Tööpakkumine, mis 2010. aastal arhitekt Tõnis Kimmeli (40) Shanghaisse viis, tundus ühtaegu kahtlane ja peibutav. Idamaade Pariisiks nimetatud metropoli ahvatlused olid ilmselged (muide, seda pretensioonikat tiitlit jagab Shanghai kümnete teiste linnadega Varssavist Manilani), kuid otsekui kriidiga jääle kirjutatult mõjus asjaolu, et kiri oli saabunud peaasjalikult numbritest koosnevalt meiliaadressilt. Noor arhitekt nimetas korrespondentsi lausa „Nigeeria kirjaks“, aga Hiinasse ta sõitis. Väike võbelus ei kadunud südamest päriselt enne esimest palgapäeva. Ent töötasu laekus nagu kord ja kohus. „Toona nad arvasid, et välismaa arhitektid on loomingulisemad,“ ütleb Kimmel end värvanute kohta, „ja eks me omal kombel ehk olimegi.“