Võimalikud alternatiivid muulastele
Viimati osalesid kõik alalised siinsed mitteeestlastest elanikud võrdväärsete poliitiliste subjektidena ühiskondlikus elus juba üsna ammustel aegadel -- EV Ülemnõukogu poolt organiseeritud iseseisvusreferendumil 3. märtsil 1991. aastal.
1992. aastal võimule tulnud parteidele ja tolleaegsele presidendile Lennart Merile kodanikuõigustega mitte-eestlased oma valdavas enamuses muidugi huvi ei pakkunud. Algas administratiiv-seadusandlik omavoli, mille üheks tähtsamaks poolavalikult deklareeritud eesmärgiks sai võimalikult suure arvu muulaste Eestist väljasurumine. Meenutades omaaegset olukorda, kirjutas Kodakondsus-ja Migratsiooniameti endine peadirektor Andrus Kollist hiljem ajakirjas Luup, et võimud üritasid iga hinna eest venelaste elu põrguks teha. Toetudes muuhulgas isiklikule kogemusele, ei leia mingit alust kahelda tema hinnangus.
Seatud sihid paljuski ka saavutati: vähemalt 130.000 inimest emigreerus viimase 16. aasta jooksul SRÜ-sse, peamiselt Venemaale. Lisaks veel mõned tuhanded Euroliitu, Ameerikasse ning mujale. Eriti üheksakümnendate aastate algul hinnati antud protsessi loomulikult igati positiivsena, poliitikuid ei pannud muretsema ei enamiku lahkujate pensionieene vanus ega nende haridustase. Tähtsaim eesmärk seisnes võimalikult suure hulga migrantide-okupantide-endise tsiviilgarnisoni liikmete (professor Rein Taagepera termin)-venelaste jne võimalikult kiiremas lahkumises. Teisalt ei ole ülaltoodud arv paljude eestlaste meelest veel küllaldane ja kindlasti süvendasid hiljutised Tallinna rahutused seda arvamust veelgi.
Kuid möödunud aastatega muutusid selgemaks mitmed valupunktid senises demograafilis-etnilises poliitikas. Kõigepealt kujunes välja drastiline demograafiline kriis, seda nii eestlaste kui ka venelaste seas; nii on 1991. aastast jäänud sündimata ca 70.000 last. Eksisteerib oht, et nn muulaste võimalik massiline emigreerumine paneb lausa löögi alla mitmete elutähtsate majandusharude toimimise, eelkõige põlevkivi kaevandamise ning energeetika. Seetõttu pidid valitsused aegamööda mõnevõrra korrigeerima senist kurssi. Suund võeti (paljuski deklaratiivselt) integratsioonile, kusjuures ikkagi säilis teatav kahemõtteline hoiak vähemuste suhtes. Okupantide või mõnevõrra leebemalt väljendatuna, illegaalsete immigrantide järeltulijad osutusid ometigi vajalikeks (Iseseisvusreferendumit tavaliselt ei meenutatud).
Peamiselt natsionalistlikult orienteeritud politikaanide ja teadlaste seas läks aga moodi kohalike mitte-eestlaste sihikindel võrdlemine Prantsusmaa araabia või Saksamaa türgi immigrantidega. Näiteks: viimased saabusid 60-tel aastatel, nagu siia venelased. Paraku on enamasti tegemist teadliku vassimisega -- esiteks elab Eestis u. 60.000 mitte-eestlast, kellede vähemalt üks esivanemaist on õigusjärgne EV kodanik; teiseks asus (või asustati) siia elama juba neljakümnendatel aastatel kümneid tuhandeid inimesi liiduvabariikidest, järelikult oluliselt varem (muidugi ka hiljem, 60-80-tel aastatel). Pealegi ei ole näiteks saksa Gastarbeiteritel olnud nii vastutusrikast võimalust osaleda Saksamaa iseseisvuse riskantses taaskehtestamises jne. Põhimõttelisi erinevusi võiks veel tuua hulganisti.
Kümne aasta eest kohtasin üht tuttavat isamaaliitlast, too ütles vägagi enesekindlalt: "Venelaste väljasõidu järel hakkame meie, eestlased, endale vajalikke võõrtöölisi valima, nagu õigeks peame". Nojah, huviga jälgin vastavat protsessi. Seda enam, et näiteks Belgias on asuülitaotlejate aastakvoodid sageli mitmekordselt lõhki. "Integratsiooni monitooringu 2005" küsitluste kohaselt muide selgus, et eestlaste suhtumine võimalike uute töömigrantide tuleku kohta Aasia ja Aafrika maadest, samuti Türgist, on ülekaalukalt negatiivne (vastavalt 21%, 21%, 19%).
