Veel viis päeva (!) enne poja sündi osales Maria balletitreeningutel, kolm nädalat pärast sünnitust alustas treeningutega uuesti. Kuna Belgias, kus ta praegu elab ja töötab, kestab emapuhkus vaid kümme nädalat, oli Maria juba neli kuud pärast sünnitust laval tagasi. Poole aasta pärast tantsis „Bajadeeris“ peaosa.

Maria ütleb, et tema isa ¬Aleksandr lubas teda aidata ja sõita Antwerpenisse tütrepoega hoidma. „Kui isa last ei hoiaks, siis me saaksime hakkama, kuid mul oleks palju raskem. Kui Benjamin sai veel rinda, tõi ta beebi minu juurde tööle proovi ja ma sain last toita.“

Kõige raskem on siis, kui vanaisa viibib Eestis, kuid laps jääb haigeks.

„Siis on kohutav!“ hüüatab Maria. „Laps oli haige, ma pidin ta teatrisse võtma. Lapsest oli kahju, sest tal oli palavik, tal oli paha olla, ta pidanuks olema voodis, aga mina ütlesin, et oota veidi, mamma teeb selle tunni ära. Mul pole valikuid, sest tants maksab mu arved.“

Maria suured, lausa hiiglaslikud helehallid silmad muutuvad hetkeks klaasjaks. Lapsega seonduvad suurimad rõõmud ja paraku ka kõige valusamad südamepitsitused. Ta mäletab esinemist Itaalias, kus oli vaja kohe lavale minna. Tavaliselt leidub alati keegi, kes hoiab lapsel silma peal need 20 minutit, kui Maria laval tantsib. Kuid seekord polnud kedagi. Maria jättis lapsevankri garderoobi ja kuulis laval tantsides, kuidas tema väike poeg üksi nutab! „Läbi muusika kuulata oma lapse nuttu... Ja mina kordan endale, et ainult kaks ja pool minutit, ainult kaks ja pool minutit ja mamma on tagasi.“

Maria vanemad on korduvalt pakkunud, et võiks poisi Eestisse nende juurde elama tuua, sest milline puhas õhk on Narva-Jõesuus! Ent see ei tuleks kõne allagi.

„Aga kes ma siis olen?“ küsib Maria. „Kägu. Emakägu. Parem trotsin seda raskust.“