Riigikontrolli pressiesindaja Toomas ­Mattsoni sõnul ei saa auditi järeldustest rääkida, sest töö pole veel lõppenud ja selle tulemusena tekkiv aruanne salastatakse kuni 50 aastaks. Ometi on Kaitsejõudude Peastaapi (KJPS) nirisenud  eelinfo auditi järeldustest ajanud sõjaväeluurajad ärevusse ning vasturünnakule.

Sest kuidas teisiti kirjeldada olukorda, kui luureohvitser, kelle puhul juba ainuüksi ametikoha ja nime avaldamine lehes oleks ametkondliku saladuse reetmine, paneb kaalule pika karjääri kaitseväes ja pihib väidetavast kulissidetagusest võimuvõitlusest, et mitte öelda vandenõust sõjaväeluure vastu.

“Vaevalt keegi oleks nii riigivaenulik, et seda meelega teha. Pigem toimitakse rumalusest ja isiklikest ambitsioonidest. Riigireetmist nii suures ulatuses on raske uskuda. Seda kõike tehakse mingi väikese huvigrupi ambitsioonide nimel,” analüüsib ohvitser, kes kasutab kirjades ja intervjuus varjunime Eero Kallas.

“Organisatsiooni ei saa enam seestpoolt aidata,” selgitab ta oma avaliku kriitika motiive. “Ainus asi, mida nad kardavad, on ajakirjandus.” Et 90 protsenti teemast on kaetud karistuse ähvardusel saladuse looriga, on tema juttu raske, kui mitte võimatu kontrollida.

Luure väljaspool seadust

Väidetavasti juhib riigikontrolli audit tähelepanu olulistele puudustele ja vastuoludele sõjaväeluure tegevust reguleerivates seadustes. Sisuliselt võib seda tõlgendada nii, et sõjaväeluure on aastaid tegutsenud tegelikult väljaspool seadust, et mitte öelda ebaseaduslikult. “Audit on objektiivne, sest jah, on probleeme,” möönab ka Kallas. “Me oleme püüdnud neid puudusi likvideerida.”

Ilmekas näide olukorrast on tema sõnul raha ristkasutus. Probleem algab sellest, et Julgeolekuasutuste seadus ei nimeta sõjaväe­luuret, vaid räägib ainult Teabeametist ehk välisluurest ning Kaitsepolitseiametist, kelle töö on muu hulgas siseriiklik vastuluure. Jälitustegevuse seadus sätestab jällegi, et jälitustegevust saab teha Kaitsejõudude Peastaap.

Kokku kukkus välja nii, et KJPS koosseisus tegutseb luureosakond, kelle eelarvest suur osa on peidetud mujale. Nimelt on probleem selles, et KJPS eelarve on avalik. Seetõttu on J2 operatsioonide kulud paigutatud (või peidetud) Luurepataljoni eelarvesse, mis avalikustatakse vaid ühe reana. Raamatupidamisseadus aga sellist raha ristkasutust ei luba.

Asja analüüsinud õiguskantsler ­Allar Jõks tõi juba tänavu kevadel olulisima puudusena esile, et seadus­andja on “unustanud” anda kaitseväeluurele pädevuse ja volitused, mis võimaldaksid tal teostada luure- ja vastuluuretegevust. “Pean taas kord rõhutama järeldust, et kaitseväe korralduse probleemid on puuduliku õigusliku baasi peegeldus,” nentis Jõks. “Riigi ootused kaitse­väeluure suhtes ületavad tunduvalt kaitseväeluurajatele antud õiguslikke volitusi nende ­ootuste õigustamiseks.”

Piltlikult öeldes on sõjaväeluure nagu sohipoeg, kes on küll olemas, kuid keda pole lõpuni tunnustatud. Kõik tipneb sellega, et Jõksi hinnangul puudub s& otil de;javäeluurel õiguslik võimalus isegi valitsuse seatud julgeolekualaste ülesannete täitmiseks. Seega saab olla ainult kaks järeldust – kas neid ülesandeid pole täidetud või on seda tehtud ebaseaduslikult.

Jõksi sõnul vastutavad algatamata seaduseelnõude eest eelkõige valitsus, kaitseministeerium ja KJPS. Eero Kallase väitel on sääraseid vastuolusid püütud eri seaduseelnõude raames lahendada, kuid see on alati põrganud otsesele vastuseisule või segastel põhjustel sumbunud. Just seetõttu on KJPS luureosakonnas viimasel ajal võimendunud meeleolud, et mängu tegelik eesmärk on sõjaväeluure likvideerida.

Vastase suu sulgemine

“Sõjaväeluure likvideerimisest on huvitatud Teabeamet, kaitse­politsei ja politiseerunud ametnikud. Nende eesmärk on kallutatud informatsiooni andmine riigi poliitilisele juhtkonnale oma tegevuse või tegevusetuse õigustamiseks,” põrutab Kallas.

“Sõjaväeluure on aastate jooksul teinud ettekandeid, esitanud analüüse, hoiatanud ja pidanud väitlusi Venemaa ohtlikest ambitsioonidest ning Venemaa sõjalise võimsuse kasvust. See ei ole meeldinud politiseerunud ametnikele, sest sõjaväeluure hinnang ei sobinud kokku täna vääraks osutunud teesiga, et Venemaa ohtu ei ole olemas, ning lühinägeliku tõdemusega Eestile palgasõjaväe loomiseks, mis on ainult välisoperatsioonide jaoks. Kui ebameeldivat ja ausat vastast ei saa oma pilli järgi tantsima panna, siis tuleb tema suu igaveseks sulgeda.”
Kallase ja tema mõttekaaslaste arust on riigikontrolli audit järjekordne löök allapoole vööd, mida kasutada ettekäändena sõjaväeluure sulgemiseks. “Et väidetav sõjaväeluuraja “Eero Kallas” ega ükski tema mõttekaaslastest ei ole saanud Riigikontrolli auditiaruannet ega selle mustandit ega ühtegi muud auditi järeldusi kajastavat dokumenti lugeda, ei oska ma kuidagi aru saada, mida nad peavad löögiks allapoole vööd,” imestab Riigi­kontrolli pressiesindaja Mattson.

Paraku on sõjaväeluuret diskrediteerivaid episoode tänavu olnud ridamisi. Veebruaris jõudis avalikkusesse piinlik uudis Afganistanist, et Briti väejuhatus sama hästi kui keeldus koostööst Eesti luureüksusega. Mõni päev hiljem plahvatas skandaal, mille keskmes oli sõjaväeluure väidetav ebaseaduslik nuhkimine kaitse­ministeeriumi töötajate, poliitikute ja ajakirjanike järele. Pisut pärast seda lahkus ametist Luurepataljoni ülem Riho Ühtegi.

Ekspressi kaudu avalikkusesse jõudnud skandaali keskmes olid paranoilised memod, milles muu hulgas räägiti “kaitseministeeriumi grupeeringust”, mis töötab kaitseväe arengu vastu.

Aprillis teatas õiguskantsler just selle juhtumi analüüsi järel, et õiguslik baas kaitseväe luuretegevuseks on vastuoluline ja puudulik, mistõttu sõjaväeluure asus ise endale ülesandeid leiutama ja volitusi võtma. Seaduste puudustele vaatamata rikuti tema meelest seadusi.

“Demokraatlikus riigis on taoline olukord lubamatu ja julgeoleku ning isikute põhiõiguste ja -vabaduste kaitse seisukohalt ohtlik,” leidis Jõks.

Tagajärg on laibad...
Vihjeid sõjaväeluure sulgemisele on olnud ennegi. “Sõjaväeluure on normaalne nähtus, kuid lollpäid ei tohi sinna palgata, käsuandjad peavad olema ausad ja regulatsioonid t& auml;psed. Üks seaduslik variant tsiviilkontrolliks võib olla sõjaväeluure liitmine ministeeriumiga,” rääkis tollane kaitseminister Jürgen Ligi juba kevadel Ekspressile.

Sõjaväeluurajad ise usuvad, et ilma nende oskusteabeta läbi ei saa. “Ainult sõjaväeluure suudab täita kaitseväe kõrgema juhtkonna spetsiifilised infovajadused. Ainult sõjaväeluurel on spetsiifilised teadmised teiste relvajõudude süsteemidest ja allsüsteemidest koos taktika, tehnika ja protse­duuridega, lahinguvalmidusest, lahinguvõimekusest ning nende operatiivkunstist. Kaitsevägi on ainuke, kes suudab täiel määral tajuda objektiivse informatsiooni vajalikkust, sest kallutatud informatsiooni tagajärgedeks on laibad esimeses lahingus. See karm reaalsus sunnib kaitseväelastel olema aus ega luba kaitseväelastel informatsiooniga mängida,” vuristab Eero Kallas.

Kaks nädalat tagasi kirjutas Postimees, et kevadiste valimiste eel puhkenud nuhkimisskandaal hakkab vaibuma. Kapo ettepanekule kriminaalasi lõpetada ei ole prokuratuur siiski jaatavalt vastanud. Eero Kallase sõnul tekitasid need juhtumid palju ažiotaaži, kuid sisulisi rikkumisi ei tuvastatud. Vaevalt on selle lahingu suits hajunud, kui järgmine kogupauk võib tulla riigi­kontrolli auditist.  

 

Kaitseminister: me ei suhtle varjatud allikaga
“Kaitseministeerium ei pea konstruktiivseks kaitseväeluure üksikküsimuses asuda avalikku dialoogi varjatud allikaga. Oleme täna faasis, kus koostöös Kaitseväega oleme liikunud uue Kaitse­väe korralduse seaduse kirjutamisega jõudsalt edasi ning plaanime võimalusel veel selle aasta sees läbida kooskõlastusringi ning saata eelnõu Valitsuse heaks­kiidu korral Riigikogule aruteluks. Selle seaduse oluline osis on ka kaitseväeluure ülesannete, funktsioonide ja nende täitmiseks vajalike õiguste reguleerimine ja piiritlemine. Oleme veendunud, et suudame jõuda kõiki osapooli ra ega kaitseväeluure tegevust nii, et nende tegevus rahuldaks Kaitseväe ja Eesti Vabariigi vajadusi, et nende õiguseid tasakaalustaksid kohustused ning et järelvalve nende tegevuse üle oleks piisav ja et oma õiguste väärkasutamise riskid oleksid viidud miinimumini.”

Jaak Aaviksoo
kaitseminister
Peaminister pole auditiga tutvunud
Artiklis on oluline roll Riigikontrolli auditi mustandil, millega peaministril pole olnud võimalust tutvuda. Nagu artiklis öeldud, valmib vastav audit novembris, sellega seonduvat eelnevalt kommenteerida oleks ennatlik.

Kateriin Leini
Valitsuse meedianõunik
Sõjaväeluure vajab tugevat  õiguslikku alust
Kaitseväe juhtkond on teadlik, et sõjaväe­luure õiguslik alus on nõrk ja see häirib tugevalt sõjaväeluure ülesannete täitmist. Kaitseministeeriumile on edastatud ettepanekute pakett seaduseparanduste tegemiseks. Muuhulgas on tehtud ettepanek sõjaväeluuret käsitleva peatüki lisamiseks kaitseväe korralduse seadusesse. Tuleb arvestada, et seadusloome protsess võtab aega. Samas juhime tähelepanu, et anonüümselt arvamuse avaldamine on kahetsusväärne ning ebaprofessionaalne.

Taavi Tuisk
Leitnant, KJPS Teavitusosakond
Luurajad mundris
  • Sõjaväeluurel on kaks osa – Kaitsejõudude Peastaabi luureosakond ehk J2 ja kaitseväe juhile alluv luurepataljon. Nende täpne tööjaotus pole avalik, kuid võib öelda, et esimeses on pigem uurijad-analüütikud ja teises pigem luurealase eriväljaõppega kaitseväelased.
  • Eesti luuretegevust koordineeritakse ja ühtlustatakse valitsuse Koordinatsioonibüroos koostatud riigi teabehanke eelistuskava kaudu. Seega on taasloomisest alates sõjaväeluure tegevus faktiliselt koordineeritud, kuid juriidiliselt seadustega lõpuni katmata. Näiteks ei ole sõjaväeluurel julgeolekuasutuse õigusi, nagu on Teabeametil ja kaitsepolitseil.
  • Isegi kui sõjaväeluure analüütiline pool J2 kaob ja tema ülesanded jaotatakse Teabeameti ja kaitsepolitsei vahel, ei tähenda see, et luurajad kaitseväest kaoksid.
  • Luurepataljon on pidevalt raha juurde saanud ning eriti suurt rahasüsti – 120 miljonit krooni – oodatakse tulevaks aastaks. Sellega hakatakse koolitama 36mehelist süvaluurerühma, mis suudaks tegutseda linnas, kõrbes, mägedes ja merel ning tuleks vajadusel pikka aega toime vaenlase maa-alal.