Eesti Ekspressi Suur Ratsaretk on nüüdseks lõppenud. Retk kestis 24 päeva, mille jooksul läbisid Ekspressi usinad töömesilased Aivar Juhanson ja Madis Jürgen hobuste seljas Vana-Vastseliinast Hiiumaale umbes 540 km. Juhansonil ja Jürgenil oli see kolmas kord ühest Eesti otsast teise sõita. Peaaegu sama teekonna ratsutasid nad läbi 25 aastat tagasi.

Suur ratsaretk
Lõpuhetk videos:
Hullumeelsed Vana-Vastseliina hobused on jõudnud Hiiumaale Kõpu tuletornini välja! Sellega on meie ratsaretk lõppenud. Parimate emotsioonidega. 
Erkki-Sven Tüür tunnistas, et see oli sürreaalne olukord – vaatad köögiaknast õue ja näed kaht ratsameest rõõmsalt lehvitamas.
Nõgisto meenutas oma esimest ja ainust ratsutamiskogemust (väga ammu Ruhnu saarel). Kargas siis Riinatiinale sadulasse ja tegi oma ratsatuuri nr 2.
Hiiumaal on meid vastu võetud parimal võimalikul moel!Esmalt kohtusime Heiki Ernitsaga, kes lohistas lamamistooli õue peale, et oleks mõnusam vaadelda rännumeeste hobuseid.
Hiiumaa rahvas tuli sadamasse vastu!!!
Triigis sõitsime Vigala Sassi värava tagant ka läbi. Elo polnud kohal ja me ei hakanud sisse tungima.
Triigi sadamas kohal. Kohvikut siin enam pole. Paneme priimuse üles ja asume suppi keetma. Praam läheb kell kaheksa.  Hiiumaa mees Koit Tikk tuleb hobuseveo-treileriga Triiki vastu. Ja laeva peale lähevad hobused autos.
Teel Maasilt Triigi sadama poole sõitis meile jalgrattaga ligi rõõmsa näoga proua. Võttis korvist purgitäie kama ja jootis selle neile keresse. Hobused said õunu (saarlane ütleb ÕUNI). Proua oli Riina. Kavandi külast Uue-ellu talust.
Täna tõttame Triigi sadamasse. Tuleb orgunnida auto hobuste üleveoks. Pool kaheksa õhtul läheb praam.
Maasi ordulinnuse lähedal ööbisime lahke pererahva juures, kus peremees Tiidu abiga hobustele kopli püsti panime (õunaaia kõrvale!!!). Siis saadeti meid sauna leili võtma ja sealsamas saunamajas me ka ööbisime. Saunamaja oli peretütre disainitud ja ükskõik, mis nurga alt vaatad - kõik näeb siin välja nagu mingis kuulsas ja paksus interjööriajakirjas. (Tütar ise on juba mõnda aega kuskil kaugel soojal maal)
Hanna sõitis hobusega ja õhtuks tegid tüdrukud meile koogi!!!!
Pildil on Hanna ja Mia.
Õhtuks jõudsime Maasi ordulinnuse juurde. 22 aastat tagasi jutustas meile siin toredaid lugusid Tasane Selma. Nüüd on Selma linnas, Maasil tervitasid meid Selma noored sugulased. Riina Paat kolme tütrega (Hanna, Mia, Sofi).
Orissaare poe ees ronis üks noor daam Johni hobuse selga ja kuulutas, et läheb kohe sellele mehele, kes talle hobuse ostab!!!
Jätsime Katriniga hüvasti ja juba leidsime miljonite lemmiku Linna Ivo oma õue peal lesta puhastamas.Iff pakkus kohvi ja hobused pügasid vastuteeneks muru.
Keskpäeval ratsutasime Muhus elava kuulsa kirjaniku Katrin Pautsi mürkrohelise maja ette.Krimikirjanik Pauts sai ruuna pätitegudest kuuldes oma uute teoste tarvis hädavajalikku ainest.
Tihusel on 228 hobust. Martini juurest saadud hobuste Roosi ja Retiga ratsutasime 22 aastat tagasi Muhumaalt Vilsandi saarele.Vaatame, kes seekord tuntud muhulastest teele jääb.
Martin rääkis maausust ja muhulaseks olemisest ja sellest, mis värvi eesti hobust kõige rohkem osta tahetakse.Õige vastus: võik.Lakk, saba ja jalad mustad, ise kollane.
Tihuse ratsatalu neiu Kaia sõitis meile Muhumaalt treileris Virtsu vastu. Väike laevasõit ja olimegi Muhus!Tihuse vana ja noor peremees Martin ja Reedik Kivisoo.
Hobused jalutasid auto peale ilma igasuguse probleemita – nagu käiks nad iga päev väiksel tripil!!!
Hobused täitsid enne praami peale minekut kõhtu. Kell 9 väljume Virtsust Muhumaale!
Teel Virtsu (Pivarootsis) uurisime, ega maestro Andrus Vaarik äkki kodumail ei ole. Ei olnud. Aga aed oli lilleõites ja akna raamid särasid, nagu oleksime Itaaliasse jõudnud!
Peeter Tooma perekond paistis hobuse otsast niimoodi:
Käisime poolel teel Virtsu Peeter Toomale tere ütlemas. Peeter nõudis müriseva häälega, et me teda oma reisile kaasa võtaks. Näitas maja, mille ta puu otsa ehitas. Ja kui lahkuma hakkasime, rõkkas üle õue: jippikajeeee!
Lisaks Epule, kes ratsutab Kohvri seljas, saadavad meid ka kolm koera – Betti, Polli ja Nublu. Betti ise on puhtatõuline borderkolli. Ülejäänud on Betti lapsed, kes on sündinud lihtsalt armastusest.
Epp saduldab segaverelise ruuna Rakett (hüüdnimega Kohver) ja saadab meid Mereäärse küla poole. Siht ise läheb Virtsu poole. Õhtul kell kuus kavatseme Virtsus praamiga Muhumaale sõita.Selle merevaate pildistas John samal ajal, kui Madis Epu tuppa kontori sisustas.
Perenaine Epp.
Täna hommikul avasime silmad Varbla kandis mere ääres surfiõpetaja ja hobusefanati Epp Hundi juures, kelle elamise me oma hobu inventari täis tassisime.
Epp fännab surfi, hobuste, maaelu ja kõige muu loomuliku kõrval ka tõsiseid terariistu. Väike valik Epu sahtlipõhjadest väljaotsitud nugasid.
Madis kirjutab pikemalt, millega Johni ruun Priit Pedajase juures hakkama sai.http://www.delfi.ee/article.php?id=83415143
Madis räägib, kuidas neil siiani läinud on!http://www.delfi.ee/article.php?id=83411445
Homses Eesti Ekspressis on persooniks just need tegelased, kes Johni käe läbi lõbusa ilme said. 
Täna oleme teel Varbla poole!
Priit Pedajas ühe tundmatu tüübiga. Pool tundi pärast kalasaagi koju toomist praadis Pedajas värsket ahvenat. Värske filee, soola ja pipraga. 
Sel nädalal Ekspressis... (John joonistab.)
Eile käisime koos Priit Pedajasega kalal. Viisime õhtul võrgud merre ja võtsime hommikul välja. Saak: kuus ahvenat, neli särge, üks lest, üks koha. 
Täna on kallanud päev läbi vihma, oleme istunud Pedajase juures ja John on joonistanud persooni.Rõõm on teatada, er Tõstamaa tüdruk Laura teatas, et oli võtnud sõbranna kampa ja oma hobustega mõõduka pikkusega maastikusõidu teinud (ma arvan teadvat, kust tuli inspiratsioon).On ka asi, mis muret teeb. Hobused on hakanud aru saama, et me ei vea kaasas generaatorit ja et meie elektrikarjuses pole särtsu.Aeg-ajalt astuvad lihtsalt läbi nööri. Ära ei lähe. Neli meetrit eemal söövad kõrvu lingutades rohtu. Õnneks nad tulevad kohe juurde, kui krõbistad karbikest.
Siit tuleb Margot Visnapi raamatusoovitus järele jäänud suveks: Vahur Afanasjevi "Serafima ja Bogdan", Armin Kõomägi "Lui Vutoon" ja Käbi Laretei "Vihmapiisad  ja kuupaiste”. 
ÕunaEndlid Mära ja Ruun. Pedajase õunapuu vastu suunatud vägivallaaktis osales pealtnägijate sõnul ruun (pildis paremal).Pedajas (rõõmsalt itsitades): Ta võttis selle puu ikka väga metoodiliselt ette!Jürgen: Ma toon sulle sünnipäevaks uue õunapuu! Margot: Ärge põdege, nagunii nad (õunapuu) meil siin õieti kasvama ei lähe!
Kohvilauas teatati meile kibe tõde, et kümme aastat hoogu võtnud noor õunapuu on langenud Johni apla ruuna saagiks.Ruun Reemus sõi kõigepealt ära ühe pisikese õunapuu ja pärast hävitas ära kõik noore õunapuu õunad.
John ristis oma ruuna seepeale Õuna Endliks.
Nüüd sõitsime lavastaja Priit Pedajase ja teatrikriitiku ja toimetaja ja endise hea kolleegi Margot Visnapi juurde, kelle (suve) elamine on Kastna.Kuna Pedajas on kõva kalamees, viisime õhtul võrgud merre.Ja hommikul võtsime võrgud välja.Kuus ahvenat, neli särge, üks lest, üks koha. Pedajase kommentaar: Vähe!Margot: Ei ole midagi vähe, täitsa hea!
Tõstamaal käis John poes ja selle aja jooksul trimmerdas Riinatiina poe-esise haljasala korralikult puhtaks.Hakkasime Tõstamaale Kastna poole liikuma ja märkasin noort daami suure Tori tõugu hobusega.Saime tuttavaks ja Tõstamaa tüdruk Laura Pärna (nii on noore daami nimi) saatis meid oma Lennaga lahkelt Kastna kirikuni.

Kuulsa kunstniku Aivar Juhansoni püksid said "vihma ja igasugu asju".
Kui hobustel oleks valida 30 kraadise kuumuse ja kerge vihma vahel, eelistaksid nad vihma.Kui tuleb tõsine padukas ja me juhtumisi paigal seisame, keeravad hobused tagumikud sinnapoole, kust poolt sajab!
Täna sõidame mantlid seljas ja kraed püsti. Sajab.Eile ületasime Audrusse saabudes üht heinamaad ja nägime kaht lehvitavat kuju tee ääres seismas. Kolleeg Greete oma elukaaslasega.Ronis hobuse selga ka (esimest korda elus) ja premeeris meid vanaema aiast pärit kurkide ja tomatitega.
Nüüd Audrust edasi Tõstamaa poole!
Arnemanni peatselt 90-aastaseks saav ema Hilda vaatas hobuseid, kes tema akna all rohtu sõid, ja ütles silmade särades, et lööks kohe rõõmu pärast laulu lahti!!!
Öobisime Raul Arnemanni, Montreal OM-i pronksmedalivõitja (sõudmine, neljapaat) juures. Olümpiasangar meenutas vana rahva tarkust, et kui muu rohi enam ei aita, siis lehmasitt ja vankrimääre on need rohud, millest kindlasti abi on.
Hommikul 9.45 poseerisime võõrustajate Annika ja Kaupo (ja nende külalistega) Vaskräämas.
Pärnu jäi seljataha. Nüüd Aidusse olümpiasangar Raul Arnemanni juurde!
Pärnu Moodsa Kunsti Muuseumis leidsime Mari Soosaare, kes oli siin ka 22 aastat tagasi, kui Pärnust läbi ratsutasime.
Pärnus läks tükk aega enne, kui jõudsime Uue Kunsti Muuseumi, sest käimas on Weekend ja kõik Weekendi naissoost külalised tahtsid Johni vuntsi keerata ja hobusele pai teha.
Ületasime Pärnu kesklinnas silla ja ükski vastutulija ei pistnudki põgenema (nagu eelmine kord).
Öö ajal olime Vaskrääma külas Seljaku talus Seljametsa muuseumi direktori Annika Põltsami juures.
Oleme jõudnud Pärnusse! 
Varsti sõitis meile metsa vahel vastu 1978. aastal välja lastud Saab, mille juht pidas auto kinni ja küsis, kas me pole näinud kolme poissi punnvõrridega. Et võrrid on ära lagunenud, ja ta tuli neile järele (autol oli järelkäru).Ja nüüd, umbes kell kuus õhtul, tuli vana Saab unnates, võrrid ülestikku järelkärus, ja sõideti Pärnu poole. Täpsustatud andmetel oli sel punnvõrril purunenud väntvõll ja ülejäänud kahel kumm.
40 km inimtühje noolsirgeid metsateid. Ja äkki teeservas kolm Pärnu kutti punnvõrridega kahepäevasel matkal. Ühel lagunes ära kepsu laager, teisel läks katki sisekumm, aga loodavad täna Pärnusse jõuda.
Täna 11.30 läksime Meose veskit vaatama, kus peatusime 22 aastat tagasi. Vastu astus Henrik Ilves, EPL majandustoimetaja!!!!See on tema esivanemate veski.Kolleegide kohtumine Meose veski õuel Halliste jõe ääres.
Eile õhtul teel Kanakülla nägime silti, mis juhatas EV aegse põllumajandusteadlase Artur Ekbaum sünnikohta.Vaatasime maja üle, see oli vägev villa, aga õnnetus olukorras.Kohe samas kõrval elav Maido kasutas Eesti maaelust rääkides krõbedaid sõnu: "Juba mu kadunud ämm ütles, et saabub aeg, kui Viljandist Pärnuni pole kuulda kukelaulu. Nüüd on see aeg kätte jõudnud!!!"
Pererahvas Kaja ja Mati Ilvese Vardja talu on Halliste jõe kaldal ja nad pakuvad huvilistele kanuumatku kas Pärnusse või Torile.
Rõõmus hommikune John koos perenaise Kajaga.
Täna öösel olime Kanakülas Vardja talus, mille vanas rehielamus filmiti 1998. aasta juulis “Ristumine peateega”!
Sattusime 7 km enne sihtkohta olukorda, kus meie tee lõikas ära värskelt kaevatud kraav. Tuleb 5 km tagasi sõita!!!!
Teel Kanakülla sõitsime läbi Rimmu külast, kus polnud näha ühtegi inimest. Seevastu hakkas silma ägedaid eestiaegseid maju.
Täna hommikul kell kaheksa keetis kuduja Merike meile Anu Raua talus kohvi, John joonistas pildi külalisteraamatusse ja alustame teed Kanaküla poole.
Eilses päevas oli omajagu draamat. John sai teate, et lähedane inimene on sattunud raskes olukorras haiglasse. Oli vaja kuidagi Heimtalist Raplasse saada.John oli unustanud Kivi turismitallu oma ägeda pussi, Anu tuli meile Heimtalisse seda ära tooma, ja kui kuulis Johni lähedasest, kes haiglasse sattus, pakkus kohe oma autot, et käi Rapla haiglas ära!!!Haiglas sai käidud, suur aitäh Anule!!
Veel üks modernistlik 30ndate taluköögi makett. 
Jürgen ja Juhanson osalesid õõvastava õudusfilmi võtetel!!!
Tegelikult käisime Heimtali muuseumis ja vaatasime näitust “Toimumata jäänud tulevikud”. 1930ndatel ilmunud ajakirja “Koduperenaine” ainetel olid noored arhitektid loonud modernistlikke taluinterjööre. Need olid pisikesed, aga vägagi elutruud!
Madis kirjutab tänases Ekspressis pikemalt, kuidas neil seni läinud on! http://ekspress.delfi.ee/elu/kaks-nadalat-sadulas-ule-200-kilomeetri-labitud?id=83340725
John saab täna 56. See tore pilt on tehtud Anu Raua muuseumis, kus EKA moeeriala tudengid panid meile tanud pähe ja rääkisid meile rahvuslikest peakatetest üht-teist asjakohast. Näiteks, et missugune näeb välja kabi-tanu, mis on peas Madisel (paremal). Sünnipäevalaps on vasakul. 
Anu Raud käis hommikul meie hobuseid joonistamas. Mina hoidsin vihmavarju. 
John joonistas eile Ekspressi persooni kohtunik Julia Katškovskajast. Toomas Sootsi Leeli talu atmosfäär oli Johnile persooni joonistamisel inspiratsiooniks, sest talu on tihedasti Toomas Sootsi isa Lembit Sootsi maale, graafikat ja joonistusi täis.
Me sõitsime 31 km Toomas Sootsi juurest Heimtalisse Kääriku tallu Anu Raua juurde, ja siin olime ka ööd. Magasime aidas, kus on kangasteljed ja lõhnab kasevihtade järele, mis ripuvad laes.Umbes seitsme ajal hommikul tuli Anu välja ja hakkas hobuseid pildistama, ise ütles: siin pole oodata midagi! Kui hobused õue peale tuuakse, siis tuleb ju neist vaip teha!!!Pärast söötis hobustele suuri ümmargusi näkileibu ja hobustel oli hea meel!

Hommikuks sõime kaerahelbeputru ja suurim hitt oli see, et leiva peale määriti võid ja kartuliputru, mis oli tehtud küüslauguga. Ja siis läks sinna leiva peale veel juustu ja vorsti ja tomatit.
Eile olime hobuste seljas 11st saati ja jõudsime vaibakunstnik Anu Raua hoovile pool kaheksa õhtul. 
Riinatiina sööb vaibakunstnik Anu Raua õue peal rohtu. Heimtali külas, Kääriku talus.Anu juba pildistas meie hobuseid eest ja tagant ja lubas nad kunagi vaiba sisse panna.
Mõned kilomeetrid enne Heimtalisse Anu Raua juurde jõudmist sattusime Kivi turismitallu, mille sarmikas perenaine Anu meile lahkesti kohvi ja võileibu pakkus.Lisaks rääkis Anu meeleoluka loo oma kirjust kanast, kes herilase alla neelas, nõelata sai ja näost paiste läks nagu seapõrsas. Kui paistetus alanes, oli kana näost kortsus nagu 70-aastane.
Viljandimaal elav endine ratsamees Heino Laiapea otsis meid eile Leeli talust üles, tuli ja kinkis meie hobustele kastitäie kuivikuid.
Madis ja John käisid külas tekstiilikunstnik Anu Raual. Mida Anu rääkis, vaata juba videost!
Madise ja Johni hobuste Reemuse ja Riinatiina vastutav väljaandja Joosep Tikk käis ratsanikel külas ja ütles, et hobused näevad välja vähemalt sama head, kui nad olid minnes!
Homses Eesti Ekspressis on persooniks kohtunik Julia Katškovskaja. Vaata videost, kuidas sündis Johni illustratsioon!Leeli talu atmosfäär oli Johnile persooni joonistamisel kõvasti abiks. Leeli talu suur saal on tihedasti Toomas Sootsi isa Lembit Sootsi maale, graafikat ja joonistusi täis.
Alustame teekonda Leeli talust vaibakunstnik Anu Raua juurde Heimtalisse. See on pikk minek, 30 km.Toomas Soots saadab meid Leelilt Heimtali poole teele.
Kaks päeva tagasi oli Eestis veel kuum. Madis ja John olid siis parasjagu Kaagjärvelt Kullile suundumas:
Viljandimaal elav endine ratsamees Heino Laiapea otsis meid Leeli talust üles, tuli ja kinkis meie hobustele kastitäie kuivikuid.
Kella kuue paiku eile õhtul jõudsime Karksi-Nuia tsentrumis asuva COOPi poe ette, kus meid avastas Sakala reporter, kes kahtlustas, et oleme kuskilt kaugelt ja eksootiliselt maalt.
Teel Lillist Karksi-Nuia sattus meie teele täiesti tühi maja. Läksime ligi, siis hakkas lapsi välja pudenema. Ja teiste hulgas oli see väike julge tüdruk. 
Öö vastu tänast veetsime Leeli talus. Pildil on Leeli talu peremees Toomas Soots.Toomase isa Lembit Soots oli Torontost Eestisse tagasi tulnud kunstnik ja ärimees, kes taastas siin oma vanaisa talu. Poeg Toomas ajab asja edasi koos kanadalannast naisega. Eile õhtul improviseeris Toomas meile oma tsaariaegsel Schröderi klaveril ja näitas isa maale, mida on siin väga palju. Toomas kattis uhke õhtusöögilaua ja rääkis, kuidas tal siin talus töö kunagi ei lõpe, kuidas ta muretseb, et vana kombain vastu peaks ja et kuivati ei jupsiks. Muresid on põllumehel lõputult.
Eile õhtul juhtus see, et kui hakkasime Nuiast Leeli tallu sõitma, seisis Karksi-Nuia külje all teeservas auto, mees hüppas välja ja ulatas mulle pudeli šampanjat ja nimekaardi. Ütles, et on terve pere, laste ja lastelastega meie sõidule kaasa elanud.
Sellised kauboid seisid eile Taagepera lossi ees. Nimeks on neil Madis ja John.
Lilli talu noorpere.
Lilli talu vanapere.
Paneeritud nõgesed Lilli talus.
Lilli talus magame pühapäeva puhul kaua. Mina asun arvuti taha kell kuus.Lilli loodusemaja perenaine Ly Laanemets oli varsti pudru ja muu hea paremaga ootamas. Hommikusöögi vaieldamatu hitt oli paneeritud nõgesed! Nüüdsest saab minust suur nõgesepaneerija. Munasse ja tatrajahusse kastetud nõgeselehed näevad pannil välja täpselt nagu räimed!!! Ja maitsevad jube hästi!Ly tütar Liina Laanemets, kes on praegu väikese tütrega kodune, aga oli varem Keskkonnaameti kultuuripärandi spetsialist Karula ja Soomaa rahvuspargis, aitab praegu emal siin loodusmajas lastele laagreid korraldada.
Liina Laanemets paneb oma hobuse ka sadulasse ja viib meid olulise proua juurde, kelle nimi on Alli Laande. Alli on koostanud mulgi keele õpikuid ja koos Jaak Kõdariga kirjutanud näidendeid ja aidanud igati säilitada Mulgi kultuuripärandit.Alli ütles, et ei kao see mulgi keel kuskile, nüüd on ta vähemalt raamatus! (Sõnaraamatud, aabitsad, töövihikud jne)Alli: “Mulgist võib inimene saada, aga inimesest mulki ei saa kunagi.”
Täna õhtul lähenesid Madis ja John Taageperale. Tibas vihma ja esimest korda 11 päeva jooksul tuli rohkem riiet sellega panna.
Täna õhtul oleme Lilli külas, mis on väga kobe küla. Seal elavad ema ja tütar, kes haldavad looduskeskust.
Pärast Holdret jõudsime Taagepera mõisahäärberi juurde, kus Taagepera rahvas meid aplausiga tervitas.Külarahvas oli kogunenud pidu pidama, söödi pannkooke ja degusteeriti moose – mis Johnile suurt rõõmu tegi.Senikaua, kuni John moose sisse vohmis, upitasin mina kohalikke lapsukesi Riinatiina selga ja maha.
Holdre mõis on 22 aastat täpselt samasugune olnud. Miks ometi?
Sama olukord, mis 22 aastat tagasi:
13.05 jõudsime Holdresse, kus bussipeatuse juures oli koos väike grupp vanemat sorti rahvast - toimus külakokkutulek!!! Üks kohalolijatest, Pille Köörna, suur hobusesõber, kutsus meid enda juurde lõunapausi pidama.
Põgus paus Lasa järve ääres kella 12 paiku.
Kell seitse hommikul hakkasime Liivakese järve äärest edasi minema. Suund - Holdre, Taagepera ja Lilli küla, mis on juba Mulgimaal.
Läinud öösel peale kahte tõmbasid hobused minema! Läksid läbi karjusenöörist. Nad ei pannud seda lihtsalt pimedas tähele.Madis otsis üles ühed krõbinad, mis hobustele hirmsasti meeldivad, raputas neid usinasti ämbris (mis talu koerad väga närvi ajas), jooksis suspede väel sinnapoole, kuhu hobused olid oletatavasti läinud. Ja ennäe - juba ilmus pimedusest nähtavale hall maias mära!!!!Kõik ok! Hobused käes!
See talu, kuhu me kohe rühkima hakkame, kui päike enam nii väga ei keevita, on Valgamaal Kulli külas Liivakese järve ääres. Kolm tundi astumist. 
Väikese Emajõe ääres võtsime hobustel sadula seljast, improviseerisime nöörist ja osakestest "elektrikarjuse" ja siin nad nüüd nosivad. Kolm-neli tundi on Pikre järveni veel vantsimise aega.Õhtul, kui suurem leitsak möödas, läheme edasi.
Perekond Markvart rääkis eile õhtul põllu peal, kas Eestis tasub põllumees olla ja kuidas heinaga tänavu lood on!
Talliomanik Piret Kötsi ütles täna hommikul, et tal on olnud sitt aasta. Just siis, kui tal oli kätte jõudnud sünnitamise aeg, suleti Valga haigla sünnitusosakond. Põlva haiglase ta veel jõudis, Tartusse poleks jõudnud.Täna hoiame sihti Pikre järve peale, kus me 22 aastat tagasi peatusime.Sinna on üle 30 km. Täna tuleb kuum ilm, vaatame, kas veame välja!
Mina magasin niisuguses kiiges. Magamiskotis muidugi mõista.John magas terrassil. Magamiskotis, madrats külje all.
Ärkame nagu ikka nelja paiku hobusekasvataja Piret Kötsi majas Kaagjärvel.  Hobused ööbisid seekord tallis ja Riinatiina akna all olid lilled.
Kuidas elab Kaido Kama ja mida ta elust arvab?
Madis kirjutab pikemalt perekond Kamadest: http://ekspress.delfi.ee/elu/suur-ratsaretk-kaido-kama-pere-lapsed-22-aastat-tagasi-ja-nuud?id=83303009
Madis ja Põim meenutavad, kuidas Madis 22 aastat tagasi 11-aastasele Põim Kamale hobust mängis. 
Praegu sõidame edasi Kaagjärve suunal ja vaatame, kas jõuame välja Pikre järveni, kus John eelmisel korral, kui me seal peatusime, Lennart Merist portree joonistas. Meil pole õrna aimu, kes selles järveäärses majas praegu elab ja mis sellest saanud on.
Triin Vissel räägib, kuidas temal on kombeks külalisi ja teekäijaid vastu võtta. 
Triin Vissel oli meile kella üheksaks katnud uhke hommikusöögilaua. Kohal oli ka Triinu õde Kerti. Ta võtab meid rõõmsalt vastu ja räägib, et see on suur rõõm, kui saabuvad külalised. Sest mis oleks kasu tema söögitegemisoskustest, kui kellelgi neist oskustest kasu ei oleks.
Savilöövile jõudes selgus hirmus asjaolu - mul oli lennanud sadula küljest minema oluline kott - kus sees oli mu diktofon arvukate intervjuudega, igasugu elektroonilised vidinad ja akud. Ja prillid, mis ma panen ette, kui ma kirjutan või loen. Kohutav!!!Me kiirustasime poodi, ja ju ta siis hoogsa traavimise käigust minema lendas, see oluline kott.John sõitis koos videomehega läbi teekonna Rõõmu Talust Põimu juurde. Kui nad tagasi tulid, oli Johni käes…
Täna liigume Põim Kama juurest edasi Triin Visseli juurde, kus tulevad meile vastu kaks väga tuntud meest!
18.58 õhtul jõuame Lüllemäe poe ette, et osta provianti, sest me läheme külla Põim Kamale ja tema perele.Ja kas sa kujutad ette – 13 minutit tagasi 18.45 pandi poeuks krõpsti kinni. Inimene õpib kogu elu. Kui hakkad hobusega poodi minema, võta rohkem aega. Õnneks käis videomees varem poes ära ja ostis kilo Kasekese kommi ja karbi jäätist (iirisetäidisega koorejäätis) ja päris tühja käega me polnud. 20.05 jõuame Savilöövi tallu ja pisike heledapäine Korp (poiss, kes saab kohe kolmeseks) jookseb paljajalu vastu mööda liivast teed. Jõuab üsna lähedale, jääb hobuste ette seisma, hõiskab rõõmsalt. Ja jookseb siis kindluse mõttes ema juurde tagasi. Ta ema on Põim Kama.22 aastat tagasi, kui hobustega Kama pere külas käisime, elasid nad kõik Liivakingul, kus isa Kaido praegugi elab.Põim oli siis 11 aastat vana. Erakordsete organisaatorivõimetega. Nõudis, et ma ta kukile võtaks ja kannaks seljas Küünimetsa järve äärest koju tagasi, kusjuures tuli joosta küll traavi, küll galoppi ja ületada mitmekesiseid pinnavorme. Tänutäheks korjas Põim oma hobusele (st mulle) peotäie ilusaid punaseid metsmaasikaid ja kiitis, et paremat hobust pole tal iial olnud.  Praegu on Põim valga valla kommunikatsioonijuht ja kolme lapse ema.
Ratsaretke kaheksandal päeval otsustas Madis, et on tarvis uut sadulat. Vana sadulaga libises Madis kaks korda hobuse kõhu alla, aga hobuse seljast on vaatepilt märksa huvitavam.
Hüppame kohe sadulasse ja hakkame Rõõmu talust Põim Kama juurde sõitma, kes oli 11 aastat vana, kui eelmine kord tal hobustega külas käisime.Foto tegi Viljar Särekanno.
Poole öö pealt (kell 4) ärkamine ei ole naljaasi. Päise päeva ajal võib niiviisi uni peale tulla!!!
Ja siis mõtleme selle peale, mida Kaido Kama rääkis, kui ma küsisin, kuidas Eesti riik siinkandis toimib. Kaido räägib, et küsinud sama asja ühe Võrumaa naise käest. Ja naine vastanud: Oi, mulle Eesti riik väega miildüs. Taad on siist kavvest nii illos kaia.(Mulle Eesti riik väga meeldib. Seda on siit kaugelt nii ilus vaadata.)
Hommikul istume Rõõmu lambatalu avaras köögis ja meenutame eilset päeva Kaika kandis. Näiteks seda, kuidas koorijuht Celia Roose rääkis, et kui ta ükskord vanaks saab, siis ta on väga paks ja väga väike ja üle õla on tal peenike rasvane pats. Ta istub aidatrepil, mõtleb sellele, mis elu jooksul tehtud, ja itsitab.Aga selleks peab praegu tegema ägedaid asju, mille üle kunagi on mõnus itsitada.
Rõõmu talu hobused läksid väga elevile, kui me Riinatiina ja Reemusega eile õhtul poole kaheksa paiku saabusime!
Madise ärkamine koiduvalguses. Eemalt vaatab pererahva üks üheksast koerast.
8.18 Helistab Taavi Libe Vikerhommikust, kõnnin lammaste vahel, ja räägin, kuidas meie retk kulgenud on. Taavi ütleb, et määgimine on stuudiosse kuulda.  Kuke kiremine jäi napilt välja. Enne pani vinge seeria maha, aga kui Libe kõne võttis, pani kukk suu kinni.
5.50 paneme köögis kohvivee tulele. Perenaine Liilia sai eelmisel õhtul kell 11 lambad joodetud ja räägib, et tööd on nii palju, et pole aega arveidki kirjutada...
Öösel magasime õues metsikult suure tamme alla ehitatud platvormil. Mina ühel pool puud, John teisel pool puud. Tähed paistsid, lambad määgisid.Kui 4.05 hommikul magamiskotist välja vaatasin, seisis mu nina all selline bänd.
Eile õhtul pani Kaido Kama oma ruuna, kelle nimi on Ekke Moor, sadulasse ja saatis meid Võrumaalt Valgamaale Lüllemäe külje alla Rõõmu tallu, kus on 800 lammast, sadakord kana, parti ja pärlkana, üheksa hobust (kolm karjakoera ja kuus murdjat, st valvurit), kolm hobust ja kass, kes igal hommikul teeskleb, et viskab vedru välja, aga kui keegi sellest välja ei tee, siis kargab püsti ja paneb jooksu...      Pildil on Rõõmu lambatalu perenaine Lilia Tali ja peremees Ants Kuks, mõlemad loomaarstid.
Käisime Kaika segakoori proovis. John tegelikult joriseb bassi ja mina tenorit, aga videost seda ei kuule. Jäägu miski ka kujutluse jaoks. Proovis kõlab laul "Määne om seo maa?". Dirigent on kohalik elanik Celia Roose.
Johni uhke šarž kaabuga poliitikutest on valminud! Miks just nemad, selgub homsest Ekspressist.
Veidi veel rebestada!Eesti Ekspressi ratsasalk jätab Kaika kultuurilukku tillukese, kuid igati väärika jälje 🙂
Madis on lõpuks oma obesega sinasõber. Mära nimega Riinatiina käib sabas ja karjamaal tuleb kohe juurde. 
Madis pintseldab tantsupõrandat. 
Kaido Kama Liivakingu talu.
Kuidas Ekspressi šaržikunstnik John tööd teeb?
Esiplaanil tantsuplats, tagapool esinemislava, mille prusse ja laudu mina kokku naelutan. Siin peal laulab reedel Kaika kuur. Võru keeles on selle koori nimi selline.
Täna magasime Kaido Kama laudalakas. Ärkasime hilja, sest kohe me hobuste selga ei hüppa (hilja tähendas 6.30). John hakkas Kaido köögilaua taga EEle persooni joonistama. Mina lähen koos kohalike meestega Kaika mäele laululava ehitama. See on Ekspressi panus Kaika suveülikooli ettevalmistustöös.Pildil on John Kaido Kama juures persooni joonistamas.
Kaido hobused ajasid meie omi mööda koplit taga. Lõpuks said sõpradeks.
Oleme jõudnud Kaido Kama õue peale. Kaidol on ka kaks hobust – hõbemust eesti tõugu ruun ja üks segavereline traavel. Lasksime meie omad ka koplisse. Praegu klaaritakse natuke arveid. Vaatame mis saab!
Õpetus ratsutamishuvilistele: kuidas istuda sadulasse nii, et sa istud hobuse selga, mitte kõhu alla (Madis on kaks korda hobuse kõhu all käinud). 
Kohtumine vaskussiga. Kahjutu loomake. 
Tervitused linnarahvale maarajoonidest! Pildil ratsanik John (kodanikunimega Aivar Juhanson).
Johni varjatud anne.
Hobused on Kuuba õue peal koplis ja muru saab pügatud ja kõik on õnnelikud. Tänutäheks, nagu ikka, jätame võõrustajale maha paraja portsu head värsket maasikapeenraväetist.Foto: Viljar Särekanno
22.38 Istume Võru Instituudi direkori Rainer Kuuba õuel pika laua taga. Õlilambid põlevad ja laual on kahte sorti suitsuliha, üks on "lahja" ja teine on "väkev". Lahja tähendas, et taid on rohkem, väkev on pekisem. Lauale tuuakse ka Kaido Kama tehtud õunaviin "Oma Aia Upin" aastast 2015. Kraade on selles surakas 65.
17.07 hakkab Rainer sauna kütma.Enne räägib saunaga nagu vana sugulasega, et kuidas elu läheb, ja et mis vahepeal teinud oled jne.20.20 läheb saunaks.
Umbes kell 14 jõuame Võru instituudi direktori Rainer Kuuba maamajja.Rainer paneb meid puid laduma. Käru, mida kasutame halgude vedamiseks, on raudratastega ja eestiaegne.
5. august, viies päev, pühapäev. Jälle äratus kell neli. Jube palju on pakkimist. Sest kui varem võttis mõned meie kodinatest enda peale videomees Viljar, peame nüüd ise hakkama saama.Lenno teinepool Aive andis meile kaasa enda tehtud leiba, kus oli palju seemneid ja mis maitses koriandri järele ja oli ülihea.Pärast kaheksat hakkame liikuma Vana Roosa suunas. Pool tundi saame kõnnitud, kui minu sadul ennast jälle hobuse kõhu alla keerab. Nagu ka esimesel päeval. Selge, et kui on nii palju pampe, on selline ilma raamita sadul paras peavalu.Katsume lähemal ajal minu sadula välja vahetada.Kell 12.15 esimene vihm üle tüki aja. Vahtra all varjus.
Paganamaa kõrgest vaatetornist vaatame kauni Eestimaa peale. Kui nüüd veel kuskilt süüa saaks! Helistan kõrge torni otsast Krabi kõrtsi. Kõrts on kinni, aga kõrtsiomanik Lenno Kangur ütleb, et tulge aga tulge, küll ta uksed lahti teeb. Ütleb, et on meie reisiga kursis ja oli ise juba mõelnud, et huvitav, kus kaudu nad mööda ratsutavad.Vähe sellest, et kõrtsimees meil kered täis söödab, pakub ka öömaja ja kutsub sauna!!!!
Liigume Krabi sunas (Eestimaa poole). Joodame tee peal hobuseid, ammutan neile järvest vett. Hetk hilhem avastan, et telefon on kadunud. Lähen järve äärde, kust vett võtsin, lükkan käe mutta, ja mis pihku satub, on telefon!!!. Töötab ka!Rõõmu kui palju.
Korneti poest väike saldejums! Viina kaasa ei ostnud.
Neljas päev, 4. august. Laupäev. Janis võtab oma jalgratta, et juhatada meid paganamaale Krabile. Enne ostame Kornetil kohalikust poest jäätist.Korneti linnamäel sõitsime mööda ühest olulisest majast. Filmis, mida Hardi Volmer teeb Johannes Pääsukesest, on see Taarka kodu.Johni ruun astub vahepeal kogemata Jaani jalgratta pedaali kõveraks ja vaene Jaan on sunnitud mõnda aega ratast käekõrval lükkama. Aga kohalike talumeeste abiga kangutatakse pedaal uuesti sirgeks.
Viljar Särekanno käis meiega kaasas ja tegi kolmandast päevast toreda kokkuvõtte. Miks lätlastel siiski kuus varvast on? Vastus peitub videos.
Ööbime Korneti järve ääres magamiskottides vabas õhus väliköögi moodi katusealuses. Oleme magamiskottides, sääsevõrgud peas nagu mesinikud. Uni on suurepärane.
3. august, reede. Rohtlad annavad meid Läti piiril üle Prangli Jaanile ehk Janis Preangelsile, kes on meile Lätis heaks teejuhiks.Janise naine on meid pool päeva oodanud, tema lambalihasupp on vaimustav. Pärast keretäit suppi on tunne, nagu oleks saanud nüri asjaga kulmude vahele paraja tou. 
Oleme jõudnud Lätti. Kornetis on mäed, mis paistavad Kalju Sapase meisterdatud vaatetornist, Hallimäe otsast.
Ratsanikke käis tervitamas Eesti Ekspressi peatoimetaja Erik Moora. Vaata videost, millega ta mehi üllatas!
Kuu aega järjest maasikamoosi söönud Kalju Sapas sõidab meiega juba 23 kilomeetrit jalgrattal kaasas. Jalgrattal käigud ei vahetu. Me arvame, et ta tuleb Hiiumaale välja!
Kohtusime kuulsa jääkaru-uurija Timo Paloga Pillardi külas. Timo ütleb, et jääkarud on tal selle kuumaga tiigis peidus.
Paar kilomeetrit enne Läti piiri oli Svjata Vatra Ruslan laste ja naisega tee ääres. Hobused vahetasid laste nõudmisel mõneks ajaks ratsanikke.
Luutsniku küla külje all, viissada meetrit pärast talust möödumist hakkasid meie viis hobust ühekorraga pissile. See on vist sama nakkav nagu haigutamine.Meiega on Rohtla pere kolmeliikmeline esindus. Nad on kõik kestvusratsutajad. Viivad meid Lätti.
Eile õhtu lõppes sellega, et käisime Suures Munas, Haanjamaa vingeimas söögikohas. Meid teenindas üks restoraniomanikest, IT-guru Linnar Viik, kes rääkis, et külastajate hulgas pole ainult turistid. Ka kohalik mees paneb puhta villase soki sandaali sisse, võtab proua käevangu ja istub rõõmsalt mõnel õhtutunnil nurgalauda sööma.Mille poolest restoran veel kuulus on, vaata juba videost. Videost võib leida ka kitsepiima.
Poseerime Mustahamba tamme juures. Väidetavasti oli siinses talus kunagi lätlasest sulane, kellel oli must hammas. Jube jäme puu. Meie viiekesi ümbert kinni ei saanud. Seda tamme on kasutanud oma gravüürides ka Günther Reindorff.
John on näidanud üles suurt inseneritaipu. Ta on monteerinud oma ratsapiitsa külge kärbsepiitsa ja nii kui mõni parm Johni hobuse peale maandub, nii ta piitsalaksu saab. Peale selle on ta monteerinud omale uhke veevõtusüsteemi. Millega tegu on, vaata videost!
Kolmas päev.
Täna sattus meie teele kohalik kuulsus Kalju Sapas, kes elab üksipäini mäe otsas. Mäe nimeks on Hallimägi.Kalju ehitab vaatetorni, ajab suured palgid ise püsti. Torn tuleb 17 meetri kõrgune, kust otsast näeb Lätti ja paistavad Korneti mäed.Kui Kaljul on kelmikas tuju ja ta sõbrad parasjagu Munamäe otsas on, laseb ta suure peegliga sõpradele valgust silma. Sõbrad helistavad, et ära lase, silmadel on valus.Kaljul ametit ei ole. Ta tegi kevadel maasikamoosi ja sõi seda kuu aega järjest, ämbritäie või kaks.Kalju on samasuguse kaliibriga leiutaja nagu Lotte isa. Kunagi ta remontis oma linttraktorit, aga väljas oli remontimiseks paha ilm. Kalju võttis sae, lõikas maja seina sisse suure augu ja sõitis traktoriga tuppa. Selle peale läksid neil abikaasaga teed lahku.Kalju on eakas mees, üle 70. Ta loodab, et oma õnne ta siiski leiab. Praegu peab ta viie naisega kirjavahetust, aga realistliku mehena ta arvab, et tänapäeva naised on siiski kõik raha peal väljas.
Riinatiinal ja Reemusel on pärast kosutavat müslit väga hea olla.
7.50 meie hobused kogevad midagi enneolematut. Nad saavad Havensi müslit, mis on spetsiaalselt mõeldud pikka maad läbivate hobuste jaoks. See pani nende kõrvad liikuma, nii hea oli.
Eile õhtul käisime läbi ka kitsepidajate perekonna Soe juurest ja tõime hommikukohvi peale purgiga kitsepiima!
Klient, kes Suures Munas kempsu tahab minna, saab valida – ABBA sõbrad sisenevad parempoolsest uksest, Boney M-i kummardajad vasakust. Enamik külastajatest käib ära nii ühes kui ka teises.
Teine päev lõppes sellega, et käisime Suures Munas, Haanjamaa vingeimas söögikohas. Meid teenindas üks restoraniomanikest, IT-guru Linnar Viik, kes rääkis, et külastajate hulgas pole ainult turistid. Ka kohalik mees paneb puhta villase soki sandaali sisse, võtab proua käevangu ja istub rõõmsalt mõnel õhtutunnil nurgalauda sööma. Mina tellisin uhke kalaroa, John võttis vanaema munaputru. 
John otsustas vahepeal jala käia, sest tagumik andis endast märku. 
Supp. Öösel kell 00.30-01.00. Siis olid pannkoogid. Nende lampidega sõitsime eile õhtul nagu jaaniussid, pimedani välja. Meie sõidu eripära – alustame sõitu vara hommikul, kui pole metsikut palavust, ja laseme päeval hobused puhkama. Teeme neile ise kopli. Ja jätkame õhtul. 
Täna pesime ja dušitasime hobuseid. Neil oli jube hea olla.
Eile õhtul 4-5 paiku käisime vaatamas maja, kus Nipernaadi filmis elasid kolm lolli venda. Maja on äge ja juba üle kümne aasta müügis. Laguneb. Kahju täitsa.Helistasin omanikule, et palju maksab. Tahavad 15 tuhat, tingida saab ka!
Kuumade ilmade tõttu teeme päeval ratsutamisest pika pausi ja jätkame sõitu õhtul, kui kuumus on taandunud. Hobustel on siesta. 
11.55 jõudsime Eesti kõige kõvema kestvusrastustaja Heigo Rohtla juurde Vihtla järve ääres, kus Kalevipoeg oma vihta leotas. Rohtla leotas meie hobuse põhjalikult läbi ja seebitas sisse ja söötis neile mingit peent müslit ja soola ja saatis nad järvevaatega koplisse.
11.15 kihutas meist kruusateel mööda uhke moodne traktor, metsikult suur järelkäru sabas, ja hoogu maha ei võtnud. John pidi oma hobusega peaaegu sügavasse kraavi hüppama ja kaela murdma.
Vahepeal ronis John hobuse seljast maha ja kõndis tund aega hobuse kõrval. Ta teatas valulikul ilmel, et tema kvalifitseerub ümber jalgsimatkajaks, sest tagumikuga olevat viletsad lood. Pärast ronis siiski sadulasse tagasi ja pole tal vist suurt häda midagi.
7.00 alustasime sõitu.Muusikus vedas meid mööda metsi ja heinamaid, et me ei peaks sõitma mööda tobedaid teid, kus sõidavad autod.
6.30 jõime kohvi ja sõime kuulsa loodusfotograafi abikaasa tehtud putru.
Hundijälgedele vaatamata olid meie hobused hommikul alles. Nad sõid ära metsiku hunniku heinu, mida Muusikus neile ette vedas. Tänutäheks jätsid Muusikusele peaaegu sama suure hunniku värsket hobusesõnnikut.
4.00 oli äratus. Madis magas lageda taeva all. Madrats oli külje all, sääsevõrk rippus kohal ja eemalt vaadates nägi see kõik väga uhke välja. Täiskuu paistis ja taevas oli tähti täis ja uni oli jube hea.
00.30 istusime söögilauda ja Muusikuse abikaasa tõstis meile ette suppi (ta tegi seda mitmeid kordi) ja 01.00 sõime pannkooke moosiga.
Eile 20.30-23.50 sõitsime Küünimetsa järvelt Tuuka külla kuulsa loodusfotograafi Ingmar Muusikuse juurde.Muusikus oli näinud kaks nädalat tagasi oma kodu lähedal liivasel teel kahe hundi jälgi.
Marsruudi täpne planeerimine on tõsine töö.
Madis mõtlemas.
Joosepi juures oli teisi loomi veel.
12.12 poseerime dokumentalist Ago Ruusi rõdul, kust avaneb Kirikumäe Järvele suurepärane vaade. 22 aastat tagasi, kui ratsutasime Vastseliinast Vilsandile, käis Ruus oma kaameraga meil sabas ja pani pärast kokku doki "Loojangule vastu", mis pööras tähelepanu asjaolule, et Eesti tõugu hobuste arvukus oli langenud kriitilise piirini.
10.45 teeme pausi. Võtame hobustel sadulad ja pambud seljast. Paneme kribinal-krabinal üles elektrikarjuse (millel pole elektrit sees, sest generaator oleks kaasa vedamiseks liiga raske), joodame hobuseid ja peseme nende higised seljad hoolikalt puhtaks, jättes nad puude vilus rohtu nosima.
9.54 oleme jõudnud Kirikumäe järve äärde. Maadlustrenni lapsed jooksid mürinal oma majakestest välja ja kukkusid Riinatiinat silitama.
8.30 analüüsime Johniga, kummal on parem sadul – kas see, mis on Johni hobuse seljas või see, mis on minu hobuse seljas. Johni tähelepanekute järgi on minu sadul hea ja pehme, ja muudab ratsaniku tagumiku (John ütleb perse) järgi oma kuju. Johni istumise all on nii kõva sadul, et ratsaniku tagumik (John ütleb perse) muudab sadula järgi oma kuju. Kuna Johni perse ei taha sadula järgi oma kuju muuta, kisub Johni parem säär pärast neljanda kilomeetri läbimist juba kergelt krampi.
8.14 Vana-Vastseliina jääb selja taha.
7.30 esimesed äpardused läbi elatud, poseerime Vana-Vastseliina kõrtsi ees.
Johni hobune rapsas äkki pea kuklasse ja tõmbas ratsmed puruks.John monteeris valjad kuidagi kokku ja liikusime edasi.John on näidanud üles suurt inseneritaipu. Ta on monteerinud oma steki (ratsapiitsa) külge kärbsepiitsa ja nii kui mõni parm Johni hobuse peale maandub, nii ta piitsalaksu saab.Saime teada, et Riinatiina kardab suuri autosid.Reemus kardab kõiki suuri asju, mis on tee ääres (suur tume Pekko Vana Vastseliina kõrtsi ees, puukänd, kruusahunnik, hernehirmutis, ja ilmselt veel midagi, mida me ei tea).
6.40 poolteist kilti käidud. Järsku vaatan, et kogu kaadervärk on vasakule viltu.Sättisime mitmed asjad ringi. Ja siis seisan. Istun oma mära seljas. Järsku keeras sadul kõhu alla, mina hobuse jalgevahel perseli maas.Üks jalg jaluses kinni, kätte ka ei saa.John tuli appi, päästis sadulavöö lahti, ja sain jala kätte.Hea, et hobune paigal seisis.Oleks rekka mööda sõitnud, oleks mu reis lõppenud lõhkise peaga Vastseliina linnuse juures.Enam jalga lõpuni jalusesse ei lükka.
Kell on kaks minutit kuus läbi, oleme valmis teele asuma.
4.00 oli äratus. 4.30 tõime Riinatiina ja Reemuse metsast ära.4.40 hakkasime neile sadulaid selga ajama ja kõike, mis sinna juurde käib.Seda olime valmis tegema juba eelmisel õhtul, aga pererahvas oli hobustega Tõe ja Õiguse võtetel. Riinatiina kehastas seal üht anonüümset taluhobust.6.02 lauda tagant tõusis päike ja hakkasime liikuma.
Täna varahommikul alustasid Madis ja Aivar oma retke idast läände. Vaata videost, kuidas kõik alguse sai!