Venemaa ei ole vaba riik
Kas elame Eesti-Vene suhetes jälle 1939. aastas? Niisugune mulje kipub jääma, nähes Moskvast Eesti aadressil päev päeva järel sadavaid süüdistusi ja ähvardusi. Vene Föderatsiooni välisministri, Riigiduuma esimehe ja mitmete teiste juhtivate poliitikute väiteil pidavat Eesti olema maa, kus rehabiliteeritakse fašismi, revideeritakse Teise maailmasõja tulemusi ja teotatakse selles sõjas langenute mälestust. Et Eestit karistada, peavad Vene Föderatsiooni erinevate võimuorganite esindajad vajalikuks lõpetada igasugused suhted Riigikogus esindatud erakondadega (välja arvatud president Putini võimuparteiga koostöölepingu sõlminud Keskerakond), kehtestada Eesti suhtes majandussanktsioonid, suunata ümber Eestit läbiv transiit ja viia nn. Eesti fašismi küsimus rahvusvahelisele tasandile.
Teatavasti on sellise tormilise ülereageeringu esile kutsunud Eesti kõrgeima rahvaesinduse poolt vastu võetud seadus sõjahaudade kaitsest, mida Moskva üritab meelevaldselt tõlgendada Venemaa vastu suunatud vaenuliku aktina.
Siiski ei saa me tõemeeli võrrelda olukorda 1939. aastaga. Ilmselt ei soovita Kremlis mõista, et Eesti-Vene suhteid ei anna tänapäeva üleilmastunud maailmas enam suruda Hitler-Stalini pakti konteksti. Iga Venemaa poolne aktsioon asetub EL ja NATO laiemasse raamistikku, olgu Euroopa ühtne välis- ja julgeolekupoliitika praegu veel algusjärgus.
Selles laiemas raamistikus tuleb vaadelda Venemaa poolse allkirja tagasivõtmist Eesti-Vene piirilepingult, Venemaa teostatavat rahvusvaheliste energiatarnete šantaaži, oma teed otsiva Georgia vastu rakendatavat majandusblokaadi ja ksenofoobiaaktsioone, Georgia ning Moldova territoriaalse terviklikkuse jätkuvat ohustamist, lõhkumine suhetes oma demokraatlikku teed otsiva Georgiaga, vägede jätkuv hoidmine Moldovas ning Transnistria separatistide toetamine, suhete sõlmimine terroriorganisatsiooniga Hamas, kõrgrelvastuse ja tuumatehnoloogia müük Iraanile ja Põhja-Korea stalinistliku režiimi tuumaambitsioonide peaaegu et varjamatu toetamine - rääkimata kodanikuühiskonna pidevast ja muret tekitavast tasalülitamisest Venemaal endal.
Nimetatud konteksti arvestades räägib Moskva praegune kõrgendatud hääletoon suhetes Eestiga kahjuks selget keelt sellest, mida on juba tõdenud ka rahvusvahelised inimõiguste organisatsioonid: nimelt et Venemaa näol on meil viimastel aastatel tegemist mittevaba riigiga. Selles riigis määrab poliitikat ksenofoobia ja rassiviha (mille värskeimat demonstratsiooni näeme praegu kõigi Venemaa linnade turgudel) ja pime soov saada revanši Nõukogude Liidu lagunemise eest.
Moskva käitumine Eestiga on ebameeldivaks kinnituseks sellelegi, et vaatamata kõigile viimase viieteistkümne aasta pingutustele ja Venemaale tehtud järeleandmistele-hinnaalandustele pole seda riiki õnnestunud euroopalike väärtushinnangute ja käitumistavade ruumi integreerida. Veelgi enam. Venemaa seletamatu agressiivsus näitab, et tegemist on ebausaldusväärse ja ohtliku riigiga, mis ei põrku oma sihtide saavutamisel tagasi isegi kõige goebbelslikumate propagandavõtete ees.
Eesti Vabariik, mis suurte pingutuste ja rahva ohvrite hinnaga on töötanud ennast üles, et saavutada liikmelisus inimõigusi ja demokraatiat tingimusteta respekteerivates Euroopa Liidus ja NATO-s, ei saa praegu jääda apaatseks Venemaa laimurünnakute suhtes. Moskvat tuleb lüüa tema oma relvaga. Ehk tüliküsimuste viimisega rahvusvahelisele areenile, organisatsioonide, kuhu Eesti erinevalt Venemaast kuulub, päevakorda.
Demokraatlik maailm peab Venemaa väljapressimistele vastama solidaarsuse ja ühisrindega. Eestil on õigus, koguni kohustus seda oma liitlastelt ja partneritel nõuda. Muidu võime tõepoolest kõik leida ennast 1939. aastast.
