Neid peresid, kus eri sõjavägede mundreid kandvad vennad teineteisega lahinguväljal kohtusid, on Eestis üksjagu. Juhtus sedagi, et naaberkülast pärit tuttavaid küüditamisnimekirja kanti. Põlvkondi hiljem taanduvad need keeruliste aegade vastuolulised teod lihtsalt lugudeks. Seda usub siseminister Andres Anvelt, kelle suguvõsas põimuvad Eesti ajaloo kõige ilmekamad ja ootamatumad liinid.

Peaaegu kümme aastat tagasi otsustas Andres Anvelt, et vahetab politseinikuameti poliitiku oma vastu. Tema ema Rosa elas seda uudist raskelt üle ja muretseb mõnikord praegugi, kui poeg on siseminister. Põhjust on enam kui küllaga: sada aastat tagasi otsustasid Andrese mõlemad vanaisad võtta osa kogu maailma ajalugu raputanud sündmustest, punarevolutsioonist Venemaal. Paraku sattusid nad hiljem ajaloo hammasrataste vahele – üks kaotas elu ja teine istus pikki aastaid vangis. Ema Rosa pelgab nüüd sama: kuidas olla kindel, et poeg ei satuks poliitiliste vaadete tõttu pehmelt öeldes pahandustesse.

Vanaisadest rääkides kiirustab Andres Anvelt ajakirjaniku ootusi-lootusi maha võtma: tal pole ennekuulmatut infot riigipöördekatset organiseerinud Jaan Anveltist. Vanaisa Jaanist ehk vanast Anveltist, nagu pere teda kutsub, räägiti omavahel vähe. Ning praegu pole suguvõsa ajalool igapäevaelule enam mingit mõju.

Eesti sajanda sünnipäeva künnisel ei saa Jaan Anveltist siiski üle ega ümbert. Ning omamoodi on just Andres Anvelti kahe vanaisa elulugudesse põimunud Eesti traagiline lähiajalugu.

KUNSTNIKE JA JURISTIDE LIIN: Siseminister Andres Anvelti vanaema Alise Stein-Anvelt veetis suurema osa pensioni-põlvest maalides. Keskel maal vanaemalt. Andres Anvelti kabinetis on joonistus tema tütrelt, kes nüüd isa (ja ka vanavanaisa) jälgedes suundus Foto: Karin Kaljuläte

Kirglik poliitika

Ajaloolase Jaak Valge sõnul võiks 20. sajandi algusaastate poliitikaajamist iseloomustada sõnaga „kirglik“. Ning Jaan Anveltit võib Viktor ­Kingissepa kõrval pidada võtmetegelaseks kommunistlike ideede levitamisel Eestis. „Seda, et nad Kingissepaga läbi ei saanud, on vanaema Alise Stein-Anvelt rääkinud küll. Näiteks kui nad Munalaskmes poliitpolitsei eest varjul olid, olid nad päris kaklema läinud, ja need olid maailmavaatelised tülid,“ meenutab Andres.

KARUNE KOMMUNIST: Karvamütsis Jaan Anvelt umbes 1918. aastal Foto: Ajaloomuuseum/muis.ee

Jaan Anvelt oli Valge sõnul hästi haritud – Peterburi ülikooli juristidiplomiga –, kindlasti üle keskmise intelligentne ja uskus siiralt kommunismi ideede edusse. Kommunism tähendas toonastele noortele punastele riigipiirideta maailma, multikultuursust, ka seksuaalset vabadust.

„Vana Anvelt oli paras naistemees,“ teab Andres Anvelt, „aga seda põhimõtet pole küll kuulnud, et kõiki naisi peaks jagama.“ Teisest küljest, Andrese teine vanaisa Richard Majak ja Linda Põder olid väga püsivas suhtes. Vägivald poliitikas aga tundus kohati paratamatu, eriti verinoore Eesti vabariigi ja äsja revolutsioonist väljunud Nõukogude Venemaa algusaegadel – toonased noored olid näinud üliverist maailmasõda, nälga, vaesust.

POLIITVANG: Eesti vabariigi poliitvang Richard Anslaud. Sügis 1921. Foto: Raamatust "Omade juures vangis"

Jaan Anvelti eluloos tõstetakse enim esile 1. detsembrile 1924 plaanitud riigipööret Eestis ja seda, et nurjunud mässu käigus hukkus tema käe läbi kaks inimest. Torontos ilmunud eestikeelses ajalehes Vaba Eesti Sõna kandis 1950. aastate esimeses pooles ilmunud artikkel Jaan Anveltist pealkirja „Reetur Anvelt“, mis mõistis mehe ühemõtteliselt hukka. Ent sama aastakümne lõpus ilmunud artiklis spekuleeritakse vana Anvelti äkilise surma põhjuste üle märksa leebemalt, isegi mainides, et Anveltit on kirjeldatud andeka, õigustundliku ja meeldiva inimesena. „Anvelt hukati, sest ta teadis Stalini kuritegude kohta,“ arutleti lehes.

On tõsi, et Anvelt Staliniga suhtles, töötades NSV Liidu Tsiviillennunduse peavalitsuse ülema asetäitja ja ülemana (sisuliselt ministrina). Seega võis ta teada ka Stalini roimadest, kuid Jaak Valge hinnangul on tõenäolisem surma põhjus vähemisiklik. Stalini režiim hävitas toona kõik väikeste rahvuste kommunistlikud juhid, et asendada need endale sobivate inimestega.

„Isa proovis uurida, mis temast sai. Nõukogudeaegsetest entsüklopeediatest jäi mulje, et ühel hetkel ta oli ja teisel hetkel enam polnud, nagu oleks kopsupõletikku surnud,“ meenutab Andres Anvelt. FSB dokumentidest selgus, et vana Anvelt oli Lefortovo vanglas 1937. aastal ülekuulamisel surnuks pekstud.

Kuigi vana Anvelt töötas 1930. aastatel kõrgel kohal, võis see tema jaoks olla küllaltki muserdav, arutles Jaak Valge. Need ideed, millest Anvelt ja Kingissepp kunagi unistasid ning mille nimel revolutsiooni tegid, olid Stalini võimuletulekuga kadunud.

Sõid kärbseid

Andres Anvelti isa, samuti Jaan Anvelt (suguvõsas oli kombeks panna vanimale pojale nimeks Jaan), oli oma isa surma hetkel alles imik. Vana Anvelti arreteerimisega muutus kogu perekond hoobilt rahvavaenlasteks, Alise Stein-Anveltilt võeti ära kogu vara, tuli minna peitu, elada keldris.

„Isa jutu järgi sõid nad kärbseid,“ räägib Andres.

Jaan Anvelti rehabiliteerimisega 1956. aastal muutus Alise ja noore Jaani elu pisut lihtsamaks – oli taas võimalus jätkata normaalset elu, end tasapisi üles töötada, minna kooli.

1960. aastate lõpuks olid Toilas, Jõhvis ja Tallinnas püsti pandud Jaan Anvelti mälestusmärgid ning Põltsamaal, Tallinnas ja Narvas oli Anvelti tänav. See aga ei tähendanud, et Anveltit ka tegelikult keegi kummardas.

„See oli vist tollane koolikiusamine,“ meenutab Andres mõne 21. keskkooli (mis asus vaid paarisaja meetri kaugusel Anvelti ehk praegusest Reimanni tänavast) vanema koolikaaslase etteheiteid seoses vanaisa tegudega. Andrese sõnul on nii mõnigi praegu tuntud tegelane tulnud omaaegsete poisikesetempude pärast vabandama. Ning tema on omakorda vabandust palunud nina rulli löömise pärast. Poliitikuna on ta kolmandat-põlve-kommunist-suhtumist täheldanud vaid väiksematel kogunemistel, mitte Eesti mõistes tipp-poliitikas.

Teie oletegi NLKP ajalugu!“

Üksikute negatiivsete lugude kõrval meenub ka paar juhtumit, kus vanaisa kurikuulsus kasuks tuli.

„Kui sain 16aastaselt Nõukogude Liidu punase passi, oli seal ju kirjas „Andres Jaani poeg Anvelt“. Olime sõpradega kuskilt tulnud, kergelt õlletanud ja jäime õhtul Anvelti ausamba juurde Maneeži tänaval lobisema ja suitsu tegema. Miilits tahtis meid sealt ära viia – alaealised suitsetavad! Mina lõin passi letti. Ütlesin: „Mis te jamate, ma olen enda vanaisa juures!“ Nemad lõid kulpi ja läksid minema.“

Või siis hetk miilitsakoolist, kui algama pidi Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei (NLKP) ajaloo tund. „Esimeses tunnis vaatas õpetaja nimekirja üle. Ühel hetkel läksid ta silmad suureks: „Oi, Anvelt! Teie ei peagi midagi õppima, teie oletegi NLKP ajalugu!“ Pääsesin. Kuigi ei teadnud NLKPst midagi.“

Punane, aga kuulas Ameerika Häält

Teine vanaisa Richard Majak (vana nimega Anslaud) vaimustus 20. sajandi alguses samuti marksistlikest vaadetest ja jäi neile truuks surmani. „Oli tänapäevases mõttes vastuoluline inimene,“ märgib Andres. „Ta uskus ülimasse õiglusesse ja korrutas, et sellel, mis toimus Nõukogude Liidus ning mis hakkas pihta Leninist ja Stalinist, sel pole mingit pistmist sellega, millega ta kunagi ühines.“

Majak oli üle kahe meetri pikk, vanemaks jäädes käis pisut küürus ja kuulas oma toas salaja, pojapoja ehitatud abiseadmega Ameerika Häält ja Vaba Euroopat.

Majak istus riigivastase tegevuse tõttu Eesti Wabariigi ajal kõigepealt eeluurimisvanglas Pagari tänaval, seejärel Patarei vanglas ning viimaks vahetas Eesti ta ühes teiste poliitvangidega Venemaal olnud eestlastest poliitvangide vastu välja. Seal tegi ta algul parteikarjääri, hiljem aga saadeti lausa kahel korral Siberisse, vangi ja asumisele.

Kuigi justkui aatekaaslased, ei olnud vana Anvelt ja Richard Majak lähedased tuttavad. See, et nende lapsed aastakümned hiljem teineteist leidsid, oli puhas juhus.

Nad olid kohtunud korra Venemaal 1925. aasta suvel, kui Richard Majak suvitas koos Anvelti perega. „Esimestel nädalatel puutusin Anveldiga kokku ainult kord või kaks päevas – ühises söögilauas. Ülejäänud aja istus ta oma toas või ilusate ilmadega rõdul, kus töötas mingisuguste käsikirjadega. Ka lõunalauas ta tavaliselt vaikis või vastas küsimustele ühesilbiliselt. Tundus, et Anvelt on kinnine ja ligipääsmatu, isegi seltsimatu, ei soovi üldse pikemalt juttu ajada,“ on Majak Anveltit kirjeldanud.

SÜNNIPÄEV: Richard Majaku 80 aasta juubel. Paremal Tartu riikliku ülikooli rektor Arnold Koop. 25. august 1978. Foto: Raamatust "Omade juures vangis"

Muide, ka Richard Majak kohtus korra Staliniga, kui sattus Moskvas elama riigijuhiga samasse majja, korrus allapoole. Stalin elas küll juba Kremlis, kuid kord juhtusid mehed liftis siiski kokku.

Poliitikast Andres vanaisa ­Ri­char­diga palju ei rääkinud. Küll aga said lasteaia asemikuks jutustused vangiaegadest. Sellest, kuidas Ri­chard sai kokku vene sõjaväejuhtidega. Sellest, kuidas vangi sattusid ullikesed, Peipsi äärest Venemaale õnne otsima läinud noored mehed.

„Olin väga väike poiss, meil oli Kakumäel suvila. Seal kõrval oli ka Johannes Käbini suvila. Olen näinud, kuidas Käbin põgeneb meie juurest ja vanaisa talle karjudes järele jookseb. Need olid ilmselt päris tõsised maailmavaatelised tülid,“ meenutab Andres üksikuid hetki, kui kaasaja poliitika koduseks teemaks sai.

Juristide ja literaatide liin

Aga kui vaadata perekonnalugu ja jätta kõrvale Eesti valus ajalugu: kas ei ole põnev mõelda, et vana Anvelt on maailma ajaloos nii tähtsatele inimestele nii lähedal olnud?

LENINGRADIS: Andres Anvelti vanaema Linda Põder, kolme ja poole aastane ema Rosa ning vanaisa Richard Majak Leningradis. Viimane perekonnapilt enne Richardi arreteerimist. November 1937. Foto: Erakogu
LAPSEHOIDJA JUURES: Richard Majaku lapselapsed Jaan ja Andres Anvelt. 1972. Andres Anvelt lasteaeda ei jõudnudki, lapse järele vaatasid vanaema Linda ja vanaisa Richard. Foto: Raamatust "Omade juures vangis"

„Mind on kasvatatud mõttega: ära uhkusta teistega, ole uhke, kui ise saavutad,“ sõnab Andres Anvelt. Ja lisab, et küllap oli selle taga ema-isa kogemus ajaloo kulust – olukorrad pöörduvad väga lihtsalt.

„Inimesed, kes sünnivad valulistesse suguvõsadesse, on tihtipeale suurema tähelepanu all ja peavad end tõestama. Mitte jääma rippuma esivanematega seotud kannatuste raja külge. Mina olen võtnud asja rahulikult: ma olen Andres Anvelt.“

VEND TULI KOJU: Linda Põder, Nõukogude armeest puhkusel olev Jaan, Andres ning Rosa Anvelt. Suvi 1984. Foto: Raamatust "Omade juures vangis"

Suguvõsas kipuvad aga mitmed ühisjooned välja paistma. Näiteks kirjalembus. Vana Anvelt oli viljakas kirjanik, andes välja novelle, jutustusi, aga ka poliitilisi raamatuid nii enda nime kui ka pseudonüümide all. Ka Richard Majaku eluajal ilmus üks tema mälestusteraamat, postuumselt veel teinegi. Nende lapselapse Andres Anvelti kontol on kaks raamatut, millest üks sai ka filmistsenaariumi aluseks.

Mööda ei saa vaadata sellestki juhusest, et vana Anvelti ja Andres Anvelti sarnaselt alustas ka Andrese tütar Merilyn hiljuti juuraõpinguid. Varem õppis Merilyn kunsti, sellegi geenid jooksevad suguvõsas. Alise maalis palju, Andrese isa Jaan Anvelt oli poja sõnul samuti väga hea maalijakäega.

Aeg läheb ja esiisade teod taanduvadki vaid lugudeks. Andres Anvelti tütar pole vanavanaisa tehtut kordagi koolikaaslastele selgitama pidanud. Pigem tundub ühtaegu nalja tegevat ja koormavat ­hoopis küsimus: „Kas sinu isa on Andres Anvelt?“