Ma räägin muidugi meie selle aasta eurolaulu „Goodbye To Yesterday“ muusikavideost. Lihtne lugu – poiss laseb tüdruku juurest jalga, tüdruk kurvastab – on lahendatud lähisuhtevägivalla võtmes. Ja ongi pahandus majas: video olla poliitiliselt ja pedagoogiliselt ebakorrektne, edastab noortele vale sõnumi, justkui oleks vägivald paariprobleemide lahendamiseks hea viis. Hallo? Kas keegi on kunagi olnud pedagoogiliselt korrektses paarisuhtes?

See on väga hea video. Videos puruneb peegel, mitte kellegi veenid, ja ka noaga hakitakse kõigest sibulat. Mu vana sõber Freud ütleks, et tegemist on projektsiooniga, ümbersuunamisega: viha elatakse välja, ent mitte teise inimese peal. Muusikaprodutsent Masa on selles videos väga hästi loonud inimese sisemise agressiooni kujundi.

Sisemine vihakõne peaks olema tuttav igale normaalsele inimesele. Nõrga iseloomuga inimene elab selle teiste peal välja, tugev suudab endale selgeks teha, et teisele ei tohi kannatusi põhjustada. Tugev inimene ei peksa teist inimest. Aga kuidagi peab ta oma raevuga toime tulema. Põrutagu siis pealegi rusikaga peeglisse.

Seksika Elina roll selles muusikavideos kehastab küll sellise tavalise naise sisekõnet:

„Jah, me tülitseme palju,/ aga lõpuks oleme ikkagi täiuslik paar,/ ma ei tahakski muudmoodi/ aga nüüd olen ma üksi!“ Ja naisena, kes igal juhul tahab suhet päästa, hüüab ta Stigile järele:

„Miks sa mind ei äratanud/ olen kindel, et oleksin sind peatanud/ öelnud sulle, et proovime veel/ ja ütleme hüvasti eilsele!“ Selline naine kannatab kangelaslikult aastaid tülitsemist ja leppimist ja võtab mehe pärast jooksupanekuid ikka ja jälle tagasi. Tuttav, eks?

Stigi-Masa eurolugu räägib sõltuvussuhtest, mis on kurnav mõlemale osapoolele ja kust pole kerge väljuda. Sest suhtesõltuvusest ongi sama raske vabaneda kui narkootikumist või alkoholist.

Kuidas suhtesse takerdutakse, seletab Leslie Morgan Steiner oma raamatus „Crazy Love“. Autor, Harwardi haridusega Washington Posti ajakirjanik, seletab punkthaaval, miks tema oma vägivaldse abikaasa juurest ära ei tulnud.

Koduvägivalla all kannatavad naised sõltumata haridusest, rikkusest, ühiskondlikust positsioonist. Ühe põhipõhjusena nimetab Leslie Morgan seda, et ta ei teadnud lähisuhtevägivalla tunnustest mitte midagi. Nüüd ta õpetab: suhte alguses jättis tema mees talle mulje, et just naine on suhtes juhtiv pool: idealiseerides ja igal sammul kiites naist. „Ma ei teadnud tookord, et koduvägivalla esimeses staadiumis toimubki partneri võlumine ja võrgutamine,“ ütleb Leslie Morgan.

Järgmine aste on isoleerimine: Leslie mees tahtis Manhattanilt ära kolida väiksesse maakohta. Naisel polnud selleks vähimatki soovi, kuid ta oli kuulnud, et hea suhte nimel tuleb ohvreid tuua. Seda, et ta jääb ilma oma sõpradest, kellele raskusi kurta, et tal pole enam isegi naabreid, kes võiks pekstava karjeid kuulda, ta ei aimanud.

Esimest korda peksis mees naise pead vastu seina viis päeva enne pulmi. Mees kahetses kohe ja naine uskus mehe lubadust, et selline asi ei kordu enam iial. Aga naine sai „karistada“ juba mesinädalatel. Järgneva kahe aasta jooksul tümitas mees teda regulaarselt kaks korda nädalas. Küsimusele, miks ta nüüd ära ei läinud, oli Lesliel lihtne vastus: ta ei teadnud 22-aastasena, et see on vägivald. Ta uskus, et suudab oma armastusega meest ravida, aidata meest oma deemonitega võidelda.

Muide, vägivallatseja hülgamine võib osutuda eluohtlikuks. Hetkel, mil elajas saab aru, et tal pole enam kaotada midagi, muutub ta tõeliselt ohtlikuks. 70% tapmisi toimub just siis, kui ohver on otsustanud lahkuda. Või siis järgneb pikaajaline jälitamine ja terroriseemine, mida ei lõpeta ka ohvri uus abielu vms (vt Eesti Ekspressi lugu).

Leslie Morgan ütleb, et ainus väljapääs on avalikustamine. Vägivald saab toimuda ainult vaikuses. Tema rääkis igaühele, alates politseist, lõpetades võõrastega tänaval. Delikaatne „piinliku saladuse“ enda teada hoidmine töötab teie enda kahjuks. Nii et, Elina, kui Stig oma valgel mersul juba minema sõitis, ära võta teda jälle kahetsustega tagasi!