Möödunud oktoobri lõpus vaatas Kadri „Ringvaatest” klippi noorest lumelaudurist Eero-Erkki Rebasest, kes kukkus trampliinil trenni tehes kaelale ja murdis kaks selgroolüli. Ta jäi jalutuks ja hakkas käima taastusravis. Osa taastusravist toimus kõnnirobotil, mis õpetab Rebase jalgu uuesti käima. Teleris räägitakse, et Rebane pääseb kõnnirobotile kaheks tunniks nädalas – ühe korra katab riik, teise eest tasub ta ise 50 eurot. Nii mõnigi kord tuleb tal robotile pääsemiseks elavas järjekorras oodata.

Kadri vihastas. Ka tema oli viis aastat kõnnirobotit kasutanud. Aasta varem teatas kõnnirobotit haldav firma talle, et enam pole tal võimalik robotile tasuta pääseda. Ta võis ise tasuda või pöörduda rahastuse saamiseks töötukassa poole. Kadril mõlgub meeles, et kõnnirobot soetati annetusrahade eest - eesmärgiga aidata noori, kes saatuse tahtel jäänud ratastooli.

Asi tundus ebaõiglane. Robot, mis pidi olema lihtsasti kättesaadav, ei ole enam haigekassa rahastatav? Mis õigusega küsib üks eraettevõte invaliidistunud noortelt annetusrahade eest ostetud abivahendi kasutamise eest 50 eurot tunni eest?

3,4 miljonit annetusi – õudus kuubis

Kadri mäletab õigesti – Eesti esimese kõnniroboti Lokomati ostmiseks tehti suur annetuskampaania. Endine riigikogu liige ja näitleja Elle Kull vaimustus toona väikese taastusraviettevõtte Adeli Eesti OÜ sihikindlast tegutsemisest ja küsis 2007. aasta suvel Adeli omanikult ja juhatajalt Riina Kallastelt, kas ta sooviks millegagi abi, heategevuse korras. Üks kõnnirobot, palun, poetas Kallaste. 3,4 miljonit krooni (u 230 000 eurot) maksev masin tundus Kallastele võimatu unistusena, aga Kulli abiga on ehk tõesti võimalik masin osta.

2007. aasta teises pooles käis Elle Kull endiste kolleegide juures riigikogus. Andres Herkel, Mart Laar, Ott Lumi ja Lauri Vahtre jäid viimaks nõusse ja kindlustasid selle, et katuserahadest saab makstud masina esimene sissemakse – 1,12 miljonit krooni.

"Aitasime Ellel [projekti] kännu tagant lahti saada," meenutas Ott Lumi nüüd.

"Pärast, kui Mart Laariga õnnetus juhtus, oli see nagu saatuse meeldetuletus. Raha oli antud mõttega aidata neid, kes õnnetud. Aga selle post scriptum'iga, et ega tea ju kunagi, millal ise abi vajad."
Lauri Vahtre, riigikogu liige aastal 2007

"Pärast, kui Mart Laariga õnnetus juhtus, oli see nagu saatuse
meeldetuletus," sõnas Lauri Vahtre. "Raha oli antud mõttega aidata neid, kes õnnetud. Aga selle post scriptum'iga, et ega tea ju kunagi, millal ise abi vajad."

2008. aasta suvel jõudiski masin Eestisse.

„See oli ikka täielik anekdoot,” meenutas Adeli finantsjuht Ahti Kallaste juulipäeva, mil kullerfirma tõi Adeli hoovi mitmetonnise konteineri. Vaevalt oli lahendatud mure, kuidas konteiner veokilt maha tõsta, kui saabus tolliametnik. Masin oleks pidanud esiti maanduma hoopis tollilaos ja selle kätte saamiseks tuli tasuda tolli- ja riigimaksud. Seda tegi Adeli Eesti, arve oli 300 000 krooni ümber.

Samal ajal valutati pead, kuidas saada makstud 2009. aasta märtsi määratud teine osamakse, 1,36 miljoni krooni. Saabus masu ja riigieelarvest ei olnud loota enam sentigi. "Ei kujutanud ette, milline kadalipp on järgmine aasta, see oli kohutav. Viimane osamakse oli õudus kuubis," meenutas Kallaste.

Elle Kulli veetav MTÜ Heategevuskeskus organiseeris Järve keskusesse kogumiskastid, Riina Kallaste kirjutas edukamatele ettevõtetele sadu kirju. Ette nähtud tähtajaks oli aga koos vaevalt 200 000 krooni. Naised palusid Lokomati firmalt Šveitsis tähtaegade pikendust. See õnnestus. Heategevuskeskuse eestvõttel korraldati 2009. aasta ETV-s üle kantava emadepäeva kontserdi juurde telefoniannetuse. 45 000 dollari suuruse panuse andsid ka väliseestlased Eesti Ameerika Fondi (EAF) kaudu. Kogunes veel eraannetusi ja MTÜ Heategevuskeskus kandis 1,36 miljonit Šveitsi firma arvele.

Kolmanda osamakse 2010. aastal otsustas enda kanda võtta Eesti ja Švetisi koostööprogramm läbi sotsiaalministeeriumi. 2012. aastal vormistas EAF Kulli ja Kallaste õnneks laenuna mõeldud summa ümber annetuseks. Lokomat oli täie õiguslikult Riina Kallaste MTÜ Diana Arenduskeskus nimel.

960 trenni aastas

Kallasted korraldavad tegevust läbi kahe ühingu – MTÜ Diana arenduskeskus alustas kui lastelaagrite korraldaja, Adeli Eesti OÜ kaudu korraldatakse põhitegevus ja ollakse ka koostööpartner haigekassale, sotsiaalkindlustusametile (SKA) ning töötukassale.

KUIV TRENN: Eelmise aasta lõpus läks kõnniroboti teine mootor katki, vastasel juhul hoiaks Sveni jalgu füsioterapeutide asemel roboti tundlik ja täpne haare. Foto: Rauno Volmar

Selleks, et Adeli saaks kasutada MTÜ vara, sõlmisid kaks ühingut omavahel lepingu: Adeli saab õiguse kasutada masinat, kuid võtab kohustuse katta kõik masinaga tekkivad kulud. Ahti Kallaste sõnul on süsteem alati toiminud ja enam poleks ka mõtet kõnnirobotit Adeli nimele vormistada. „Mis vahet sel oleks?” küsis ta.

Kõnnirobot on vaid üks osa füsioteraapiast, üks osa taastusravist. Seda hinnatakse kõrgelt, sest esiteks jaksab masin inimest kanda pikemat aega ja teha tema jalgadega täpsemaid liigutusi. Niivõrd intensiivset trenni ainult füsioterapeutide abiga teha ei saa. Robotile kinnitatu näeb enda ees ekraanil ka liigutuste tegemise tagasisidet. See annab väärtuslikku infot raviarstile ja motivatsiooni patsiendile.

Kuigi kõnnirobot on hetkel katki, saab seda osaliselt ikkagi kasutada ja on füsioterapeutidele suureks abiks.

Esimese kolme aastaga käis kõnnirobotil üle 200 patsiendi pea- ja seljaajukahjustusega patisentidest sünnikahjustuste ja pöördumatute haigustega patsientideni. Ravile tulnute keskmine vanus oli alla 30 aasta. Hilisem statistika näitab, et aastas teeb robot üle 960 trenni, keskmiselt käib Adelis 75 patsienti aastas, kes pääsevad robotile 13 korral – on neid, kes vajavad robotit kord või paar, on neidki, kes käivad masinal üle saja korra.

IMED MASINAL: Riina Kallaste ei kahetse viimastel aastatel kahjumlikuks osutunud projekti tegemist. Paar noort on tänu kõnnirobotile taas jalad alla saanud. Foto: Rauno Volmar

"Kuna masin oli heategevusrahade eest ostetud, ei teinud me algusaastatel valikuid, kes masinale pääsevad. Käisid erinevad, väga keerulised, ka kontaktuuris põlvedega patsiendid," selgitas Riina Kallaste. Robot on aga ülitundlik, selle ideaalse töötamise eeldus on, et patsiendi põlved on terved. Peensüsteem läks teinekord rivist välja. "Meil polnud südant ära öelda, et üks [patsient] sobib ja teine ei sobi," märkis Riina Kallaste. Nüüd ollakse ettevaatlikumad.

Heategevus teeb vaeseks

Kulutusi on pidanud Adeli katma viimase kahe aasta jooksul enam kui 15 000 euro eest.

Roboti garantiiaeg lõppes 2011. aastaga, edaspidi tuleb igal aastal maksta hoolduse eest 5040 eurot. 2016. aastal läks katki roboti üks mootor, 2017. aasta lõpus teine. Ahti Kallaste näitas Exceli tabelit: Adeli maksab iga kõnnitunni eest peale rohkem kui kaks eurot.

Haigekassa ja sotsiaalkindlustuse Adelile pakutud hüvitis patsiendi ravi eest ei kata hüppeliselt kasvanud kulusid. „Eeldus oli see, et hinnad hakkavad muutuma. Et saame jätkuvalt riikliku keskmise hinnaga teenust osutada,” rääkis Ahti Kallaste, kes möönab, et ehk oleks pidanud tõesti roboti ostmise aegu arvestama ka võimalike lisakuludega. Eluiga võiks Lokomatil olla veel vähemalt kümne aasta jagu.

„Me ei saa peale maksta,” ütles Riina Kallaste pead raputades. 2016. aasta alguses ütles Adeli haigekassale ja sotsiaalkindlustusametile, et ei soovi enam füsioteraapia pakkujana nende partner olla. Muude teenuste osas koostöö jätkus.

"Mingil hetkel saab masina best before otsa. Heategevuse korras ei tooda asjad end kunagi ise tagasi."
Ahti Kallaste, Adeli Eesti OÜ juhatuse liige

Kadri mõistab ka kulutuste kasvu – kõik ju teavad, et masinad kuluvad. Aga kuidas haigekassaga koostöö lõpetamine läheb kokku sellega, mida esialgu kümne aasta eest annetajatele välja kuulutati: kõnnirobotile pääsevad kõik noored, kes seda vajavad?

Riina Kallaste sõnul saab kümnendi tagune eesmärk endiselt täidetud. Töötukassa rehabilitatsiooniprogrammis saavad osaleda inimesed vanuses 16 kuni 65. Ka ei pea end eraldi töötuks registreerima. Rääkida sellest, et erafirma kasutab annetusrahade toel ostetud masinat eraklientidele müügiks, ei pea Ahti Kallaste sõnul samuti paika: 70-eurose ravitunni soetavad umbes kümme inimest kuus. Nende seas on ka Eero-Erkki Rebane, kes saab püsikliendina allahindlust. Käib ka üks soomlane ning üks Ida-Virumaa poiss, kes Londonis elab.

Kadri aga ei saagi töötukassa kaudu teenust, sest ta õpib ülikoolis kaugõppes, mitte päevases õppes.

Adeli koostöö töötukassaga on igati mõistetav: seekord oli nende määrata, millise hinnaga nad teenust pakuvad. Kui haigekassa pakkus tunnise ravi eest kompensatsiooni pea 20 eurot ja SKA veel vähem, siis töötukassalt oli võimalik küsida kompensatsiooni 48,51 eurot. See andis võimaluse tõsta pisut spetsialistide palka ja katta jooksvad kulud. Kasumi lubavad Kallasted paigutada Lokomati remondifondi.

Aga dividendid?

„Naeruküsimus!” pahvatab Riina Kallaste naerma. „Kui jõuame aasta lõpuks kergesse plussi või nulli, on hästi,” märgib Ahti Kallaste, „Lokomat ei ole äriprojekt.”

Rohkem raha – vähem teenust

Teiseks on töötukassa programm kompleksteenus, mis tähendab, et füsioteraapia on vaid üks osa kolmest-neljast teenusest. Seega, kui Kadri tahab käia kõnnirobotil (mis on omakorda füsioteraapia osa), peab ta osalema veel näiteks psühholoogilises nõustamises või logopeedilises abis või siis käima sotsiaalnõustamises.

TÖÖTAVAD MIINUSEGA: Ahti Kallaste selgitab, et vaadates vaid kõnniroboti kulusid-tulusid, teenisid nad enne töötukassa kasuks otsustamist iga tunniga paar eurot kahjumit. Foto: Rauno Volmar

Konks on selles, et kõik need teenused peavad mahtuma ühe aasta ja 1800 euro sisse. Isegi kui kõik 1800 eurot saaks kulutada vaid Adeli füsioteraapiale, jaguks sellest 36 korraks. Niisiis kui haigekassa hüvitas patsiendile 60 tundi füsioteraapiat aastas, võib jämedalt võttes märkida, et uue süsteemiga on võimalik Lokomatile pääseda poole võrra vähematel kordadel.

Lisaks oleks nutikam vaadata hoopiski Haapsalu kõnniroboti poole, sest selle hind on umbes kolmandiku võrra väiksem – sama raha eest rohkem teenust.

Aga seda, et tervishoiuteenuste programmides nagu haigekassa või sotsiaalkindlustusameti kehtestatud tasud on liig madalad, tundis ka Haapsalu neuroloogiline rehabilitatsioonikeskus, kes lõpetas SKA-ga koostöö möödunud aastal.

„Meil on kõige vanem masin. Meil on aeg kuludeks käes. Varem või hiljem jõuab see ka neile,” sõnab Ahti Kallaste viitega Haapsalule taastusravikeskusele ja Tallinna lastehaiglale, kus veel sama firma robotid on.

Masina best before saab otsa

Kallasted on kaalunud ka võimalust vana Lokomat Šveitsi firmale tagasi müüa, et saada seemneraha uue masina ostmiseks. Adeli on aga viimastel aastatel miinuses või napilt kasumis olnud, maksuvõlgadest rääkimata – kas oleks võimalik uus masin osta?

„Kas tahaks – on küsimus,” vastas Ahti Kallaste ja pidas kandva pausi. „Kui uus osta, saab seda teha vaid teenusena, millel on ka hind taga. Heategevuse korras ei tooda asjad end kunagi ise tagasi.” Tõsi – kõik kolm Eestis olevat kõnnirobotit on ostetud annetuste toel.

Samas nentis Ahti Kallaste, et ei saaks öelda, et Lokomati alla pandud raha oleks maha visatud: „See periood, kus sai teenuseid osutada, oli väga produktiivne. Aga mingil hetkel saab masina best before otsa.” Üks asi on osta heategevuslikus korras uus masin, teine asi seda töös hoida.

Kas on olnud hetki, kui kahetsete, et üldse kogu selle jandi enda kaela võtsite?

„Mitte kordagi!” vastas Riina Kallaste sekunditki mõtlemata.

„Minul üsna tihti. Mina loen raha ja mõtlen, milleks seda vaja oli.” sõnas Ahti Kallaste.