Olete kuulnud soovitust „mõtle positiivselt“? Mina olen, tüütuseni. Seda head nõu saavad tavaliselt kuulda need, kel parasjagu vesi ahjus. Maksuamet kolistab ukse taga, abielu kõrbeb, tööl ähvardab koondamislaine alla jäämine – aga sina mõtle positiivselt! Ainult Jeesus Kristus suutis ristile lööduna vilet lasta ja elu säravama poole üle rõõmustada, sedagi vaid Monty Pythoni videos. Tavaline Eesti inimene on tavaliselt kimpus mustade mõtete ning – tavaliselt – painavate tunnetega.

Soovitus mõelda positiivselt on kindlasti õige, kuid kõlab tühja sõnakõlksuna, kuni inimest ei õpetata, kuidas täpselt seda tegema peaks. Tööriistu läheb tarvis, ja metoodikat, mis toetuks teooriale. Teooria omakorda peaks olema tõsiseltvõetav, mitte lihtsalt kosmilise peenenergia kanaldamine või võlukivide väestamine.

Ingvar Villido nimi on paljudele tuttav. Rohkem kui kakskümmend aastat tagasi hakkas meediasse tilkuma kuuldusi Lilleoru kommuun-kloostrist, mille juht Villido oli ning kelleks on ta ka jäänud. Palju vaimseid tõrvikukandjaid on selle aja jooksul koos oma järgijatega kuhugi esoteerikasohu vajunud, kuid mitte Villido. Tema austajaid tuleb aina juurde, praeguseks on liikumine väljunud Lilleoru ürdipeenarde vahelt ning leidnud tunnustust ka peavoolumeedias. Üsna head raha maksvatele „Teadliku Muutuse Kunsti“ koolitustele on aga suur tung.

Seetõttu on ootuspärane, et paar nädalat tagasi müügile paisatud Villido raamat „Emotsioonid. Inimkonna suurim sõltuvus“ leidis otsekohe tee ostjate poekottidesse.

Emotsioonid on teema, mis on pakkunud psühholoogidele palju kõneainet. Kust nad tulevad, kuidas mõtteid juhivad (või tekitavad mõtted tundeid?), miks me armastame, vihkame, tunneme hirmu ja rõõmu? Ja miks, põrgu päralt, on negatiivseid – head elu segavaid – emotsioone rohkem kui positiivseid? Ja kuidas selle elukestva tunnetemölluga toime tulla? Seitse miljardit sõltlast tahavad teada.

Muuda oma siseilma ja maailm sinu ümber muutub iseenesest – see on tuntud joogatõde.

Villido teab vastust. Emotsioonidest tuleb vabaneda. Ja ta õpetab, kuidas see käib (ilma et harjutaja emotsioonituks muutuks). See on lihtne, ei nõua kellekski teiseks saamist, ei nõua isegi mediteerimist (millest on paljud õnnekoolitajad oma lahinguratsu teinud). Vastupidi – kriya jooga meistrina on Villido skeptiline kõikide nende meditatsioonikoolituste suhtes, mis praegu kulututulena levivad, nentides, et õiges joogaõpetuses pole sellest sõnagi. Läänes teatakse iidsest joogast ülivähe, ütleb ta.

Raamat räägib, kuidas vabaneda nendest tunnetest, mis rahu häirivad – kui neid enam pole, kaob ka vajadus mediteerida.

Kahtlemata on tänapäeva inimese eesmärk tunda ennast oma ainukordses elus hästi. Ja mõnikord ongi elus kõik hästi, aga vaat tunne on vale. Depressioon. Unetus. Närvilisus… Pinguta ja ponnista palju tahad, positiivne emotsioon jääb tihtipeale kättesaamatuks.

Ja siis ütleb Villido, et piisab vaid veidikesest tähelepanust (ta eelistab just seda terminit, ent tihti kasutatakse sama asja kohta ka sõnu teadlikkus, ärksus või mindfulness), heatahtlikkusest ja arukusest. Tehnika seisneb emotsiooni minema saatmises: ütle emotsioonile, et sa ei vaja teda enam.

Parim, mis sinuga juhtuda saab, on see, kui hakkad aru saama, mis sinuga toimub, kirjutab Villido.

Muuda oma siseilma ja maailm sinu ümber muutub iseenesest – see on tuntud joogatõde. Ja ühel päeval avastad, et sa oled justkui uus inimene. Inimene 2.0. Elu muutub stabiilsemaks. Sa pole enam kade. Sa ei maga hommikuti sisse. Oled rahulik. Oled sina ise. Jehuu!

Kõlab liiga ilusti, et olla tõsi? Aga miks peakski kõik hea siin elus olema saavutatav ränga higistamise ja hammaste krigistamisega? Villido pakub joogaõpetust, ilma et peaks end joogina sõlme keerama, ent tema teoorias pole ka midagi üleloomulikku, mida tänapäevane psühholoogiateadus saaks välja naerda. Liidame siia praktiku elukogemuse ja nende rahulolu, kes tema koolitused läbinud – ning saame usaldusväärse õpiku. Mida vähem tundeid, seda rohkem õnne!