Möödunud teisipäeval müüdi Jeruusalemmas Winner’si oksjonimajas maha paar Albert Einsteini käega kirja pandud reakest. Geeniuse 1922. aastal Tokyo keiserliku Imperial Hoteli blanketile visatud lauseid võiks pidada tema õnne valemiks – ja kõigi eelduste järgi mõtles ta ka ise nii.

Esimene lause, mille anonüümne eurooplasest kollektsionäär omandas 1,56 miljoni dollari eest, kõlas nõnda: „Mõõdukas ja rahulik elu toob rohkem õnne kui pingeid tekitav välise edu tagaajamine“ (Originaalis: „Stilles bescheidenes Leben gibt mehr Glück als Erfolgreiches ­Streben, verbunden mit beständigen Unruhe“).

Paberikese hind tõusis 20 minutiga paarilt tuhandelt dollarilt juba nimetatud tippu, püstitades sellega – nii müüja kui ka ostjate üllatuseks – oksjonimaja kõige aegade rekordi.

Suure füüsiku teine sentents läks kaubaks kõvasti väiksema hinnaga ja kõlas nii: „Kui on soov, leidub ka tee“ (originaalis „Wo ein Wille ist, ist auch ein Weg“). Selle soovituse väärtuseks jäi 240 000 dollarit.

Foto: MENAHEM KAHANA/AFP/SCANPIX

Legendi järgi oli kuulus füüsik, kes oli just pälvinud Nobeli auhinna ning viibis Jaapanis loenguturneel, sirgeldanud mõtteterad paberilehekesele, et kinkida need hotelli toapoisile, kuna Jaapanis polnud kombeks teenindajatele jootraha anda.

Need read võivad olla ehk väärtuslikumadki kui raha, öelnud Einstein jooksupoisile. Me ei saa ilmselt kunagi teada, kas ta mõtles käsikirja kasvavat turuväärtust või nendesse sõnadesse kätketud elutarkust.

Jättes kõrvale kollektsionääride poolt üles klopitud oksjonihinna, püüdkem analüüsida, kas relatiivsusteooria autori mõtteteral võiks olla ka sisuliselt miljoni-dollari-kaal.

Teisisõnu: kas Einsteini õnne valem on võrreldav tema kuulsa valemiga E = mc². Erirelatiivsusteooria valem – energia võrdub massi ja valguse kiiruse ruudu korrutisega – kehtib vaakumis, eluliselt ebarealistlikus keskkonnas. Kõik õnne valemid peavad aga toimima väljaspool laboritingimusi ja elukaugeid teooriaid ning peavad olema tõestatavad empiiriliste meetoditega. Õnne valemi kehtimine on tõestatav kellegi elukogemusega (s.t õnnelikuks saamisega), siinsel juhul võiks jaapani hotellipoisile jagatud soovitust pidada Albert Einsteini enda elukogemuseks.

Ja tõepoolest, Einsteini kaasaegsed meenutavad, et sajandi geenius oli ka ise väga lepliku loomuga – mis aga ei takistanud teda elust täiel rinnal rõõmu tundmast, seiklemast, naisi vahetamast. Mingi tagasihoidlik kuivik ta kirjelduste järgi küll ei olnud.

Mispoolest siis tagasihoidlik ja mõõdukas elu rohkem õnne toob?

Tagasihoidliku, isegi alandliku (Ein­steini väljendit võib ka nii tõlkida) elu ­eeliseks peavad psühholoogid vähem ärevusseisundeid – isegi surmahirmu tunnevad alandlikud inimesed vähem.

Tasane ja leplik inimene on kokkuvõttes efektiivsem töötaja, sest tunnistab kergemini oma vigu, seega ei aja neid tagasi ja võtab oma nõrkusi tööd tehes rahulikult arvesse.

Leplik inimene, tähtsustades ennast vähem kui mõni egomaniakk, evib paremat enesekontrolli ning tunneb paremini oma piire.

Ta ei aja jäärapäiselt õigust ja õiglust taga, ei arva, et kõik peavad talle tänulikud olema lihtsalt tema olemasolu pärast.

Tal on vähem eelarvamusi ning ta on teiste suhtes tolerantsem kui väga suure egoga ja elule kõrgeid nõudmisi esitavad persoonid.

Leplikud inimesed on suuremeelsemad ja abivalmimad, samuti lahkemad annetajad.

Ja nende lähisuhted on paremad, sest nad võtavad inimesi sellistena, nagu nad on – või kui tulebki tüli majja, on nad varmad leppima.

Käsikirjalise õnne valemi rekordeid löönud müügisummast teatasid kõik maailma uudisteagentuurid, sealhulgas ka psühholoogiaväljaanded. Neist keegi aga ei märgi, et geenius ja visionäär oli sada aastat oma ajast ees ka seda valemit visandades. Möödunud sajandi kahekümnendatel seisis edukultus veel kaugel ees, ebatervislikust kiiremini-rohkem-maaniast veel ei räägitud. Aga eks geeniuse asi olegi teiste silmi avada.