Vene valimiste võitjad ja kaotajad
Pühapäevaste Venemaa Riigiduuma valimistulemused on teada:
* Ühtne Venemaa sai 64,1% häältest
* Vene Föderatsiooni Kommunistlik Partei - 11,6%
* Venemaa Liberaal-Demokraatlik Partei - 8,2%
* Õiglane Venemaa - 7,8%.
Olgu siinkohal põhimõtteliselt märgitud, et sarnaseid resultaate lubasid ennustada nii arvukad sotsioloogilised monitooringud kui ka nn exit polls küsitlused juba valimispäeval.
Suurvõitjaks saab kõigepealt pidada idanaabri riiklikku süsteemi, kuna valimistel osales üle 60% valijaskonnast; võitjana tunneb end loomulikult ka Ühtne Venemaa. Siin aga juba tekivad mõningad olulised küsitavused. Parteid jõuliselt toetanud president Vladimir Putini populaarsuse reiting moodustab 72%-75%, mis ületab tunduvalt juhterakonna valimisedu. Seega ei hääletanud kaugeltki kõik riigipea kursi pooldajad Ühtse Venemaa eest. Parteipomodel on, mille üle tõsisemalt järele mõelda.
Valimiskampaania kestel häiris mind isiklikult kõige enam riiklike telekanalite ühekülgne kallutatus just Ühtse Venemaa kasuks, mis kindlasti mõjutas nn tavavaatajaid. Tõsi küll, ka ilma antud asjaoluta oleks viimane kindlasti ülekaalukalt võitnud, kuid mitte niivõrd võimsalt. Venemaalaste hoiakutes ei tohi kindlasti unustada nende lähiajaloolist kogemust ning mälu. Näiteks „tähistatakse" järgmisel aastal kuulsa finantskrahhi kümneaastast juubelit, käesolev situatsioon erineb sellest lausa fundamentaalselt: juba kuus aastat järjest paraneb riigi elanike reaalne elujärg. Miks siis peaksid nad eelistama Putini oponente?
Omaette tähtis küsimus on teated ligi kahest tuhandest valimisseaduse rikkumisest. Loomulikult neid oli, kuid tehes analoogilise võrdluse eelmiste valimistega, ei ületanud eventuaalne võltsimiste mõju 1%-2%, muidugi Ühtse Venemaa kasuks.
Hoopis rohkem teeb mulle muret liigkõrge valimiskünnis - tervelt 7% häältest. Minu meelest oleks palju õiglasem ja mõistlikum 4%-5%, siis pääseksid parlamenti palju suurema tõenäosusega ka suhteliselt marginaalsed poliitilised liikumised. Tulenevalt demokraatia põhimõttest peaks ka neil olema õigus avaldada kõrgeimas seadusandlikus organis oma arvamust.
Peale kommunistide ei pääsenud duumasse ühtegi Kremlile ühemõtteliselt opositsioonilist erakonda, kuigi jah, ühiselt oleksid Jabloko (1,6%) ja Paremjõudude Liit (said kõigest 1% häältest) vajaliku valimiskünnise ehk isegi ületanud. Neile said saatuslikuks aga eelkõige parteiliidrite isiklikud ambitsioonid ning parempoolsete totaalselt katastroofiliselt valesti korraldatud valimiskampaania. Nende juhtiva poliittehnoloogi Anton Bakovi ettepanekul hakkas Paremjõudude Liit kasutama rõhutatult vasakpoolset retoorikat (Venemaal ikka juhtub igasugu põnevaid asju!) ja isegi avalikult solidariseerus kõige radikaalsemate poliitiliste jõududega, eeskätt endise pornograafi Eduard Limonovi juhitud profašistliku Natsionaalbolševistliku Parteiga ja Garri Kasparovi Ühendatud Kodanike Rindega.
Ühistel miitingutel esines parempoolsete üks liidritest Boriss Nemtsov mulle täielikuks üllatuseks isegi mingi labase viisipidamatu etteastega, lauldes-skandeerides: „Olee-olee-oleee-oleeeeee, maha Puuuuuuuuuuutin, maha Puuuuuutin!" jne. Hm...Potentsiaalseid valijaid võinuks ikkagi veidigi rohkem austada. Teisalt õnnestus just limonovlastel tihtipeale üsna edukalt provotseerida miilitsat ja OMONi jõulistele aktsioonidele, näiteks manifestatsioonide marsruutide omavolilise muutmise teel. Nalja pakkus ka mitte enam päriselt adekvaatselt käituv-kõnelev Garri Kimovitš: välismaise telepildi tähelepanelikumal vaatlemisel tahtis ta ise kohe väga-väga arreteeritud saada; aegsasti kohalepalutud väliskorrespondentidele hüüdis ta enne kongi sisselükkamist: „They have given illegitimate order to arrest me!".
Isiklikult olen vastu igasuguste, ka provokatiivsete meeleavalduste laialiajamise vastu (kui ei kaasne vägivald). Siin tegid vene võimud tõsise, nagu öeldakse, poliitilise vea. Aga Eduard Limonov ei ole kohe päris kindlasti mingi demokraatia eestvõitleja, nagu ka tema valge-punaste ja valge-mustade lippude all marssivad jüngrid.
Huvitav, miks USA neid toetab - ilmselt ei ole vene demokraatide seast võimalik teha soodsamat valikut. Kui nii, siis tunnen südamest kaasa.
