Marina tormi käes
Moskvat on välisministeeriumis alati tuntud paigana, kuhu
keegi eriti lähetusse minna ei taha. Tööd on palju, hinnad
kõrged, keskkond ebasõbralik ja pea kohal alati mõni uus
jama. Ei, palju toredam oleks esindada Eestit mõnes meeldivama
õhustikuga linnas. “Väino Reinart nuttis nagu käsn, et
ainult Moskvasse ei saadetaks,” meenutab ekskantsler Indrek Tarand
draamasid, mis Eesti Venemaa suursaadiku posti täitmisega seoses Islandi
väljakul ette tulnud. “Mina oleksin ta muidugi sinna pannud –
kui Ilves poleks halastanud, sest Ilvesele läksid nutvad mehed hinge
–, aga Marina võttis täitsa vabatahtlikult selle
töö.”
Marina tähendab Marina Kaljuranda
(44), välisministeeriumi üht staažikaimat ametnikku, kes olnud Eesti
välishuvide kaitsmisega seotud alates 1991. aastast. Esimesed viis aastat
ei teinud ta muud kui luges lepinguid. Rahvusvaheliste lepingute büroo
direktorina pidi Tartu ülikooli juuraosakonna 1986 cum laude
lõpetanud Kaljurand selgeks tegema, millised Eesti Vabariigi enne
sõda sõlmitud kokkulepped kehtivad veel täies mahus,
milliseid tuleks püüda taastada ja milliseid mitte. “See oli
tohutu töö, mida keegi enne teinud polnud,” kirjeldab Tarand.
Eriti kolossaalne – ja eriti huvitav ja muidugi vastutusrikas
– oli tööpõld Venemaa suunal, sest selle riigiga
sõlmiti lepinguid sageli idanaabri küsitavate motiividega
algatusel.
Jõuline tuhkhalli soenguga Kaljurand otsis nagu
sapöör lausesügavustesse peidetud lõkse, kasvades
kõigis Venemaaga seotud teemades lõpuks välisministeeriumi
üheks arvestatuimaks spetsialistiks. End 90. aastate esimesel poolel Eesti
Diplomaatide Koolis ja Tuftsi ülikoolis (Fletcher School of Law and
Diplomacy) täiendanud naise otsustav “Hei, see on nii!” sai
kümnetel kordadel diskussiooni lõpetajaks.
Kaljurannal
on põhjust keskmise Eesti diplomaadiga võrreldes Venemaa eluolu
paremini tunda. Asi pole mitte ainult selles, et see emaliku olekuga daam (keda
mõnedki peavad välisministeeriumi järgmiseks kantsleriks)
valdab vene keelt soravamalt kui enamik eestlasi – Rajevskajana
sündinud Marina on osalt ka vene päritolu. Suursaadiku emapoolne
suguvõsa on pärit kodanlikul ajal Eesti Vabariigi alla kuulunud
Komorovka külast ning omaste haudasid käib perekond idapiiri taga
külastamas igal aastal. Isaliini kohta on teada vähe: peamiselt seda,
et juured hargnevad laiali Lätimaale.
Selline rikkalik
geenipagas (mis omaaegse ERSPga liitumisel tingimata just kasuks poleks tulnud)
on sünnitanud värvika isiksuse: särtsaka, mitmes mõttes
andeka ja sooja. Diplomaatiaande kõrval – varem on suursaadik
Eestit kehastanud Iisraeli riigi juures – on “kaalutleva
mängustiili” poolest tuntud Marina Kaljurand jõudnud kuuluda
Nõukogude Liidu 30 parima naissulgpalluri hulka. Ka oma abikaasa,
kirjastuse Koolibri direktori Kalle Kaljurannaga (paar on tänaseks olnud
koos 24 aastat) kohtus 1991. aastal Eesti meistriks tulnud naine just
mänguväljakul. Veel teatakse Marina Kaljuranda hellitavat
keskmisest soojemaid tundeid aianduse, hiina köögi, šoti
terjerite (Nõmme kodus ootab perenaist musta traatvorsti meenutav
Cassandra), “Meistri ja Margarita” dramatiseeringute ja
purjetamise vastu. “Ta ei põlga ühtki laevatööd
ära; ei ütle, et tal on kaks kõrgharidust ja ootame
nüüd mõnda kaheksaklassilise haridusega inimest,”
kirjeldab suursaadikuga mõnelgi korral avamerel käinud Indrek
Tarand.
Mais 2007 l
&aum
l;heb Kaljurannal purjede rehvimise oskust hädasti vaja, sest kui Eesti
Moskva saatkond on laev, on ta sattunud keset sajandi tormi. Moskvas elav Eesti
Päevalehe korrespondent Jaanus Piirsalu räägib, kuidas Arbati
lähedal asuva hoone sisse piiranud meeleavaldajad alustavad trumme ja
ämbreid tagudes lärmamist juba kell kuus hommikul, lõpetades
psühhoterrori alles öörahu saabudes kell 23.00. Ja see terror
pole sugugi ainult psüühiline või hingeline (“Kaljurand
saab venelastest paremini aru kui moskvalased temast,” arvab Piirsalu),
sest majast väljumine – mida on võimalik minimeerida, sest
erandlikul kombel ühendab Moskva suursaatkond nii esindust kui ka
saatkonnatöötajate eluruume – toob kaasa ka füüsilise
rünnaku ohu. Kui Kaljurand kolmapäeval sõitis Argumentõ
I Faktõ toimetusse pressikonverentsi andma, ründasid
märatsevad noorukid tema autot, rebides sellelt Eesti lipu.
Suursaadik murdis sissepiirajate hulgast läbi ka nädala algul,
minnes väidetavalt kohtuma Saksa saadikuga, kuid siis õnnestus
kallaletunge veel vältida. Niisiis ei ilmuta torm Moskvas mingit taltumise
märki: tuul kasvab, baromeeter langeb.
Kas Marina Kaljurand
saab hakkama? Ja mida sellises olukorras teha? Aastatel 1999–2001 Moskvas
suursaadikuks olnud Tiit Matsulevitš lausub, et tuleb
järeleandmatult esindada oma valitsuse seisukohti, olles pidevas kontaktis
Vene välisministeeriumiga. Kui tehakse otsus saatkond evakueerida, lahkub
suursaadik viimasena. Indrek Tarand usub, et varemgi raskete
läbielamistega kokku puutunud Kaljurand – ta vaikib detailidest
diskreetselt, nagu ka kõik teised suursaadiku tuttavad – talub
stressi hästi. “See blokaad ei ärata temas muud kui
üleoleva muige ning kerge mure oma kaastöötajate
pärast,” on Tarand kindel. Abikaasa Kalle Kaljurand tundub siiski
märksa rahutum ning Marina Kaljurannaga endaga Ekspressil vestelda ei
õnnestu. Kolmapäeval kell 14.00 tühistas saatkonna
pressitöötaja Franek Persidski ärevatele aegadele viidates varem
kokku lepitud intervjuu.
PS Sel nädalal plaanis kahe
lapse ema Kaljurand Eestisse sõita – isegi piletid olid Tartu
ülikoolis psühholoogiat õppiva tütre Kaisa
sünnipäevale tulekuks juba ostetud. Nüüd pole see
võimalik. Šeremetjevosse minek oleks allaandmise märk.
- Sündinud 6. septembril 1962 Tallinnas.
- Enne Tartu ülikooli astumist õppis Tallinna 7. keskkoolis, jäädes kaasõpilastele meelde emaliku, rahumeelse ja matroonlikuna.
- Traditsioonidele truuks jäädes on Inglise kolledži lõpetanud ka tütar Kaisa.
- On lisaks välisministeeriumile töötanud õpetajana, olles aastatel 1986–1991 TTÜ Kõrgema Majanduskooli õigusteaduse õppejõud.