostalgilises Krimmis
Tippkirjanduse tasemel pakkus kohalik temaatika nauditavat kaasaelamist Vassili Aksjonovi juba vahepeal klassikateoseks saanud romaanis "Ostrov Krõm". Raamat oleks kindlasti kohe mitmel tasandil huvitav isegi praegusele noorele lugejale.
Tõustes kolme nädala eest Simferoopolisse väljalendavale lennukile, nautisin juba ette teatud nostalgilist tunnet, teatud mõttes isegi ajas tagasipöördumist. Kuid siiski ainult teatud mõttes! Pöördumatud muutused on toimunud ka Ukrainas, kuhu 1954. aastast Krimm kuulub, omades praegu autonoomse vabariigi (27 000 ruutkilomeetrit) staatust. Rõhuva enamuse ca 2,5 miljonilisest elanikkonnast moodustavad venelased ja ukrainlased, enne Teist maailmasõda ligi viiendikuni ulatunud tatarlaste osakaal on 1944. aastal Stalini käsul toimepandud massdeportatsiooni tagajärjel kahanenud 10-12%. Kohalikust keskusest Simferoopolist Jaltasse viiv tee pakub mitmesuguseid vaatamisväärsusi. Kõigepealt olgu mainitud maailma pikim (80 km) trollibussiliin, millel sõidab palju ajast ja arust trolle, mitmest toppama jäänud sõidukist kimasime julmalt mööda. Mitmel pool stepialal jäid aga silma arvukad kuure ja välipeldikuid meenutavad tihtipeale asutamata putkad. Nende omavolilisteks ehitajateks on Krimmi tagasipöörduvad, valdavalt küüditatute tatarlaste järeltulijad (või end nendena esitlevad-valetavad). Ühel lobudikul ilutses kaugele nähtav venekeelne (sic!) loosung: "My doma. Rodina ili smert!" ("Me oleme kodus. Kodumaa või surm"). Seega on repatrieerumise teema vägagi politiliseeritult tuline, vähemalt osale sealsetest inimestest. Kohalikke ja Kiievi keskvõime süüdistavad mitmed tatari kogukonna liidrid soovimatuses eraldada tagasitulijatele elamiskõlbulikku maad, võimud jälle viitavad omakorda seadusvastasele tegevusele, väljapressimisele ning mõnikord isegi seotusele islami radikaalidega.
Kujunenud pingelises olukorras jääb eelkõige loota kõigi nö huvitatud osapoolte heale tahtele.
Kuulsat Jalta rahvusvahelist kuurorti eraldab tasandikust mäeahelik, rannikuäärne floora meenutas mulle aga Kreekat. 1967. aastal valmis ehitatud ja suhteliselt keskmiselt renoveeritud samanimelisest paljude korrustega hotellist õhkub veel pea igast nurgast kunagiste soome inturistide joomapidude higi ja läbu - vaat siis, kus minu koolivend oma endise konformistliku eluga nii tseremoniaalselt lõpetas! Selleks, et alustada taaskehtestatud täielises vabariigis uut, muidugi endises vaimus. Jalta mererand oli aga kivine ning soe. Jalta kesklinnas otsisin kaua mingit Ukraina riiklusele viitavat sümbolit. Kes otsib, see tihti ka leiab: keskväljakul plagises uljalt noore riigi kolla-sinine lipp. Ülejäänud elu-melu oli seevastu pea totaalselt venekeelne ning kohati nõukogude stiilne. Vene kapitali finantseerimisel rekonstrueerib üks Türgi ehitusfirma Anton Pavlovitš Tšehhovi-nimelist viiesajakohalist draamateatrit. Töö on vastutusrikas ning keeruline, mitte midagi ei tohi ära lõhkuda. Isegi allesjäävad sirp ja vasar saavad uue lihvi. Vene suurinvestorid on viimastel aastatel endale taasavastanud Krimmi nostalgia; omaette tipphotell on näiteks nafta- ja gaasimonstrumil Lukoil. Tema saabumisega invasioon muidugi ei lõpe. Tatari rahvusradikaalidel võib vähemalt lõunarannikul oma nõudmiste läbisurumisega väga raskeks minna.
Minu lühike Krimmi-reis oleks kindlasti jäänud ebatäiuslikuks legendaarset Massandra veinitehast külastamata. Massandra on asutatud "vene veininduse esiisa" vürst Lev Golitsõni poolt, sealsetes keldrites hoitakse tallel ligemale miljon veinipudelit. Sümpaatne, siniste silmadega naisgiid tegi meile huvitava ekskursiooni. Kõige vanemad pudelid (hispaania heres) märjukesega pärinevad kaugest 1775. aastast! Nägin neid oma silmaga. Küsisin: "Kas Te olete 19. sajandi veini degusteerinud?" -- Vastus: "Jah, muidugi".
Massandra veinide neljatunnilisest degustatsioonist (sic!) vaimustasid mind enim dessertvein "Vürst Golitsõni seitsmes taevas" ning "Oreanda kuiv heeres". Ideaalne jook meie rõsketel sügisöödel.
Krimmi aga tasub kindlasti ikka ja jälle tagasi pöörduda. Huvitav paljukultuuriline kant koos mõõdukalt-põneva poliitilise eluga. Seitsmes taevas just ei ole, kuid ometigi lahedalt mõnus. Vähemalt külalise jaoks.
