Maailma filoloogia koorekiht valis mõiste „tõepõhjata ühiskond“ 2016. aasta sõnaks. Teiseks jäi ingliskeelne sõna adulting, tõlgime selle siinkohal kohmakalt kui „täiskasvamine“ (kui kellelgi tekib parem idee, andku teada).

Esikoha võitnud sõna iseloomustab tõepoolest tabavalt meie praegust, faktidele emotsioone ja arvamusi eelistavat ajastut. Aga mida tähendab see täiskasvanuks saamise trend? Esitasin selle küsimuse ka paarile 30aastasele, keda see mõiste teooria järgi otseselt puudutama peaks. Nemad polnud ka sellisest mõistest kuulnud... Aga lähemal uurimisel selgus, et nad elavadki just nii – täiskasvamise lõbus ja vaevas.

Adulting käib millenniumipõlvkonna kohta – need inimesed on praegu hilistes kahekümnendates või varajastes kolmekümnendates ning erinevad oma ellusuhtumiselt oluliselt oma vanematest, aga ka vanematest õdedest-vendadest.

Google’i otsingusõnade kaardistaja pani esimest korda huvipuhangut selle mõiste vastu tähele 2013. aastal, kõver tõusis järsult 2015. aastal – kasv oli 700 protsenti. Huvi täiskasvamise vastu seletatakse millenniumipõlvkonna pikaleveninud lapsepõlvega, hilise arenguga. Kaheksakümnendatel ja hiljem sündinud ei kiirusta „vanainimeste“ igavasse kohustuste orjusse sukelduma. Millenlane loob perekonna ja rajab kodu palju hiljem kui tema esivanemad. Esmasünnitajate keskmine vanus (hetkel Eestis 29 aastat, kümmekond aastat tagasi 27) aina tõuseb, soov omada isiklikku kinnisvara väheneb – või kui kodu soetataksegi, on see mõeldud ühele inimesele, mitte perekonnale.

Millenlane elab vanematekodus. Kui kuuekümnendatel elas lapsepõlvekodus iga viies noor

Kiiret väljakolimisega pole, sest paljuke ta seal ikka elab, seljakott on kogu aeg pakitud, ootamas odavate lennupiletite müügiööd.

täiskasvanu, siis praegu magab oma kaisukarudega ja koltunud iidoli­plakatitega kaunistatud lastetubades iga kolmas kolmekümneaastane. Ja kiiret väljakolimisega pole, sest paljuke ta seal ikka elab, seljakott on kogu aeg pakitud, ootamas odavate lennupiletite müügiööd.

Vahemärkusena meenub mulle meie keskkooli lõpupidu, millele järgnes samal suvel kohe mitu pulmapidu. Üldtunnustatud lineaarne elustsenaarium nägi ette abikaasa ja laste soetamist, isikliku elamise hankimist pluss auto pluss kindel töökoht ja veidike mõõdetud rõõme sinna vahele, suurema teleka ost ja mõni perereis ehk, ja siis laste sirgudes garaaži peale juurdeehitise rajamine... Kogu lugu. Seal garaažipealses toakeses nüüd millenniumilapsed maailma päästavadki.

Nad käivad muudkui koolis, üks stipendiumitaotlus järgneb teisele. Nad on armsad, sest hoolivad maailmast rohkem kui kunagi varem. Ökoloogiline jalajälg kahaneb, tsirkuseloomad pääsevad alandusest, Musta Mandri lapsed saavad tänu õiglasele kaubandusele kõhud täis.

Kuid mida küpsem on nende maailmavaade, seda ebaküpsemad on nad argielus – paradoksaalsel kombel tulevad nad hiilgavalt toime planeedi päästmisega, kuid mitte iseendaga. Nad pole saamatud või laisad, nad lihtsalt ei leia küpsemiseks motivatsiooni.

Täiskasvanulikkus tähendab muu hulgas seda, et inimene on iseseisev, võimeline vastutama enda ja lähikondsete eest, aga tähendab ka teatud rutiinide talumise võimet – näiteks käia iga päev üheksast viieni tööl või maksta iga kuu kommunaalmakse. Või niita muru ja istuda pikkadel koosolekutel. Oo ei!

#Adulting tähistab sotsiaalmeedias oma täiskasvanulikkuse ilmingutest teada andmist – läbi eneseiroonia prisma, sest, nagu öeldud, millenlased on intelligentsed inimesed ja seetõttu peavad lugu heast huumorist.

Noppisin Instagramist välja mõned adulting’u ilmingud.

„Ma tegin endale ise süüa,“ hõiskab üks tüdruk (28), „ja see ei olnudki sai Nutellaga!“

„Ma ei hilinenud täna tööle – nii-nii adulting,“ kiitleb teine.

Kolmas (tüdruk, 31) kannab roosat T-särki süüdimatu kirjaga „I can’t adult today“.

Juba on ilmunud hulganisti käsiraamatuid nõuannetega, kuidas kolmekümneaastane peaks selles igavas täiskasvanumaailmas hakkama saama. Näiteks õpetatakse ühes, et täiskasvanu ei otsi endale korterit, mis asuks lemmikööklubide läheduses (raamatus hoiatatakse veelgi hullema eest: täiskasvanu võib reede õhtul isegi koju jääda). Samuti mainitakse, et täiskasvanu ei lähe nurgapealsesse poodi kommi ostma pidžaamas...

Küsite, kas valulik täiskasvanuks saamise protsess läheb üle ja inimesest saab lõpuks küps ontlik persoon?

Kahjuks pole selleks eriti palju lootust, kuna tegemist on väärtushinnangute süsteemiga. Samas tohutu avaliku huvi kasv adulting’u vastu viitaks nagu vajadusele pikaleveninud teismeeast edasi liikuda.