VELLO: See on nagu iga-aastane presidendi vastuvõtt, mõtle murega, mida selga panna!

LEA: See on nüüd küll nali, mis Vello räägib!

VELLO: Pole midagi, riidekapp tuulatakse läbi ja…

LEA: Ei-ei-ei! See on nali!

VELLO: Fotograaf, kes meid seal Nõmme teel pildistab, ütleb, et me lendame ateljeesse nagu varblaseparv. Lapsed ja lapselapsed ja. Teised kliendid keeravad ukse peal ringi, kui meie kampa näevad.

LEA: Meil on teisi traditsioone veel. Me elame lastega kõik ühe katuse all ja kui pereliikmel on sünnipäev, laulame ta pool kuus hommikul üles.

VELLO: Sest mina lähen jube vara tööle, tavaliselt juba kell viis.

LEA: Ja siis sööme kooki. Ja laupäeval-pühapäeval on meil nelja- viie ajal suurem söömine. Paneme lina lauale ja istume paar tundi – lapsed ja lapselapsed.

VELLO: Ja siis ütleb Lea paar päeva enne pulma-aastapäeva, et mul pole sulle veel kingitust. Ja mina ütlen vastu, mul veel ka ei ole.

LEA: Kink polegi tähtis, põhiline, et kõik oleks terved ja...

VELLO: Siiski. Ma juba tegin rabarberist marmelaadi. Et pruudil nägu liiga magusaks ei läheks!