OOTAMATU KÄIK: Iivo Nei ei teadnud enda filmi sattumisest. Aga nagu ta ütleb, oli see malemäng nii oluline, et filme on sellest tehtud juba mitu.

„1972. Külm sõda on täies purjes. USA on kaotamas Vietnami sõda. Ameeriklased vajavad ükskõik millist võitu. Vaene Brooklyni imelaps Bobby Fischer pakub selleks võimaluse – ta läheb üksinda võimsa NSV Liidu malemasina vastu. Järgmine külma sõja lahing mängitakse malelaual,“ kirjeldab reklaam PÖFFil linastunud ja peagi Eesti kinodesse jõudnud filmi „Etturi ohverdus“.

„Hee-hee-hee, ei-ei-ei, see polnud üldse niimoodi,“ naerab meie malekorüfee Iivo Nei (84). „Eks ameeriklased on nagu venelased, ainult neil on rohkem raha, aga nad teevad ikka selliseid hurraa-filme.“

Film Fischeri ja Nõukogude Liidu esindaja, valitseva maailmameistri Boriss Spasski duellist viib meid ajas 45 aastat tagasi. Toona 41aastasena oli just Nei üks kolmest Spasski lähedasemast abilisest Islandi pealinnas Reykjavíkis peetud MM-matšil.

„Tegime kolmveerand aastat selle matši nimel koostööd. Spasski ütles, et ta valis minu, kuna ma olin tema vastu mustadega mängides alati probleeme valmistanud. Ettevalmistuse käigus analüüsisin läbi 900 Fischeri partiid, see oli kõik käsitsi läbi kirjutatud tehniline töö – toona arvuteid ju polnud. KGB oli vastu, et mind baltlasena sinna kaasa võetaks, aga Spasski oli juba toona dissident ja jäi endale kindlaks – ta oli Nõukogude Liidu suurim lootus ja seetõttu anti talle tihti järele.“

Filmis mängib Iivo Neid Nižni-Novgorodis sündinud näitleja Aleksandr Gortškov. Sarnane kõrge laup, kiilanev pealagi. Sõnalist rolli on tal vähe, kuid Liev Schreiberi kehastatava Spasski kõrval on ta peaaegu alati truult pildis.

Tobey Maguire’i kehastatud Bobby Fischer on tõeline enfant terrible. Esimesel rahvusvahelisel tsoonidevahelisel turniiril katkestab ta mängimise, kuna kahtlustab Nõukogude Liidu sportlasi omavahel viigistamises. Järgneb pikk periood, kus Fischer on pildilt kadunud.

„Olin Fischerist juba varakult kuulnud. Ta käis nooruspõlves ka Moskvas mängimas. Selle tsoonidevahelise turniiri puhul ta eksis – kui võita tahad, ei tohiks viigid ju segada? Ma saaks aru, kui antakse punkte ära. Aga eks ta oli noor ja tal oli pidevalt kaasas inimesi, kes talle soovitusi jagasid – alati polnud need just kõige paremad.“

Fischerit tabavad juba varajases nooruses tõsised paranoiahood – küll ta näeb kõikjal luurajaid, küll tähendab iga krõpsatus telefonis pealtkuulajaid.

„Ega ta täitsa normaalne polnud, pehmelt öeldes. Ta kartis igasugu värke – luuramisi, mürgitamisi, seda me teadsime küll. Tegelikult pole see maletajate puhul väga tavaline. Meenub Akiba Rubinstein, kes pärast malekarjääri lõppu sattus vaimuhaiglasse, aga no need inimesed on erandid ja ma usun, et statistika järgi on maletajate seas sama hulk normaalseid kui tavainimeste seas.“

USA jaoks on Fischeri ideaalsel ajal kätte kukkunud ettur. Nagu ütleb filmis Henry Kissinger: mõju Hiina üle on kadunud, Vietnam kohe langemas. Nõukogude Liit näitab malet valitsedes, justkui annaks sotsialistlik kord intellektuaalseks arenguks paremad võimalused. Fischer kui USA parim mängija on vaja kindlasti Nõukogude parimaga vastamisi saata – kasvõi maletaja vaimse tervise hinnaga. Seega on nii Fischer kui ka Spasski etturid superjõudude käes, nagu filmi pealkirigi viitab.

„Eks see jääb filmitegijate südametunnistusele. Spasski oli nõukogude korra suur vastane ja alavääristas seda pidevalt, viskas nalju. Kunagi kutsuti Spasski välja kuhu vaja ja küsiti, kas ta rääkis tõesti ülikooli ajal, et Leninil oli süüfilis. Spasski pigistas endalt pisara välja ja ütles, et ta mõtles sellega ainult head – kui Lenin suutis sellise haigusega riiki juhtida, siis oli ta ikkagi väga kõva mees. Fischeril oli alati kaasas keegi ameeriklane, Kramer oli vist tema nimi (filmis kannab see tegelane nime Paul Marshall – D.L.). Ma arvan, et ta mõjus Fischerile halvasti, üritas pidevalt iga asja üle vaielda ja ässitas ka Fischerit üles, mis hästi ei mõjunud. Samas jäi Fischer alati konkurentidega viisakaks. Aga meile võimaldati parimad tingimused ja enne matši saatis Leonid Brežnev telegrammi.“

„Sajandi malemäng“ peab toimuma Reykjavíkis. Õigel päeval on kohal Spasski koos kaaskonnaga. Fischerit pole. Ta keeldub lennukile minemast, kuna lennujaamas on vastupidiselt tema soovidele ajakirjanikud.

„Fischer tuli tõesti paar päeva hiljem kohale. Ma ei usu, et see oli meie psühholoogiline töötlemine, pigem polnud tal endal vaimne seis just hea. Suhtlesin siis ka Fischeri abilise Bill Lombardyga (keda filmis kehastab Peter Sarsgaard) – olin ainuke, kes meist võõrkeeli oskas – ja ta rääkis, et Fischeril on probleeme. Hoiatasin samal ajal Spasskit, et kui Fischer tahab võita, muudab ta enda mängutaktikat. Ta mängis enne alati E4-a ehk väga avatud rünnakut, mille vastu olime hästi valmistunud, aga ilmselt Spasski alahindas Fischeri võimet end muuta.“

Venelased suurtes luksushotellides, Fischer samal ajal väikses mägimajakeses. Justkui filmis Rocky IV, kus väike ja kindel autsaider Rocky Balboa tümitab lõpuks kõike võimaldavas Nõukogude spordisüsteemis õilmitsenud Ivan Dragot.

Nei naerab. Naerab pikalt. „No nii see nüüd küll polnud. Meie olime Reykjavíkis Saga hotellis, nemad olid ühes teises hotellis. MÕLEMAD olid luksushotellid. Eks see on seal filmis selline kammajjaa ajamine. Fischerile anti isegi esimesena valida.

FILM JA REAALSUS: Liev Schreiberi (keskmisel pildil vasakul) kehastatud Boriss Spasski (vasak pilt) kohta leidis Nei (parempoolne pilt), et midagi sarnast on küll. Sama ütles ta ka ennast kehastanud Aleksandr Gortškovi (keskmisel pildil paremal) kohta. „Mingi sarnasus on, aga muidu on tüüpiline venelase nägu.“

Islandil olime muidugi staarid. Kui õhtuti restoranis sõime, tulid minu lauda nii mehed kui ka naised ja tahtsid kokku lüüa. Mina käisin sageli restoranis, venelased väga ei käinud, sest kartsid, et peavad napsi eest ise maksma. Eks ma ise ka võtsin seal natuke, aga minu käest keegi raha ei küsinud. Pärast islandlased tunnistasid: nad esialgu lihtsalt kartsid, et tulevad venelased ja joovad nad alkoholist tühjaks.“

Fischer satub esimese partii ajal ärevusse. Köhiv publik, surisevad kaamerad. Kõik viib selleni, et näilise viigiseisu pealt teeb Fischer väga rumala käigu ja kaotab. Spasski 1 – Fischer 0. Teise partii eel nõuab Fischer mängude viimist vaiksemasse kohta ja kui seda ei tehta, jätab lihtsalt kohale tulemata. 2:0 Spasski kasuks.

„Fischer tegi lihtsa inimliku vea, ta tahtis väga võita ja siis tekkis tal tõrge. Seejärel tahtis ta mängida kaamerate ja publikuta, isoleeritult pingpongisaalis. Meil oli võimalus matš ära lõpetada, sakslasest peakohtunik Lothar Schmid ütles, et reeglite kohaselt oleks meil õigus mänguta võitu nõuda. Spasski arvas, et suudab ka mänguga võita. Ta oli väga sportliku suhtumisega ja enne seda matši oli kuuest kohtumisest Fischeriga võitnud kolm ja viigistanud kolm.“

Iivo Nei vaatab lõiku, kus Spasski on hotellitoas kahevahel – kas jätkata matši või võtta loobumisvõit. Spasskit ennastki on vaevamas paranoiahood, ta kahtlustab pealtkuulamist.

Nei naerab taas. „No ma ei tea, kui sarnane see näitleja nüüd on. Midagi sarnast ikka on ka, aga mitte päris…“

„Osad treenerid olid teisel seisukohal, aga Spasski tahtis jätkata, sest uskus enda võitu. Ma julgesin öelda, et kahtlen, kuna Fischer oli väga tugev ja ma olin tema partiisid ju jälginud. Arutasime väga pikalt katkestamist, aga Spasski hindas äkki ennast natuke üle ja mina toetasin Spasskit – olin vist ainuke eestlane, kes sel hetkel Spasski poolt oli. Eks kogu see pikk matš kurnas ka Spasskit kõvasti.“

Spasski nõustub jätkama, Fischer haarab järgmistes mängudes ohjad ja viigistab kiirelt seisu. Kuuendat partiid peetakse siiani maleajaloo üheks tugevamaks mänguks. Selle teeb tugevaks Fischer, kes alistab Spasski. Löödud Spasski on vastase oskustest nii võlutud, et aplodeerib koos publikuga.

„Ma päris ei dramatiseeriks seda kuuendat partiid üle, eks seal Fischer üllatas väga tugeva mänguga, aga edasi toimus murdumine tõesti. Spasski armastas sportlikke žeste ja sellist aplodeerimist on varemgi ette tulnud, eks tuleb ka edaspidi. Spasski murdumine toimus üsna matši algfaasis, kui Fischer ette läks. Lõpuks polnud enam kumbki maletaja enda nägu – nagu poksis öeldakse, mõlemad olid krogid.“

Fischeri kuuenda partii võiduga lõpeb ka film. Lõpukaadrites meenutatakse Fischeri kirevat edasist käekäiku – võidetud tiitlit ta ei kaitse, paranoiad üha süvenevad, lõpuks surebki ta Islandil, olles kodumaal tagaotsitav.

„Spasski saatis mind enne matši lõppu ära. See oli millalgi 16. partii paiku, kui tegelikult oli kõik juba selge. Eks ta võis arvata, et saab üksi paremini hakkama või otsis endale vabandusi. Pärast väitis ta mitmes kohas, et mina õpetasin talle lihtsalt tennist ja aitasin teda füüsiliselt vormis hoida, aga eks see oli pettumusest öeldud.
Mulle pakuti ka Islandil võimalust emigreeruda, aga ma ütlesin, et mul on Eestis kodu ja kui ma oleksin tahtnud lahkuda, oleksin seda juba varem teinud.
Tagasi tulles oli tõesti hirm, et kes teab, mida tehakse. Kui mul oleks mingigi süü vari olnud, siis ilmselt oleks midagi tehtud, aga õnneks polnud ja sain ka hiljem rahvusvahelistel turniiridel käia.
Fischeril läks pärast seda vaimne tervis täiesti käest ära. Väga kahju, sest ta tegi males väga palju ära ja oli väga andekas. Siin tulebki lahus hoida teda inimese ja maletajana. Sportlasena oleks ta võinud kaua tipus olla.“

Spasski kaotas MM-matši, sellele järgnes lahutus ja emigreerumine Prantsusmaale.

„Ta lõpetas tegelikult töötegemise. Samuti tulid tal probleemid esimese abikaasa Larissaga, Spasski oli küll väga läänemeelne, aga suhetes naistega ikka väga venepärane, ega ta naisi endaga võrdseks ei pidanud.

Lõõgastumisvõimalused: Kui Spasski tahtis konjakit juua, siis oli tal Neiga kokkulepe, et juuakse ainult siis, kui Nei ka soovib. Nei väga ei soovinud. Väikest lõõgastust pakkusid malemeistritele külla saadetud abikaasad.
Iivo Nei abikaasaga

Mõni aasta hiljem jalutasime öösel Riia vanalinnas ja ta rääkis plaanist emigreeruda Prantsusmaale. Mis sa ikka oskad selle kohta öelda? Hiljem proovis ta mind kunagi Hollandis FIDE kongressil üles otsida, aga see oli öösel ja ta oli päris napsitanud.

2007. aastal käis Spasski ka Eestis. Kohtusime temaga Jüri Ratase juures ja saime väga sõbralikult läbi. Jefim Geller on tänaseks juba surnud ja Nikolai Krogius (teised Spasski sekundandid - D.L.) elab Kanadas. Spasskil oli mõne aasta eest väga tõsine infarkt, mille järel arvati, et peab juba hüvastijätukirju kirjutama, aga nüüd on tal kuuldavasti jälle parem. Ega me jõulude ajal postkaarte ei vaheta, kuna neid inimesi on karjääri jooksul nii palju kogunenud, kellega neid siis vahetama peaks…“

Nei ütleb lõpetuseks, et ise ta selle filmi kohta poleks huvi tundnudki kui Ekspress poleks ühendust võtnud. Aga kui tihti siis ikka juhtub, et Eesti inimene Hollywoodi suurstuudio filmi tegelaseks satub?