Mu Venemaa-reportaažide lemmikautor Peter Pomerantsev kirjutas 2014. aastal „London Review of Booksis“ sellest, kuidas vene propaganda inimesi alateadlikult mõjutab. Nimelt oli ta töö asjus Lvivis, ukraina rahvusluse kantsis. Öösel linnas jalutades eksis Pomerantsev ära ja otsustas möödakäijatelt teed küsida. Nii suundus ta kahe noormehe poole ja oli just suud avamas, et vene keeles teed küsida, kui talle meenusid lood Lvivi ultrarahvuslastest ning nende vene keele vihkamisest. Niisiis otsustas autor suu pidada, kiirustas noormeestest mööda ning ... kuulis, et nad räägivad omavahel vene keeles! Nüüd kõnetas Pomerantsev noormehi ja jõudis ilusasti hotelli. Artiklis tunnistab Pomerantsev, et ta oli alateadlikult omandanud Kremli propaganda narratiivi, ise seda teadvustamata.

Selgepiirilised head ja halvad tegelased – näiteks head „luurajad“ ja halvad „spioonid“, millest seoses PBK teemaga Eestis palju räägiti – on kõige läbinähtavam maailmapildi kujundamise viis, mille liimile lähevad väga vähesed. Tegelikult on vene meelelahutusmaailmas ka teisi strateegiaid, kuidas inimeste mõttemaailmas korrektuuri ette võtta.

Ma käin uurimistöö asjus Vene­maal ja mõni aasta tagasi sattusin ühes tundrakülas tormivangi. Veetsin mitu päeva ühe kohaliku küti juures. Tagasihoidlik ­kolmetoaline majake, kahe televiisoriga, mis kogu aeg mängisid. Ühel hetkel võtsin oma päeviku ja hakkasin tegema märkmeid saadete ning filmide sisu kohta. Analüüsin siin lühidalt neist kahte.

Mingil põhjusel otsustas riigitelevisiooni Pervõi Kanal ühel päeval näidata järjest ära terve kuueosalise sarja Moskva trollijuhi ja keskkooli muusikaõpetaja õnnetust armastusest. Nende elukutsete esindajad ei kuulu Venemaal kõrgepalgaliste hulka ning Moskva annab elukalliduselt Tallinnale pikalt silmad ette. Sellest hoolimata ei elanud peategelased koos oma vanematega Moskva äärelinna hruštšovka pisikeses korteris, vaid kesklinna ruumikas ning valges, tänapäevaselt sisustatud mitmetoalises apartemendis, mille seinu kaunistasid moodsa kunsti taiesed. Trollijuht oli võluv musklis mees, tema õpetajast abikaasa aga veetlev noor naine, kes hommikul enne koolitunde oma päikeseküllases köögis lappas noodivihikuid, nautides Itaalia espressomasinaga valmistatud aromaatset kohvi.

Asjad läksid aga nihu ja naine pidi pagema külla, kus ta leidis varjupaiga kohaliku taluniku juures. Küla oli rohelusse uppuv maaliline kohake. Ükski värav ei rippunud hingedel, kõik aiad olid nöörsirged. Tared olid uued, puhtad ja värskelt tahutud palkidest. Talunik oli resoluutne hallide vuntsidega peremees. Ta oli alati värskelt raseeritud, kandis puhtaid riideid ja ei võtnud viie osa jooksul isegi pisikest pitsi viina. Talunikul oli ka hobune. Loom oli hästi söödetud ja puhas, vanker viimase peal korras. Keset küla asus armas roheline telefoniputka, korralikult värvitud, uks hingedel, värv ei koorunud ning telefon töötas alati...

Filmi-Venemaa elanik on enesekindel, moodsalt riides, alati naeratav ning palga ja autoga on tal kõik kombes. Sellise propagandistliku Venemaa-pildi omandab ka televaataja.

Üks saade, mis mulle juba elukutsest johtuvalt huvi pakub, on „Igrai, garmon!“ („Mängi, karmoška!“). Tegemist on vene rahvamuusikat tutvustava sarisaatega, mis kestab juba üle kahekümne aasta. Võttegrupp sõidab mõnda perifeersesse külakesse ja filmib seal kohalikke lõõtsamängijaid. Tavaliselt tekib külatanumal spontaanne rahvapidu, kus inimestel on võimalus kaamera ees demonstreerida oma rahvatantsuoskusi. Mingil hetkel aga hakkasid sarjas välja kooruma kindlad mustrid. Võtted toimuvad alati väljas mõne 19. sajandi tare ees. Tare ees on muru alati niidetud. Lõõtsamuusikat nautima tulnud inimesed naeratavad, nende hambad on alati korras, riietus moodne ja puhas ning nad on alati absoluutselt kained. Võimaluse korral läheb kaamera rändama, näitab maalilist rohelusse uppuvat külatänavat, kullatud kirikukuplit küla taga künkal ja helesinist taevast. Tihti asub kirikus imettegev ikoon, mida siis saatejuhid kohaliku õigeusu papi juhatusel ka suudlema tõttavad. Sellistes tšehhovlikes külaidüllides on pidev suvi, seal puuduvad lagunenud kolhoosiaegsed laudad, viltuste siltidega bussipeatused, põlvini ulatuva sopaga kaetud külatänavad, mõlkis Žigulid ja purjus inimesed.

Iseenesest pole sellises ilustamises midagi unikaalset. Mõtelgem näiteks India filmidele, aga ka Hollywoodi taiestes elavad baaridaamid tihti suurtes luksuskorterites. Rääkisin kunagi ühe Mosfilmis ja Lenfilmis töötava režissööriga. Kui ma talle ütlesin, et tänapäeva Vene filme vaadates jääb mulje, nagu elataks Venemaal vaid mitmekorruselistes villades ja sõidetaks ainult džiipidega, siis vastas ta lihtsalt: „Jah, aga seda tahavad inimesed näha.“

Vaevalt leidub Venemaal palju inimesi, kes teleekraanil edastatud pilti Venemaa eluolust tõsiselt võtavad. See pilt loob aga Venemaa kuvandi hoopis mujal. Mul on Venemaal kolleeg, kellel on Ukrainas mitu Kremli-meelset sõpra. Hiljuti jutustas kolleeg mulle, et ta ei suuda oma ukraina sõpradele selgeks teha, et mitte ainult Ukrainas pole asjad halvasti, vaid ka Venemaa elu ei ole idüll ja meelakkumine. Sest tema sõbrad vaatavad ainult Vene telekanaleid ja lihtsalt ei usu teda. Lugesin kunagi huvi pärast venekeelse Delfi kommentaare. Seal väitsid mitu inimest, et Venemaal on elu parem kui Eestis, inimestel on seal „väärilised“ palgad ja töö. Oma argumenti kinnitasid kommentaatorid väitega, et just sellepärast käiakse Narvast massiliselt Ivangorodis tööl. Kui ma aasta tagasi Ivangorodis olin, siis uurisin kohalikult taksojuhilt selle kohta. Väikelinna taksojuhid on reeglina praktilistes küsimustes hästi informeeritud ning see mees väitis, et Eestist käib Ivangorodis tööl umbes 50–100 inimest...

Vene filmid on küll mõeldud meelelahutuseks, kuid need edastavad kõige muu kõrval pilti Venemaast kui riigist, kus kõigi raskuste ning korruptsiooni kiuste on rohi rohelisem, päike heledam ja elujärg parem kui kas või Eestis. Filmi-Venemaa elanik on enesekindel, moodsalt riides, alati naeratav ning palgaga on tal kõik kombes. Autoga muidugi ka. Sellise Venemaa-pildi omandab televaataja enesele teadvustamata, et kõige muu kõrval tahabki ta seda uskuda. Sellepärast tekitavad Venemaal tõelist tormi filmid, kus näidatakse asju natukenegi realistlikult. Näiteks „Leviaatani“ ärakeelamiseks algatati suisa allkirjade kogumise kampaania. (Äsja keelati Venemaal ära filmi „Stalini surm“ näitamine – Toim.) Ma ei väida, et Vene ekraaniteosed tuleks ära keelata, aga eitada kommertsfilmide propagandistlikku sisu on lapsik.