„Tead mis, Olgo? Proovime järgi, mis puust see pill on,“ ütles mulle ajateenijast autojuht anonüümseks jääva riigi kaitseväes. Olime metsateel maasturiga Mercedes-Benz 250 GD ja meil oli igav. Seega oli vaja teha midagi sõdurlikult rumalat, et natukenegi tuua rutiini absurdset vaheldust. Hakkasime „sõdurikindlaks“ (otse väljendudes – lollikindlaks) peetava maasturiga kurve, külg ees, läbima ehk driftima. Pärast kaheksandat või üheksandat kurvi maanduski mersu kraavis. Palju ei jäänud puudu katuse peale maandumisest. Mäletan, kuidas õhevil põskedega autojuht entusiastlikult uuris: „Päris hea, eks ju? Peaaegu nagu seal kiiretes ja vihastes.“

Noh, mitte päris. „Kiiretes ja vihastes“ on autode kiirus vähemalt kolm korda suurem kui 50 km/h ja tegelased autojutimisel oluliselt kogenumad kui 20aastased poisikesed. Panusedki on kõrgemad kui tüütuvõitu distsiplinaarmenetlus.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel