11aastane Khin on Birma endise pealinna Yangoni kõige tihedama liiklusega tänaval asuvas kohvikus töötanud juba aasta. Istun kohvikus koos ühe tuntuma kohaliku ajakirjaniku ja meediaõppejõu Myint Kyawiga, et rääkida lapstööjõust, kui meid satub teenindama just üks paljudest töölastest. Ta toob lauale kaks klaasi läägemagusat kondenspiimaga segatud teed, mis maksab 300 kjatti ehk napilt paarkümmend eurosenti.

Khin on Birmas tüüpiline juhtum – koduperenaisest ema kasvatatud laps läheb pere elujärje parandamiseks tööle. Tööandja maksab tema perele otse 20 dollarit (18 eurot) kuus, poiss saab peavarju, riideid ja süüa.

Statistika on armutu: ligi veerand 10–16aastastest lastest ÜRO tööorganisatsiooni (ILO) andmeil Birmas töötavad, teenides keskmiselt umbes 36 eurot kuus. Kahe aasta eest paigutas konsultatsioonifirma Maplecroft lapstööjõuindeks Birma kümmekonna riigi sekka, kus lastel on suurim oht tööturule sattuda.

Ametlik nimi on Myanmari Liidu Vabariik
Koosneb 7 osariigist ja 7 piirkonnast
Saavutas iseseisvuse Briti kolooniana aastal 1948
1962 toimus sõjaväeline riigipööre ja võimule tuli hunta
Uus konstitutsioon 2011 -märkis sõjaväelaste võimu formaalset lõppu
Pindala 676 578 ruutkilomeetrit
Rahvaarv 51,5 miljonit
Pealinn Naypyidaw, suurim linn Yangon (5,2 miljonit elanikku)
Vaesuselt 23. riik maailmas, rahvuslik kogutoodang 1271 eurot elaniku kohta
Ainsad veel vaesemad mitte-Aafrika riigid on Afganistan, Nepal ja Haiti

Laste suurim mure – kehvad töötingimused

Lapstööjõudu kasutatakse niivõrd palju, et see toob kaasa suisa anekdootlikke juhtumeid. Näiteks korraldas George Sorosi rahale tuginev Avatud Ühiskonna fond Birmas seminari, kuhu kaasati ka kohalikke lapsi. Mitmekümnel tüdrukul vanuses 6 kuni 15 aastat paluti teha ettekanne endale olulisel teemal. Tüdrukud esitasid šokeeritud välismaalastele põhiprobleemina raskeid töötingimusi.

„Kui Birmast üle pika aja ­Taisse jõuan, on alati väga kummaline tunne, kui mind teenindavad taas täiskasvanud inimesed,“ naerab Avatud Ühiskonna fondi Birma haru juht Elizabeth Tydeman ja lisab tõsinedes, et laste tööle parseldamine tänavaäärsetesse kohvikutesse on Birmas igapäevane asi. „Mõnikord antakse neid kas või võla katteks tööle.“

„HEA“ TEGU: 11aastane teenindaja, kes saab 20 eurot kuus, aga ka tasuta öömaja, toidu ja riided. Tööandja peab end seejuures sotsiaalabi andjaks. Foto: Dannar Leitmaa

Myint Kyaw ütleb alaealise teenindaja kohta, et see on Birma vaesematele perekondadele paratamatus. „Kui perekond on vaene, käivad sageli kõik tööl, kes vähegi midagi teha suudavad,“ ütleb ta.

Just selle eripära toob välja ka ILO raport Birma ja teistegi sama piirkonna riikide puhul – lapse õigused haridusele ja lapsepõlvele on teisejärgulised, põhiline on just perekonna hakkamasaamine.

Vaeste-Patuste alev

Hlaing Thar Yari linnaossa Yangoni külastavad turistid enamjaolt ei satu. Auklikke teid, mille ääres kraavis voolav roiskvesi matab terve linnaosa hingematva leha alla, ääristavad kipakad elumajad. Seal ringi liikudes meenub tahes-tahtmata esimese vabariigi aegse vasakpoolse kirjaniku August Jakobsoni teos „Vaeste-Patuste alev“. Vaesus, meeleheide ja perspektiivitu tulevik. Hlaing Thar Yar on kõige kriminaalsem piirkond linnas, kuhu kolivad enamjaolt sisemigrandid. Suurim sisseränne jääb küll 1990. aastate algusesse, kui riikliku ümberasustamisprogrammiga saabus sinna pool miljonit inimest. 2008. aastal Kagu-Aasiat laastanud tsükloni järel saabus teine laine sisserändajaid, kelle kodukohas muutusid elutingimused suure tormi järel väljakannatamatuks.

MÕNI RUUTMEETER KODU: Yangonist loodetakse head elu. Reaalsuses peavad paljud pered elama kohutavates tingimustes. Foto: Zaw Zaw Htwe

Maapiirkondadega võrreldes on Yangoni elu justkui muinasjutt. „Maal peavad lapsed elama kohutavas vaesuses, aga Yangonis elavad inimesed kuninglikes tingimustes,“ kirjeldab maaelanike arusaamu ILO raportis sõna võtnud kohalik ametnik.

Reaalsus on veidi teistsugune – paljud perekonnad hakkavad skvotteriteks. Keskmine töötav laps on Hlaing Thar Yaris elanud ligikaudu aasta, enne kui vaesus sunnib ta tööle minema.

Tüdrukud lähevad majapidajateks ja teenijateks, nooremad poisid alustavad enamasti kohvikutes või ehitustöödel. Ehitusel kive vedades saab kuuajalise rabamise eest ligikaudu 9 eurot.

Tüdrukud lähevad majapidajateks ja teenijateks, nooremad poisid alustavad enamasti kohvikutes või ehitustöödel. Ehitusel kive vedades saab kuuajalise rabamise eest ligikaudu 9 eurot. Oskuste suurenedes võib see summa kasvada kümnekordseks. Tööaeg ületab tugevalt läänelikku 40tunnist töönädalat, väsimus ja ohtlikud tingimused on töölastele igapäevased probleemid. Keskmine tööleminev laps lahkub koolist 4. või 5. klassis, õppimist jätkab iga kümnes. Vähemalt pooled lapsed sooviksid töö asemel koolis käia, kuid vaesus sunnib neid tegema pragmaatilise otsuse.

ILOga rääkinud vanemad tunnistavad, et haridus oleks lapsele parem, kuid see annaks kasu kauges tulevikus. Perel on elamiseks raha vaja aga kohe praegu.

Lapsi antakse budistlike templite kasvatada

Yangoni äärelinnadest leiab kümneid budistlikke kloostreid, kus põhilised elanikud on väikesed lapsed.

Nende päev algab varahommikul mööda linna kolonnis jalutades. Kõige ees liigub lahtine väikeveok, mille kastis olevatest kõlaritest kostab lauluviis, mille saatel lapsed laulavad. Käes on neil kuldse helgiga kausikesed almuste kogumiseks. Tiir linna peal tehtud, võtavad lapsed istet seinteta katusealuses, mille nurgas on tahvel ja kus nad saavad koolitarkust. Need lapsed pole enamjaolt orvud, vaid lihtsalt poisid-tüdrukud, kelle perekonnad pole võimelised lapsi üleval pidama. Perel on kaks valikut – kas saata laps tööle või võtta vastu veel ekstreemsem otsus ja anda lapsed budistidest nunnade-munkade kasvatada. Kui nad saavad täisealiseks, on neil õigus kloostrist lahkuda ja oma elu alustada. Paljud neist lähevad, teist sama palju jäävad eluks ajaks templielanikeks.

PARATAMATUS: lapsevanemad on valmis oma lapsi varakult budistide templisse andma, kuna nad lihtsalt ei suuda neid kasvatada. Foto: foto Pixabay

Aastakümneid Birmat ­raudse rusika all hoidnud ­sõjaväediktatuur paistis silma ääretult hoolimatu suhtumisega riigi elanikesse. Inimesed lahkuvad? Noh, las lähevad. Riigi rikkalikud maavarad olid riigijuhtidele olulisemad. Rubiine, poolvääriskive ja muid maavarasid leidub riigis senini küllaga, ent suuremalt jaolt läks neist saadud tulu riiki juhtinud sõjaväelistele klannidele. Viimaste aastate jooksul on kohalik ajakirjandus üritanud kaardistada, kui palju raha on Singapuris asuvatele pangakontodele kuhjunud.

„Hiljaaegu oli juhtum, kus üks ajaleht väitis, et huntaga seotud pangaarvetele on kogunenud 11 miljardit dollarit riigi maavaradest saadud raha,“ meenutab Elizabeth Tydeman. „Hunta esindajad kaebasid artikli peale ja teatasid, et neil on arvetel „kõigest“ kaheksa miljardit.“

Eluvõimalust otsivad migrandid tekitavad pingeid

Taiga piirnevast Moni osariigist lahkus miljoneid inimesi üle piiri Taisse. Asemele tulid birmalased vaesematest piirkondadest, kellest tühjaks jäänud elukohtadesse kolisid omakorda moslemid. Rakhine’i osariigis viis see rohingja keelt rääkiva vähemuse vastaste pogrommideni.

„Öelda, et budistid piinasid moslemeid, pole päris õige,“ ütleb Birma suurima ajalehe Myanmar Timesi vanemreporter Wa Lone. „Need olid pigem lihtsalt kohalikud äärmuslased, keda mingi usundiga seostada on ebaõiglane.“

Foto: Dannar Leitmaa
TÖÖ­TRANS­PORT: Aega pole raisata. Auto tuleb ja sekunditega on mitukümmend inimest auto­kastis. Foto: Dannar Leitmaa

Lone sõnul sai konflikt alguse kultuurilistest erinevustest. „Moslemitel on õigus võtta mitu naist, mistõttu on nende perekonnad kõvasti suuremad, aga kui perekonnad on suured, on nad ka palju vaesemad ja see viis hõõrumisteni,“ ütleb Lone.

Nii Lone kui ka Kyaw ütlevad justkui ühest suust, et probleemi üks põhjus oli üleminekuvalitsus, kus endiselt hoidsid jämedat otsa sõjaväega seotud poliitikud. Kuna riigis oli terav sisekriis, andis see põhjenduse sõjaväe tähtsuse säilitamisele.

2012. aasta mässudes hukkus 78 inimest, 140 000 inimest paigutati osariigi sees ümber.

„Aga nüüd on olukord kontrolli all,“ ütleb Kyaw. „Moslemid paigutati laagritesse, mida hallatakse koostöös ÜROga.“

Ajakiri Time nimetas Birma põhjaosas toimuvat riiklikult spondeeritavaks genotsiidiks. Olukord laagrites on endiselt kriitiline – nälg, vaesus ja haigused on sealsete elanike igapäev. Moslemite kehv olukord viis mullu ka sealse põgenikekriisini, kus tuhanded rohingjad otsustasid paatidega pageda Indoneesia, Malaisia ja Tai poole. Eelmise aasta esimese kolme kuuga võttis riskantse teekonna ette 25 000 inimest, kellest mõnisada sai pagemise käigus hukka.

Avatud valimised viisid riigi ka kaugematele aladele

Möödunud aasta lõpus toimusid Birmas esimesed demokraatlikud valimised ja nendes näevad kohalikud inimesed võimalust maapiirkondade olukorra parandamiseks. Näiteks käis pikaajaline opositsiooniliider ja koduarestis olnud Aung San Suu Kyi valimiskampaaniat tegemas ka kaugemates piirkondades. See oli esimene kord, kui keegi poliitilisest eliidist sinna sattus ja konkreetseid lubadusi andis. Ehkki valimiste eel ei usutud Aung San Suu Kyi toetust väga kõrgele tõusvat, näitasid valimistulemused muud – Yangonist kaugemale jäävates põhjapoolsetes piirkondades võitis ­opositsioonipartei valimised ja sai parlamendis enamuse.

Tänu 2007. aasta ­revolutsioonile, mille järel hunta nõustus võimu järk-järgult käest ära andma, leevendas Lääs tuntavalt Birmale kehtestatud majandussanktsioone. Birma probleemidega tegelevad rahvusvahelised organisatsioonid, mis olude sunnil resideerisid seni Tais, asusid lõpuks Birmas endas tegutsema. Saabusid ka esimesed lääne ettevõtted – näiteks avati Yangoni kesklinnas KFC kiirtoidurestoran.

Uus valitsus hakkas kohe elu normaliseerima. Muu hulgas said sajad tuhanded Tais elavad birmalased endale ametlikud dokumendid. Varem olid birmalased Tais odav ja illegaalne tööjõud, dokumentide saamisel avanevad neil õigused töölistele ettenähtud hüvedele. Kuni riiki valitses hunta, kelle jaoks valimistulemused polnud tähtsad, ei peetud ka nende inimeste aitamist oluliseks.

Korruptsioon laiutab kõikjal

Borati filmis laulis Sasha Baron Cohen laulu Kasahstanist, kus kõige suuremaks probleemiks öeldi „me riik on lihtsalt nii suur“. Täpselt sama probleem painab ka Birmat. Pindalalt Prantsusmaad ületavas riigis on äärealade valitsemine väga raske. Teed on halvad, elektrit juhuti, telefonilevi heitlik. Inimesed pildistavad nutitelefonidega valimatult ettejuhtuvaid asju, mida nad levisse jõudes ruttu Facebooki üles laevad – mine tea, millal järgmine kord levi leida õnnestub…

ELUTINGIMUSED: raudtee kõrval, väikses hütis elab perekond. Unistus on saada suurlinna Yangoni, kuigi seal ei pruugi elu sugugi roosiline olla. Foto: Dannar Leitmaa

Mida kaugemal on riigivõim, seda suurem võimalus korruptsiooniks. Korrumpeerunud ametnikud on probleemiks isegi suurlinnades, kus passi taotlemiselgi peab arvestama, et ametnikule on vaja paarkümmend eurot meeleheaks anda. Ehkki korruptsiooniga paistab silma ka naabermaa Tai, on see erinevalt Birmast majanduslikult heal järjel, mistõttu koormistele vaadatakse läbi sõrmede. Birma elanike jaoks on just korruptsioon üheks suurimaks tujurikkujaks.

Birmas pole midagi eriskummalist selles, kui maaomanikul on pool hektarit maad moonipõllu all. Selle eest maksab ta midagi politseile, midagi sõjaväele, ülejäänud rahaga hoiab endal hinge sees. Maapiirkondades on tavaline pere kuueelarve 70 eurot. Seetõttu ongi oopiumitootmine kujunenud üheks põhiliseks sissetulekuallikaks. Tulemus: Birma hõivab Aasia oopiumitootmise edetabelis auväärse teise koha Afgani­stani järel.

Sõjaväelaste pehme maandumine

„Üleminekuperioodi kasutati pigem selleks, et senise hunta liikmed saaksid endale ohutu ja pehme maandumise,“ leiab Tydeman. „Praeguseks on päris mitu endist tipptegijat asunud välisettevõtete esindajateks, mille kaudu omal ajal riigi vara rahaks tehti.“

Väga suur sõnaõigus on endiselt kaitsekomiteel. Siseministeerium ja kaitseministeerium alluvad samamoodi endistele sõjaväelastele. Vahetult enne võimu uuele üleandmist tõstis valitsus mitukümmend riigiettevõtet majandusministeeriumi alluvusest sise- ja kaitseministeeriumi kontrolli alla.

Pärast võidukaid valimisi avaldasid mitmed välisvaatlejad lootust, et äkki saab Aung San Suu Kyist ka president, kuid Tydeman sellesse ei usu. Nimelt peaks selleks muutma riigi põhiseadust, kuhu on kirjutatud, et välismaalasega abielus olnu või välisriigi kodanikest lapsi omav kodanik ei saa presidendiks kandideerida. Aungi abikaasa oli britt ­Michael Aris, kellega tal on ka lapsed. Kui hunta Aungi koduaresti pani, ei julgenud naine oma abikaasat isegi siis vaatama minna, kui too oli vähki suremas. Hunta oleks ta välja lubanud, kuid Aung kartis, et teda ei lastaks enam kodumaale tagasi. Aris suri 1999. aastal, viimase paari aasta jooksul ta abikaasat ei näinudki.

„Et Aung saaks presidendiks kandideerida, peaks ta tegema nii palju kompromisse poliitiliste vastastega, et kaotaks oma eelised,“ arvab Tydeman.

Magus ahvatlus välisfirmadele

Ka välisfirmad on sunnitud vihatud sõjaväega asju ajama. Nii näiteks sattus paari aasta eest skandaali USA joogihiid Coca-Cola. Selgus, et alltöövõtjate kaudu teeb see Birmas koostööd sõjaväele kuuluva firmaga. Coca-Cola tunnistas süüd ja lõpetas koostöö. Ent lapstööjõuga tegelevad organisatsioonid hoiatavad, et naabermaades Bangladeshis ja Kambodžas lapstöölistega tehaseid kasutavad välisettevõtted näevad Birma otsatus vaesuses võimalust tootmist veelgi odavamaks muuta ja seeläbi kasumit kasvatada.

„Meil on juba selliseid jalatsi- ja riidetehaseid, mis pakuvad alltöövõttu lääne firmadele, ja seal kasutatakse kindlasti lapstööjõudu,“ ütleb Myint Kyaw.

Vähendamaks lapstööjõu kasutamist, pakkus ILO ühe võimalusena välja teadlikkuse kasvatamist. Ent soovitused põrkuvad eelkõige kultuuriliste eripärade vastu. Kohalikud tööandjad tunnistavad, et ei värba spetsiaalselt lapsi, aga kui lapsevanem või laps ise paluma tuleb, siis tööd antakse. Tehastes kas või pakendusliinil, lihtsamat ja rutiinsemat tööd tegema. „See on meie võimalus aidata vaesemaid perekondi,“ tsiteerib ILO raport tööandjaid, kes näevad oma tegevuses justkui sotsiaalhoolekande rolli.

Lisaks sellele tulevad lapsed tööle pahatihti oma vanuse kohta valetades või vanemate sugulaste dokumente kasutades. Seda pole keeruline teha, sest maapiirkondades pole koguni kolmandikul elanikest adekvaatset sünnitunnistust.

Seadus on üks, aga reaalsus teine

Birma seaduste kohaselt ei tohi 10–13aastased lapsed töötada toitlustus- ja ­meelelahutusasutustes. Igapäevane elu on aga hoopis teistsugune. ILO raporti järgi lähevad Birma lapsed tööle keskmiselt juba 11aastaselt. Samamoodi on riigis keelatud prostitutsioon, aga esimest päeva riigis viibinud meesturistile pakuti esimeses ettejuhtunud söögikohas üle tee asuva KTV-nimelise asutuse teenuseid – eemalt tundus, et tegu oli karaokebaari sildi all tegutseva lõbumajaga.

Seadus ütleb üht, ent pikalt vaid valitsejate rikastumise eest hoolitsenud riigil puuduvad selle kontrollimiseks tahe ja ressursid. „Meil ei suudeta isegi maksude maksmist kontrollida. Riigieelarve täidetakse maagaasi müügist, aga ettevõtete ja nende tulude kohta pole kellelgi õieti aimu,“ ütleb Myint Kyaw.

Sellest hoolimata näevad birmalased tulevikku optimistlikult. Riigipiirid on avatud, turistid voolavad riiki. Ka Eesti meedia kiidab Birmat sihtkohana taevani ja uus, demokraatlike valimiste järel moodustatud valitsus peab ka inimeste heaoluga arvestama.

„Vähemalt on nii palju muutunud, et mõni aasta tagasi poleks ma saanud praegust juttu kohvikus rääkida, kuna keegi oleks võinud sellest võimudele teatada ja mul oleks probleeme tulnud,“ naerab Kyaw.

Arengut on näha ka ­tänavapildis. Võrreldes kahe aasta taguse ajaga, kui ma esimest korda Birmasse sattusin, on linnapildist kadunud lauatelefonikõnesid pakkuvad kauplejad. Kõik näpivad nutitelefone ja isegi Eesti SIM-kaardiga on Yangonis levi olemas. Ja muidugi need suured ehitused, mis on käima lükatud. Neid leidub kõikjal, tõsi, ilmselt kerkivad need paljuski töökate laste käte abil.

*Riigi ametlik nimi on endiselt Myanmar. Veel paari aasta eest nõudis pressitsensor trüki peatamisega ähvardades, et ajalehes tuleb Birma asemel kirjutada Myanmar. Kohalikud ütlevad siiski, et mis Myanmar, riik on ikka Birma.

**Ajakirjaniku sõitu Birmasse rahastas Arengukoostöö Ümarlaua vahendusel Euroopa Komisjon.