Ehmatav on seejuures, et pikka aega püsinud teadmine, nagu kirjutaksid anonüümkommentaare vaid rullnoklust põdevad tüübid, on ammu möödanik. Õelalt torkavate kalambuuride meistrid on ju pigem kõrgharidusega ja mugavale elujärjele jõudnud inimesed, kel aga ikka vajadus madalamaid instinkte välja elada.

Eesti omapära sellistel puhkudel avaneb eriti valusalt just kultuurialal. On mõistetav, et kultuuritegelased, kellel suur isiksus (ja peabki olema), emotsioonidest tulenevalt aeg-ajalt üksteise kallal võtavad. Kultuuritegelased ei tee aga kunagi seda, et filmi või lavastuse puhul ründaksid režissööri või lavastajat ülalnimetet vahenditega, ässitades lihtsamat rahvast nonde vastu küüniliste ja kõlvatute väidetega eraelu kohta. Kriitikud võivad ette võtta filmi või lavastuse või maali või heliteose ja teha tolle pihuks ja põrmuks, ent nad ei korralda ristikäike suure töö ära teinud loomeinimese intiimelu suunal. Paraku on Eestis nii neti- kui lehekommentaarid, mis annavad võimaluse anonüümseks lahmimiseks, rünnanud juba mitmel-setmel korral just nimelt autorit. Viimasel ajal ehk kõige enam mängufilmi "Magnus" loojat ja režissööri Kadri Kõusaart. Ja selliseid näotuid kommentaare on ilmselgelt kirjutanud inimesed, kes kas valdavad siseinfot, on mingit viisi asjadega seotud või teavad täpselt inimest tundes, kuhu salvata. Ja küllap nad teevad seda veel. Eestis näibki olevat tendents suunata oma viha ja ülbus ilmtingimata autori vastu, kel läheb hästi, kuna ta on võtnud ilmselt kelleltki kas idee või näidanud kätte koha. Too tendents sunnib mõtlema nonde anonüümründajate vanematele-vanavanematele ehk lastetoale.

Ma möönan, et mitte kõigil edukail ega juhtivail tegelastel pole olnud hääd lastetuba. Sest hää lastetuba võib lubada küll inimlikke eksitusi ja möödapanekuid, aga mitte kunagi tahtlikku õelust, "käru keeramist", tagarääkimist, kogu hingest halva soovimist, needmist või muud seesugust mõtestatud kurja. Mõtestatult kurja soovimine loovinimesele on aga kultuuriliselt enesetapjaliku rahvuse käitumine. Uku Masing ütles meie, eestlaste kohta, et "oleme väljasureva rahva liikmed". Kui jälgida Maarjamaal üha vohavat tampimiskultuuri, siis tuleb see apoteoos päris kindlasti.

Probleem on ka selles, et internetistunud Eestis on kadunud selge piir kvaliteet- ja kõmumeedial. New York Timesi, Le M onde'i, Guardiani, Frankfurter Allgemeine, Timesi ja Helsingin Sanomate internetifoorumites ei tule kõne allagi, et artikli või arvustatava teose autorit lastaks isiklikult mõnitada. Meil aga tuleb, ja kogu aeg.

Kunagi teatas üks raadiokuulaja mulle pärast samateemalist mõtisklust Klassikaraadios, et ma olen "antiestonist". Ju vist, kui arvan ka praegu, et eestlastel on väga pikk tee kultuurrahva staatuseni. Kultuurrahvast iseloomustavad teatud väärtushinnangud, mis on omased kriitilisele massile haritud elanikkonnast ja mida nood kannavad. Juhul kui rünnatakse teoste autoreid ja lavastajaid, on tegu viletsa lastetoaga, mis ei anna sääl põhjust näha noid kultuurrahvale loomuomaseid väärtusi. Ja kui see saabki olema Eesti tee, siis olen ilmselt "antiestonist" küll.

Mõelge vaid sellele, kui rõvedaid, kurja soovivaid, solvavaid solgisõnavõtte esitavad näiteks juristid, firmajuhid, kõrged riigiametnikud. Kuidas, milliste väärtushinnangute alusel ja milliseid meetodeid tarvitades on nad jõudnud oma postile, positsioonile? Ma keeldun uskumast, et kellelegi ilmse mõnuga hinge sülitav arvamusliider oleks saanud oma ühiskondliku asetuseni puhtaid teid ja vahendeid kasutades. Kui ta on suuteline anonüümselt inimesi sopaga üle valama, siis ei ole lastetoast erilist juttu ja näiline viisakus teda ennast ümbritsevate vastu on kõigest mäng.

Ega mul neile kunstnikele, kes salvavate anonüümrünnakute tulevasiks ohvreiks võivad saada, erilist retsepti anda ei ole. Ehk soovitaks vaid enam välismaal käia. Mujal õhtuses Euroopas vähemalt teie aluspesusse ei vahita, kui film ei meeldi...

Kas see kõik ei lisa õli tulle ka kardetud ajude äravoolule Eestist? Postmodernistidele võib ju vastu vaielda: Autor ei ole surnud, Autor täitsa elab ja hingab, ning võib rõvedate allavööd saadud hoopide mõjul siirduda parematele jahimaadele - sinna, kus temast rohkem lugu peetakse, ja kus tulevastele põlvedele viisakamat käitumist õpetatakse.