Selle anekdoodiga illustreerib Pelevin võimu üleminekut maffialt KGB-le ja selle järglasele FSB-le. Head kirjanikud tunnetavad tulevikku õhust ja oskavad kirjeldada muudatusi enne, kui need kõigile nähtavaks saavad. Boris Jeltsini läbiviidud erastamine vähestele väljavalitud isikutele Venemaal tõi endaga kaasa kuritegevuse legaliseerimise, sest ettevõtete ostmiseks kulunud musta raha päritolu ei uuritud. Võim koondus kriminaalse tausta või sidemetega oligarhide kätte, kes tänutäheks Kremlit toetasid. Niimoodi sündis "Vene kriminaalriik", mida on kahes eesti keelde tõlgitud raamatus kirjeldanud inglise ajakirjanik David Satter.

Kurjategijate võim ja rahaga prassimine lõid hea pinnase president Putini kõva käe poliitikale. Taas nägi Vene rahvas üht uut head tsaari, kes nad päästab ja kurjategijad trellide taha saadab. Kuid juhtus see, et poliitililine, majanduslik ja meediavõim koondati hoopis Putinit ümbritsevate praeguste ja endiste julgeolekutöötajate kätte.

Eesti president Toomas Hendrik Ilves ütles 26. juunil Saksa ajakirjas Spiegel ilmunud intervjuus: "Venemaal külastab president (Putin) Tšekaa või KGB või uue nimega FSB peakorterit iga aasta 20. detsembril, et tähistada tšekistide aastapäeva. Kui ma külastasin Saksamaa president Köhlerit, siis arvas ta, et ma olen arust ära, kui küsisn temalt, kas ta kujutaks ette, et ta külastab Gestapo aastapäeval Saksamaa sisejulgeoleku agentuuri. Ta vaatas mind nii, nagu oleks endalt küsinud: kes see idioot on, kes mulle Eestist külla tuli? Ma ütlesin: "Aga Putin teeb seda igal aastal." Ta vastas: "Ei." Ma ütlesin: "Jah, teeb küll." Siis kinnitas tema Vene asjade nõunik, öeldes: "Jah, jah, ta teeb seda.""

Venemaa on fašistlik riik. Selle lause ütles teisipäeval maailma mõjukaim majandusajaleht Wall Street Journal (WSJ) ning sellel on globaalne tähendus.

WSJ kirjutab: "Pole tähtis, et Putin on Venemaal metsikult populaarne: populaarsus ongi see, mille osavad despoodid tasuks saavad, kui nad hävitavad sõltumatu meedia, õhutavad natsionalistlikku elevust sõjaliste ambitsioonidega ja kiriku kavala ärakasutamisega ning sõidavad naftadollarite lainel, et kinni maksta riigiaparaat ja tasakaalustada eelarve. Pole tähtis, et Putin ei ole otseteed "tootmisvahendeid" natsionaliseerinud - korporatism oli ka Hitleri majanduspoliitika põhialus."

Polegi raske aru saada, miks Venemaa teistele riikidele fašismi ja natsimeelsust nii meeleheitlikult külge kleepida püüab - kui ennast puhtaks pesta ei õnnestu, siis tuleb teised üle tõrvata.