Teisipäev, 26. aprill 2016. ­Dimitri Klenski astub Tõnismäe peatuses trollilt maha. Teeb mõned sammud sinnapoole, kus kunagi seisis pronkssõdur. Nüüd on seal madal hekk ja õitsevad lilled. Klenski seisatab korraks.

„Sa oled tõrjutud, sind ei ole vaja, sa oled tühi koht,“ mõtleb Klenski iseendast. Viimasel ajal tunneb ta tihti niimoodi.

Väliselt on Klenski püsinud muutumatuna aastakümneid. Uljas hall tukk kooldunud vasakule, piklik ja tugev lõug on isapoolse suguvõsa tunnusjoon. Kui ­Klenski paar päeva pärast Vene laulja Vladimir Võssotski surma Moskvas Ostankino telemajja sattus, lõi valvuritädi risti ette.

„Surnust üles tõusnud!“ ahhetas mutike, sest väliselt oli Klenski Võssotskiga väga sarnane.

„Alateadvuslik protest. Vabaduse saareke,“ nimetab Klenski põhjuseid, miks tuleb ta igal aastal 26. aprillil rahvusraamatukogu ja Kaarli kiriku vahelisele väikesele haljas­alale. Ta pole pronksiööst saadik ehk üheksa aastaga suutnud leppida pronkssõduri teisaldamisega.

Aga ta ei tohi ärrituda ja kaua seal ei viibi. Klenski 70aastasele südamele on pandud kunstsoon, ta võtab neli veresoonkonda toetavat tabletti päevas.