Saage ükskord täiskasvanuks, torises ema, vaadake passi ka ikka!

Et mis mõttes nagu? Miks peavad vanainimesed nii igavad olema? Miks nad ei mõista, et elus on muid väärtusi peale majapidamistööde ja raha teenimise?

Hetke pärast ilmus emps uuesti elutoa uksele. Ma guugeldasin, teatas ta. Te olete kidults!

Mis asi? Doktor Vassiljev polnud selle haiguse kohta teleretsepti väljastanud.

Mõistega kidults (inglise keeles lühend sõnadest kid – laps ja adult – täiskasvanu) iseloomustatakse vanuse poolest täiskasvanuealisi, kuid lapselikult käituvaid isendeid – seega siis peaaegu kõiki sel sajandil, kes on alla saja aasta vanad.

Kas eesti keeles võiks terminiks olla „täiskasvamatud“ või „täiseatud“?

Täiskasvanu mõiste on viimaste aastakümnete jooksul kõvasti räsida saanud. Kui nimetada, et miski asi on mõeldud täisealistele, siis võib see tähendada kahte asja. Esiteks: toimub midagi nilbet (vaata tänases Ekspressis Dannar Leitmaa reportaaži n-ö täiskasvanute basseinipeost, millest tegelikult loodeti soft-porno meelelahutust) või siis püütakse vanuse alampiiri kehtestades noort organismi säästa. Tubakas ja abiellumine on Eestis keelatud alla 18aastastele, alkohol ja hasartmängud alla 21aastastele, presidendiks kandideerimine on keelatud alla 40aastastele.

Tegelikult ei pea muidugi keegi 18- ega isegi mitte 21aastast tänapäeval täiskasvanuks. Jah, organismi võib siis mõnuainetega legaalselt hävitama asuda, ent üldiselt on see ikka kutsikaiga. Õpi, ­seikle, küpse veel. Kellegi eest vastutada pole vaja, kui enda eest suudad vastutada, on isegi hästi. Ela muretult esivanemate juures, nad kannavad rõõmuga su väljaminekute eest hoolt – sest lõppude lõpuks, sina oled ju nende elu mõte ja päiksekiir.

Psühholoogilise definitsiooni järgi on täiskasvanu see, kes on iseseisev ning vastutab oma tegude ja otsuste eest.

Varasemate normide järgi tähendas täiskasvanulikkus seda, et inimene seisab kahe jalaga maa peal, ei raiska aega õhulosside ehitamisele, mõistab, kuidas maailmas asju aetakse. Ja on heade kommetega, väärikas ja vaoshoitud. Ei mängi Billabongi pükstes jalgpalli ega höörita end rock-kontserdil...

Täiskasvanuks loetakse praegusel ajal inimest alles varastes 30ndates. Siis hakatakse tasapisi uurima, et millal sa kavatsed sünnitada, pangalaenu võtta, seljakoti nurka visata ja mingit karjääri moodi elukäiku planeerima hakata. Ameerika statistika näitabki, et vastutusvõimet eeldavaid kohustusi võetakse järjest vähem: majalaenude hulk väheneb, abielutunnistuste arv samuti. Tõesti, milleks need?

Sel kevadel avaldas USA käitumispsüh­holoog ja perekonnaajaloolane Steven Mintz raamatu „The Prime of Life“, mis käsitleb uut, tänapäevast täiskasvanut (lapsikut, meil-on-aega-küll suhtumisega naudingutele orienteeritud hellikut).

Ta loetleb seitse õppetundi, mis on täiskasvanuks saamisel – hoolimata sajandist – alati probleemiks olnud.

Esiteks. Täiskasvanuks saamine tähendab oma identiteedi... ei, mitte enam otsimist, vaid rakendamist. See paika loksutamine on alati olnud vaevaline protsess, sillutatud kõhkluste ja frustratsiooniga.

Teiseks: põhilised täiskasvanuea tunnused on alati olnud stress ja vastutus – selle erinevusega, et tänapäeva stress on inimese enda põhjustatud, kantuna põhiliselt soovist oma ambitsioonide järgi elada: rohkem tööd, raha jne.

Kolmandaks: täiskasvanuiga seondub stagnatsiooni, igavuse ja tüütu perekonna-orjamisega.

Neljandaks: üks vanemaid probleeme on see, et alati on noori manitsetud selle pärast, et nad keelduvad täiskasvanuks saamast ja käituvad ikka veel lapsikult.

Viiendaks: täiskasvanuliku ­elukaare määrab paljuski sotsiaalne klass, kuhu inimene kuulub, sealt saab ta kaasa vastavad normid ja väärtused, samuti täiskasvanuliku välimuse.

Kuuendaks, ja see käib nüüd juba meie kaasaja kohta: ühtset koordinaadistikku õieti polegi. Kõik on vabad tegema, mida süda igatseb, mõni kasvatab lapsi, mõni mitte ja see kõik on okei.

Seitsmendaks: õiget põhjust suureks kasvada pole ka. Ega miski ju ei sunni sind vastutust võtma, kui sa ei taha.