Villu Zirnask: Boikoteerige Tallinna rahvaküsitlust
Teadmine, mis selline küsitlus annab, ei ole linnaelanikele ligilähedaseltki väärt küsitluse korraldamise hinda, 259 000 eurot.
Mis edasi? Järgida esimest tungi, mis tasuta pakkumist kuuldes tavaliselt tekib – vastata „jah”? Vastata „jah”, sest maailmast leiab linnu, kus tasuta ühistransport tõesti toimib? Vastata „ei”, sest nõnda oldaks opositsioonis linnavõimude ettepanekuga? Vastata „ei”, sest eksperdid suhtuvad linnavõimu ideesse valdavalt skeptiliselt?
Kõige õigem on rahvaküsitlust boikoteerida, sest linnavõim ei ole ette valmistanud materjale, mis võimaldaksid võtta selles küsimuses läbimõeldud seisukoha. Eile ilutses küsitluse veebilehel kaks linki valiku sisu avavatele materjalidele – Wikipedia ingliskeelsele artiklile tasuta ühistranspordist ja tasuta linnatranspordi aktiviste koondavale veebilehele freepublictransports.com. Polnud väikestki analüüsi selle kohta, mida võib tasuta ühistransport kaasa tuua Tallinnas. Oleks vähemalt võinud mõnelt tudengilt tellida paarisaja euro eest eestikeelse referaadi teiste kogemustest, aga isegi nii palju ei ole Tallinna juhid pidanud vajalikuks väga põhimõttelise valiku eel sisulist tööd teha.
„Tallinna ühistranspordi arengukava 2011–2020” tööversioonis on kirjas, et „suurima Tallinna ühistranspordi probleemina mainis kõrget piletihinda 2010. aastal aga juba iga teine tallinlane” (vastajad said nimetada kolm suurimat probleemi). 2008. aastal oli neid olnud 29%. Linnakantselei uuringust, mis seda näitas, ilmselt hakkaski linnajuhtide peas idanema mõte, et tasuta ühistranspordiga võib 2013. aasta kohalikel valimistel hääli võita. Meenutades, et 2011. aastal, mil 2010. aasta uuringu tulemused olid linnajuhtidel teada, nad ikkagi tõstsid piletihindu, ei jää üle muud kui jälle öelda: Tallinna linna juhid on küündimatud, küünilised või mõlemat.
